Foto: Bigstockphoto.com

Relvade omamise õiguse piiramise asemel peaks Lihula juhtum panema mõtlema surmanuhtluse kui ühiskondlikult aktsepteeritud karistuse vajadusele, märgib oma repliigis Varro Vooglaid.

Nagu arvata oli, hakati kohe pärast Lihula lähistel toimunud koledat tragöödiat suunama avaliku arutellu sõnumeid, mille kohaselt tuleks kodanike õigust omada relvi koomale tõmmata.

Näiteks ERRi poliitikatoimetaja, sotside ja president Ilvese endine avalike suhete nõunik Toomas “Kristjan” Sildam kirjutas viivitamatult, et “[r]elvaluba ei ole midagi möödapääsmatut, see ei ole inimõigus, vaid privileeg, riigi eriline, kontrollitud ja kaalutud usaldusavaldus konkreetsele inimesele.” 

Ootuspäraselt on Sildam pööranud asjad pea peale. Vastupidiselt sotsialistide riigivõimu absolutiseerivale nägemusele on enesekaitseks relvade omamise õigus just nimelt kodanike põhiõigus, mitte mingi riigi poolt saadud kingitus või privileeg. Tegu on loomuliku õigusega, mida pole riigil voli anda, vaid mida riigil on kohustus tunnistada ja austada. Olgugi, et nagu muude põhiõiguste puhul, võib ka kõnealuse õiguse teostamisele seada mõistlikke piiranguid, aga seda tehes on pidevalt vaja silmas pidada printsiipi, et kõnealuse õiguse allikaks ei ole riik.

Lihula juhtumi puhulgi peaks kainelt mõeldes olema selge, et probleem pole mitte enesekaitseks relvade omamises, vaid selles, et politsei ei ole oma tööd korralikult teinud ja uurinud relvaloa väljastamisel piisavalt konkreetse isiku tausta. Kui keegi on kord juba seadusevastaselt relva kasutades tulistanud teiste inimeste akendesse, siis on see inimene ise oma käitumisega minetanud õiguse relvi omada.

Igal juhul peab olema valvel, et mõne vastutustundetult alkoholi ja muid psühhotroopseid aineid tarvitanud ning peast segi läinud isiku tegevuse tõttu ei mindaks ausate kodanike põhiõiguste kallale. Just samuti, nagu ei tohi selle pärast, et mõned (ja tegelikult lausa paljud) isikud juhivad autot purjus peaga, hakata piirama korralike inimeste õigust autot omada.

Unustada ei tohi sedagi, et autode kasutamisega põhjustatakse igal aastal kordades rohkem surmasid kui relvade kasutamisega. Relvade omamise õiguse piiramise asemel peaks Lihula juhtum panema mõtlema surmanuhtluse kui ühiskondlikult aktsepteeritud karistuse vajadusele.