Kodanikelt relvade kokkukorjamist pooldava ametniku siseministeeriumi sisejulgeoleku eest vastutavaks asekantsleriks ülendamine on arusaamatu, märgib oma repliigis Varro Vooglaid, toonitades ühtlasi, et kodanike poolt enesekaitseks relvade omamise õigust peaks konservatiivid käsitlema ühena vaba ühiskonna elementaarsetest eeldustest.
Siseministeeriumi asekantsleriks kinnitati hiljuti üllatuslikult Veiko Kommusaar, kes on järjepidevalt seisnud selle eest, et kodanike õigust omada enesekaitseks relvi tõmmataks koomale. Mäletan hästi, kuidas 2015. aastal õigustas Kommusaar plaani võtta kodanikelt õigus omada enesekaitseks rohkem kui üht tulirelva ja seegi pidanuks olema püstol või revolver.
Mina ja paljud teised inimesed oleks selle tõttu olnud sunnitud mitmest relvast loobuma (mis meenutab muidugi, kui valikuline on kooseluseaduse tühistamise vastaste jutt sellest, et kelleltki ei tohi talle antud õigusi ära võtta). Lähemalt ma seda inimest ei tunne, aga vähemalt nimetatud aspektist lähtudes on tema siseministeeriumi asekantsleriks tegemise näol tegu kummalise sammuga.
Õigust omada enesekaitseks relvi peaks konservatiivid püüdma mitte kitsendada, vaid laiendada, sest tegu on vaba ühiskonna ühe olululise eeldusega. Seda õigust on ajalooliselt püüdnud maha suruda just vasakpoolsed, kelle eesmärgiks on teatavasti süvendada mitte inimeste iseseisvust, vaid nende sõltuvust riigivõimust.
Kui oleks minu teha, töötaksin selle nimel, et eemaldada ametist kõik ametnikud, kes tahaks rahva relvituks teha. Vastupidi, Eesti riigikaitse võiks lähtuda samast printsiibist, millest juhinduvad šveitslased, öeldes "Meil pole armeed, me oleme armee!"
Püüd võtta kodanikelt relvad ära on rünnak vaba ühiskonna ideaali vastu