Pahura karu hoiame majast eemal, küll aga ootame solidaarsusest külla arvukat pulmarahvast ja maksame ehk koguni võõrustamisega seotud kulud, tõdeb peatoimetaja Veiko Vihuri repliigis nädalavahetuse uudistele.
16. jaanuaril võis Postimehest lugeda, et Euroopa Liidu migratsioonivolinik Dimitris Avramopoulos valmistab ette "süsteemi, mille alusel [varjupaiga]taotlejad eraldatakse poolautomaatselt liikmesriikidele".
Samal päeval ilmus veel teinegi pagulasteemaline uudis – selle kohta, et Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble käis välja idee rahastada Euroopa püüdlusi põgenikekriisiga toimetulemiseks bensiiniaktsiisi tõstmisega. Schäuble ütles päevalehes Süddeutsche Zeitung avaldatud usutluses, et kui riigieelarvetest ja Euroopa eelarvest ei piisa, siis tuleks kokku leppida, et tõstame bensiiniliitrile kehtestatud aktsiisi teatud tasemele. Kui kõik EL-i riigid pole nõus sellega kaasa minema, siis võiks seda teha soovijate koalitsioon, lisas ta.
Viimati mainitud uudise all võis lugeda järgmist netikommentaari: "Meie korterinaaber Angela korraldas oma tütrele araabia pulmad. Külalisi-sugulasi saabus palju ja korteriühistu esimees Juncker andis käsu kõik pulmalised korterite vahel võrdselt ära majutada. Aga siis tuli santehnik Wolfgangile parem mõte – tõstame korteriühistu siseselt toasooja maksu ja majutame kõik pulmalised luksushotelli. Palju häid mõtteid tarkadelt inimestelt ja naabritädi Angela arvab, et nii ongi õiglane kooselu!"
Eesti poliitikud on seoses Euroopa Liiduga korrutanud mantrana kahte sõna: "solidaarsus" ja "rohkem Euroopat". Need väljendid peaksid kinnitama meie tingimusteta pühendumist (Saksamaa juhitud) Euroopale. Väidetavalt vajame "rohkem Euroopat" (s.t EL-i föderaliseerimist) kaitsekilbiks ettearvamatu Venemaa vastu. Suveräänse, kuid üksi seisva riigina polevat meil lootustki. Kui aga oleme osa suuremast liidust või koguni liitriigist ja täidame eeskujulikult kõiki ühiselureegleid, siis ehk ei lasta pahural karul meile paha teha – meie mesipuid lõhkuda, meie lillepeenrale roojata, akent lõhkuda ja ukse taga möriseda. Elutuppa tungimisest rääkimata.
Karu marsruuti metsas me paraku ei tea, kuid võõrast pulmarahvast tuleb meie elutuppa lähiaastatel kindlasti juurde, sest luksushotelle nende jaoks ei jätku. Kas meid valmistatakse juba ette paratamatusega leppima, kui esitatakse suurejooneline visioon kahest miljonist erineva emakeele ja usuga eestlasest? "Nii arvuka erineva taustaga inimhulga omaksvõtmine vaid mõne kümnendi vältel eeldaks eestlase ja eestluse tähenduse küllalt radikaalset ümbermõtestamist," arutleb rahvastikuteadlane Allan Puur. Tõepoolest. Aga võib-olla tuleks näha asja positiivset külge – nimelt et kõik need erineva emakeele ja usuga uuseestlased ei pruugi karta karu nagu meie?