Ajakirjanik Mikk Salu leiab, et Hispaania hävituslennuki poolt Eesti kohal eksituse või rikke tõttu välja lastud rakett on "nädala parim uudis", sest tema sõnul on hea, et NATO "piloodid ja lennukid on laskevalmis, mitte ei pea iga nupule vajutamise pärast läbima mingit poliitilist ja ametkondlikku käsuliini". Peab olema aset leidnud täielik mõistusekaotus, et midagi nii idiootset kirja panna ja rahvale lugemiseks anda.
Kõnealune intsidendi põhjuseid ma siinkohal ei puuduta – küllap pädevad instantsid need välja selgitavad. Kommenteerin vaid Mikk Salu mõttelendu.
Aga mis siis, kui valmisolekut demonstreeriv rakett oleks tabanud reisilennukit (lähikonnas oli kaks reisilennukit) või elumaja? Või oleks juhtumisi lennanud üle piiri Venemaa territooriumile? Kas peaksime selle peale rahulolust ruigama?
Miks peaks Salu arvates meie turvatunnet tõstma asjaolu, et Eesti kui iseseisva riigi taevas lendavad mitte meie, vaid teiste riikide hävitajad, mille piloodid ei pea (tema sõnul) iga tühja-tähja nupulevajutuse pärast poliitilist ja ametkondlikku käsuliini järgima?
"…lahinguvalmiduses lahingrakettidega lahinglennukid on hea uudis Eestile, halb uudis Venemaale," argumenteerib Mikk Salu.
Paraku on nii, et erinevalt mõnedest teistest suudavad venelased lisaks kiunumisele ka tõsiselt reageerida. Ühe minust kaugelt paremini militaarset valdkonda tundva inimese hinnangul võib Venemaa soovi korral kõik Eesti kohal lendavad NATO hävitajad 3–5 minutiga taevast alla lasta, tehes seda oma territooriumilt või Läänemere akvatooriumilt oma mereväealustelt.
Nädala parim uudis see kindlasti pole…