Mihkel Raua hinnangus, et ta on läbikukkunud poliitik, on raske kahelda, ent oluline on teadvustada tema lubadust, et edaspidi jätkab ta sotside võitlust, tehes seda lihtsalt teiste vahenditega ja teisel rindel, kirjutab Varro Vooglaid oma repliigis.
Veidi enam kui aasta eest sotside ridades parlamenti purjetanud muusik ja telesaatejuht Mihkel Raud teatas eile, et on poliitikuna läbikukkunud ning kavatseb naasta oma liistude juurde, jätkates tööd telesaate "Kolmeraudne" juhina.
Pidades silmas, kuidas Raud kuulutas enne parlamenti pääsemist, et rahvaesindaja ameti enneaegne mahapanemine ja teletööle naasemine oleks mitte julguse, vaid arguse märk, on raske mitte nõustuda tema hinnanguga enese kui läbikukkunud poliitiku kohta.
Selles kontekstis meenub ühtlasi, kuidas napid paar kuud pärast Riigikogu uue koosseisu töö alustamist tunnistas Raud, et on juba teinud parlamendiliikmena tegutsedes südametunnistusega kompromisse, pidades selle all ilmselt silmas alistumist erakonna diktaadile ja parteilistele võimumängudele.
Vaadates aga, kuidas Raud selgitas taandumist Riigikogust ja sotside hingekirjast, torkas silma üks kõnekas asjaolu.
Kui EPL-i reporter küsis Raualt, kas ta ei karda, et inimesed hakkavad tema tegevust "Kolmeraudse" juhina käsitlema nii, nagu oleks sotsid saanud oma telesaate, vastas Raud eitavalt, öeldes, et "eks inimesed kahtlustavad teisi inimesi oma rikutuse piires, ega keegi ei ole selle eest kaitstud."
Samas lausus ta aga just eelmisele küsimusele vastates sõnad, mis näivad väljendavat risti vastupidist, selgitades, et tal on sotside poolt oma tõelise sisu üles leidmise üle hea meel ning et ta ei kao "sellest sõjast" "avatud Eesti" eest kuhugi. "Ma lihtsalt sõdin teisel rindel," võttis Raud oma plaanid kokku.
Mida sellest siis järeldada? Ilmselt seda, et sotsidel oma telesaadet olema ei saa, aga Mihkel Raud kui endine sots hakkab oma telesaate kaudu pidama sotsidega sama võitlust. Kui palju neil kahel positsioonil vahet on, jäägu igaühe enda hinnata.
Minu isiklikud kokkupuuted Mihkel Raua kui saatejuhi (vt siit ja siit) ja kui poliitikuga (vt siit) võimaldavad igal juhul kinnitada, et ta on tõesti tunduvalt parem saatejuht kui poliitik. Seega on sotsidel oma sõja pidamisel Rauast kindlasti rohkem kasu "Kolmeraudse" juhi kui partei tagatoa otsuste täitja ja nupuvajutajana. Seda enam, et kultuurisõjas peale jäämiseks ei piisa vaid poliitikutest – tarvis on jõulist kohalolekut ka meedias, meelelahutustööstuses, ülikoolides, koolides, kirikutes ja muudes kultuurilisi tendentse suunavates ringkondades.
Igal juhul on positiivne asjaolu, et erinevalt paljudest teistest ajakirjanikest ei teeskle Raud maailmavaatelist neutraalsust, vaid ütleb otse välja, et parteist lahkumisega ei kao tema sotsialistlik maailmavaade kuhugi – vastupidi, see olevat olnud paigas juba enne sotsidega ühinemist: "Minu üldine vasakliberaalne meelsus on olnud ju teada aastaid."
Edaspidi on lihtsalt oluline meeles pidada, et nagu Raud isegi kinnitab, on tema missiooniks telemaastikul maailmavaatelise sõjas sotside püüdlustele kaasaaitamine. Kõigil, keda "Kolmeraudsesse" kutsutakse, tasub seda selgelt teadvustada ja arvesse võtta.
Kõne kooseluseaduse tühistamise seaduse esimesel lugemisel oli üks harvadest hetkedest, mil Mihkel Raud sai Riigikogus soleerida.