Kõrge Briti erusõjaväelane Richard Kemp arvab Telegraphis, et tänased õhutõrjesüsteemid on odavate droonide tõrjumiseks liiga kallid. Seniks kuni pole välja mõeldud tõhusat drooniõhutõrjet, on parim droonivastane lahendus mehitamata õhusõidukite vabrikute, ladude ja stardiplatvormide ennetav hävitamine.
15. aprillil möödus aasta Sudaani sõja algusest. Viimaste kuude jooksul kasutusele võetud Iraanis toodetud droonid pööravad sõjaõnne Sudaani armee kasuks ja Kiirjulgeolekujõudude (Rapid Security Force; RSF) rühmituse vastu. Droone kasutavad Punasel merel laialdaselt kaubalaevade ründamiseks Teherani mahitatud Houthi mässulised Jeemenis.
Ukrainas on Putini sõjajõud kasutanud Shahedi droone tuhandete kaupa, seda eriti linnakeskuste ja olulise taristu ründamiseks. Tapetud on hulgaliselt inimesi ja Ukraina toidu- ning energiavaldkonnale on viljahoidlaid ja elektrijaamu hävitades tekitatud tohutut kahju.
Alles 2019. aastal kasutasid nimetatud droone ainult Iraan või Houthid Saudide naftarajatiste ründamiseks. Samuti kasutati neid Ameerika Ühendriikide Iraagis ja Süürias asuvate vägede vastu.
Ründedroonid on olnud turul hulk aastaid. Viimase kahe aasta jooksul aset leidnud suuremahuline Iraani mehitamata õhusõidukite tootmise ja nende ekspordi suurenemine muudab asümmeetrilise sõjapidamise mõju. Palju suurema arvu riikide ja mitteriiklike rühmituste käsutuses on hulga suurem sõjaline võimekus kui varem iganes osati ennustada. Iraani droonid on väga paindlikud ja neid saab lendu saata erinevatelt platvormidelt, nagu näiteks kastiautodelt, merekonteineritest ning paatidelt-laevadelt. Neid on hõlbus lahti võtta ja kokku panna ning kerge transportida ja varjata. Nagu Venemaa on seda korduvalt teinud Ukrainas, saab neid droone kasutada õhukaitsesüsteeme ülekoormavate parvedena.
Seni kõige suurema mõjuga rünnak, milles kasutati Iraani droone, toimus möödunud nädalavahetusel. Antud [Iisraeli vastu suunatud] rünnaku tõrjumine läks hinnanguliselt maksma kuni 1,5 miljardit dollarit. Tegemist on märkimisväärse summaga, mis kulus droonide tõrjumiseks. See osutab selgelt ühele tänast riigikaitset kõige enam mõjutavale probleemile.
Nii ründe- kui luuredroonide hind algab 2000 dollari juurest ning nende võimekust on viimaste puhul eriti selgelt näha Sudaanis. Isegi Shahedi mehitamata lennumasinad, mida kasutatakse laialdaselt Ukrainas ja kasutati Iisraeli ründamiseks, võivad toimetada suure koguse lõhkelaenguid väga täpselt kuskil 3200 kilomeetri taha ja nende hind jääb vahemikku 20 000 – 50 000 dollarit. Mõned õhutõrjeraketid, mida kasutatakse nende droonide tõrjumiseks, maksavad alates miljonist dollarist ja tihti kordades rohkem. Üldiselt kirjeldades, mida varem lennutee alguses droonid suudetakse puruks lasta, seda suuremad on võimalused, et need ei jõua sihtmärgini. Samuti on seda kõrgem tõrjevahendite hind.
Iraani droonitootmine ja -eksport ning Venemaa mehitamata õhusõidukite ja rakettide kasutamine on lääneriikidele pikalt üle aja läinud äratuskella helinaks. Täna pööratakse palju rohkem tähelepanu nii droonivastase tehnoloogia kui raketitõrje arendamisele. Iisrael, mis elab pidevas rünnakuohus, on selles vallas teenäitajaks. Lähiajal võtab riik väidetavalt kasutusele Raudkiire (Iron Beam), mis on laseripõhine droonide ja rakettide tõrjumise lahendus. Tegemist on esimese seda laadi relvaga terves maailmas. Tegemist võib olla olukorda otsustavalt muutva lahendusega, mis vähendab märkimisväärselt droonide ja rakettide tõrjumise hinda.
Draakonitule (DragonFire) nimelist laserrelva arendab ka Ühendkuningriik ja kasutuskõlblikuks saab see eeldatavalt viie kuni kümne aasta jooksul. Sarnaseid süsteeme ehitavad lisaks Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Hiina Rahvavabariik. Kuigi laserite jõudlus on paljulubav, ei suuda need hetkel täies ulatuses asendada kineetilisi (raketid, kuulid vms) õhutõrje lahendusi. Laserite tuleulatus on suhteliselt piiratud ehk see ei küündi üle kümne kilomeetri ja nende kasutamist segavad ilmastikuolud, nagu näiteks vihm ning udu.
Kuniks pole mõeldud välja tehnoloogiat, mis vähendaks eriti suures ulatuses droonide tõrjumise hinda, tuleb õhutõrjesüsteeme käsitleda vaid osalise lahendusena. Kõige olulisem on tootmisüksuste, ladude, transiiditeede ja stardiplatside hävitamine. Nagu see leidis aset 1944. aastal kui Saksamaa saatis Ühendkuningriigi suunas välja esimesed ründedroonid ehk V1 tiibraketid.
Tõlkis Karol Kallas