Endine politseijuht Elmar Vaher kurdab, et talle tehti ülekohut ja tema õiglustundesse on tekkinud mõra. Mida peavad aga tundma tuhanded ja tuhanded kodanikud, kellele Elmar Vaher politseijuhi ametis ülekohut tegi ja kelle usk riiki on võib-olla jäädavalt mõranenud, küsib kolumnist Veiko Vihuri.
„21. märtsil sai tugevalt pihta minu õiglustunne. Olles aidanud inimesi üle veerand sajandi, usaldanud seda riiki, riik on usaldanud mind… Tekkis segadus – kuidas nüüd niimoodi? … Noa selga löömine 21. märtsil valutab pikemalt. Kõige raskem on see, et ma ei tea, miks nii tehti. … Olla 21. märtsi hommikul kell üheksa sellisel moel kinni peetud – see ei ole lihtne. See päev lõi minu õiglustundesse mõra."
Nii rääkis endine politseijuht Elmar Vaher Eesti Ekspressile enda kinnipidamisest kaitsepolitsei poolt.
Ebaõiglast kohtlemist, eriti riigi kui tugevama osapoole poolt, ei soovi mitte kellelegi. Kuid kas Eesti ei ole tasahilju muutunud repressiivseks politseiriigiks, kus paljud inimesed, eriti aga võimu suhtes kriitilised inimesed kogevad politsei, prokuratuuri ja kaitsepolitsei poolt ülekohut? Kas mitte Elmar Vaher ei peaks peeglisse vaatama ja tunnistama, et ka tema ise on osaline sellise riigi kujunemises ja toimimises?
Kaks aastat tagasi, 6. detsembril 2021, õigustas Vaher MEM Cafe vastu kasutatud räigeid meetmeid: „Ja kui üks ettevõte hakkab riiki kiusama, siis midagi teha pole, riik peab ennast kehtestama."
Jah, väikeste ja nõrkade vastu on Eesti riik valmis näitama kõva kätt. Täpsemalt, mitte küll riik, vaid kompleksidega kõrged ametnikud. Vaherile peaks sedalaadi psühholoogia tuttav olema. „Ma sain põhikoolis tihti peksa, sest olin pärit vaesest perest. Mul ei olnud ägedaid riideid, vahel oli sokis auk," rääkis ta avameelselt Eesti Ekspressile. Kiusatavast sirgus kiusaja?
On naeruväärne ja isegi häbiväärne rääkida sellest, et üks väike Kalamaja kohvik, mis polnud nõus inimesi diskrimineerima, vaid soovis üksnes oma tooteid müüa, „kiusas" riiki, mille käsutuses on hulganisti maksumaksja raha eest soetatud toorest jõudu.
Elmar Vaheri aegse politsei käekirja juurde kuulusidki jõudemonstratsioonid omaenda rahva vastu. Koroona ajal oma õiguste ja vabaduste eest seisvate inimeste vastu toodi välja koerte ja nuiadega kiirreageerijad. Mitmeid rahumeelseid meeleavaldajaid koheldi alandaval viisil – peeti ilma põhjuseta kinni, „otsiti paragrahvi", alandati intiimsete kehaõõnsuste läbiotsimise kavatsusega jne.
Politseijuht Vaheriga käis kaasas vassija maine. 2021. aasta kevadel põhjendas Vaher politsei meetmeid meeleavalduste vastu kapo ohuhinnanguga, et põhiseaduslik kord võib olla ohus. Kapo ohuhinnang on mõistagi salastatud, ent mitmed sellega tutvunud rahvasaadikud ütlesid, et midagi sellist seal ei leidunud. See tõstatas küsimuse, kas Vaher valetas ohuhinnangu kohta.
Igal juhul lõi Eesti riik, täpsemalt Kaja Kallase juhitud valitsus ning selle võimuaparaat koroona ajal paljude tuhandete inimeste õiglustundesse mõra. Selle tunde iseloomustamiseks võiks kasutada üks-ühele Elmar Vaheri sõnu: pihta sai meie õiglustunne. Olles usaldanud seda riiki tekkis segadus: kuidas nüüd niimoodi? Kõige raskem on see, et me ei tea, miks nii tehti.