Tõnis Saarts ja Vahur Koorits. Fotomontaaž: Objektiiv

Arvutu hulk Eesti poliitikategelasi, politolooge ja ajakirjanikke on aastaid kasutanud jõhkralt teise nahavärviga inimesi diskrimineerivat kõnepruuki. EKREt on juba aastaid kujutatud “pruuni nakkusena” ning vastaseid “valgete jõududena”. Uute tuulte puhudes oleks viimane aeg vabandada, märgib Illimar Toomet.

Enne läheb Issanda päike looja, kui jõuab üles lugeda kõik need korrad, mil EKREt on nimetatud «pruuniks» – seda varjamatult põlgliku, lausa jälestava tooniga – ning poliitmaailma positiivseid kangelasi «valgeteks» jõududeks. Viimast küll juba varasemast ajast, mil EKRE asemel vastanduti Keskerakonnaga. Toon siinkohal vaid paar näidet.

Tallinna ülikooli politoloog Tõnis Saarts on suhteliselt hiljutises arvamusartiklis nimetanud parempopuliste «pruuniks nakkuseks», mille vastu kasutatakse «sanitaarkordonit» ja «karantiinirežiimi». Käimasolev puhkusteperiood ei tohiks takistada meie ülikoolide lipulaeval juba täna, aga hiljemalt enne nädalavahetust teha sellest kahetsusväärsest seigast asjakohaseid järeldusi.

Portaali Delfi ajakirjanik Vahur Koorits on aga aastal 2011 ülemeeliku juubeldusega kirjeldanud «valgete jõudude lõplikku võitu», kirjeldades lausa programmilise süsteemsusega «valge» ideaali ülimuslikkust ja paremust «mittevalge» ees. Ka sel puhul ei peaks me pikalt ootama, millal Eesti ajakirjanduse lipulaev, Ekspress Meedia teeb isikukohased järeldused. Taolisel mõtteviisil ei tohiks meie ühiskonnas olla kohta. Taolist «ajakirjandust» ei tohiks me taluda. Taoliselt inimeselt ootame – vähemalt – vabandust.

Nagu nimetasin, on need vaid paar näidet. Tegelikult peaks kogu Eesti poliitika-, politoloogia- ja ajakirjandusmaailm vaatama kriitiliselt üle oma viimasel kümnendil peetud kõned ja üllitatud tekstid ning tunnistama tehtud vigu. Väärad mõttemustrid vajavad korrastamist ning järeltulevad põlved väärivad paremat maailma.

Soovimata järgnevalt kuidagi rõhutada Eesti paremust mujal maailmas toimuva ees, ei saa siiski jätta nimetamata, et kahetsuse osutamises teisele rassile tehtud ülekohtu pärast oleme teistest ette jõudnud.

Nähes teleekraanidel valgete inimeste põlvitamist kahetsuse märgina, võime endamisi tunda uhkust. Koolipoiss Joosep Toots – ilmselt ei vaja siinkohal pikemat selgitamist tema hüüdlause «valu punanahkadele!» – põlvitas juba 19. sajandi lõpul, siinsamas, tagasihoidlikus Palamuse koolimajas, ahjuroop käes, klassiruumi nurgas, kehastades prohvetlikul viisil tulevast maailma.

Tõsi küll, kahetsuse taoline väljendusviis ei olnud tema enda mõte, vaid vajas pedagoogipoolset juhendamist, kelleks – jätkem meelde! – ei olnud õpetaja Laur.