Kogu jutt riigi brändistamisest kõlab küll väga popilt ja noortepäraselt, aga on sügavalt arusaamatu. Riiki ei peaks käsitlema mingi toote või teenusena, mida tuleks brändistada ja turustada. Riik on kvalitatiivselt täiesti erinev nähtus.
Paraku ei paista paljud pseudoeliidi esindajad sellest üldse aru saavat. Selle asemel näevad nad kõike läbi oma trendikate hipsteriprillide, nii et kõik paistab kuuluvat müümisele ja nutikale turustamisele – inimesed müüvad end tööturul ja lähisuheteturul, riigid müüvad end maailmakaubandusturul, ülikoolid müüvad end akadeemilisel turul jne.
Riigil ei ole vaja mingit brändi ega ka uut sümboolikat. Meil on olemas riigilipp, riigivapp, riigihümn ja ka rahvuslik sümboolika. Kui see ei meeldi, siis tulekski nii öelda – öelda, et meile ei meeldi läbi rahvuslike sümbolite esitatud kuvand Eestist –, mitte üritada kõike seda mingi popi ja noortepärase, samas muljetavaldavalt andetu, kunstiliselt küündimatu ja täiesti isikupäratu brändiloome kaudu kõrvale tõrjuda ning seeläbi oma ideoloogiat ühiskonnale peale suruda.
Tegelikult ei ole probleemiks mitte niivõrd brändiloome mannetus, vaid arusaamise puudumine sellest, mida riik üleüldse tähendab. See, millise infantiilsuseni jõuab aga meeleheitlik püüd olla hästi originaalne, andekas ja eesrindlik, on lõppastmes lihtsalt piinlik.
Kui meie poliitiline juhtkond käituks oma positsiooni vääriliselt, peaks lõpetama meeleheitliku "Eesti Nokia" otsimise – teadagi, mis Nokiast on saanud – ning keskenduma sellele, mis teeb ühest riigist riigi: ühise hüve teenimisele läbi kõige selle esiletõstmise ja tugevdamise, mis on ilus, õige ja hea. Riigist teeb riigi mitte see, milline kuvand temast on ehitatud, vaid see, milline ta reaalselt on. Ja kui riik on reaalselt ilus, õiglane ja hea, ei ole tarvis temast mingit kuvandit ehitada, sest reaalsus räägib iseenda eest.
