Eile otsustas Riigikogu, et Eesti liitub Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga (EFSF). Otsus võeti vastu kiirendatud korras õhtul mõni minut enne kümmet.

Häältega 59-18 vastuvõetud otsuse poolt hääletasid vaid kahe erandiga kõik kohalviibinud IRL-i, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide saadikud, vastu seisis vaid Keskerakonna fraktsioon. Hääletustulemustega saab lähemalt tutvuda siin.

Ametliku selgituse kohaselt andis Riigikogu selle otsusega Eesti riigi nimel EFSF-le kahe miljardi euro suuruse garantii tagada võlakirju, millega laenatud raha kasutatakse Portugali, Iirimaa ja Kreeka abistamiseks.

Tegelikult ei kasutataks raha nende aastakümneid vastutustundetut poliitikat viljelenud riikide võlgadest väljaaitamiseks, vaid leiaks aset kommertspankade liigakasuvõtmise tõttu kollapseerunud majandusega Eesti maksumaksjate viimaste varade jagamine euroopa suurpankadele, et need ei peaks kandma laenuriskide realiseerumisest tulenevaid kahjusid.

Õiguskantsleri survel otsustas riigikogu, et EFSFst abi paluvatele riikide toetusprogrammid peab heaks kiitma Riigikogu. Varasemas eelnõus oli see õigus valitsusel. Seega, kui Kreeka peaks abi paluma, siis Eesti nimel annab nõusoleku selleks parlament, mitte valitsus.

EFSFi põhikirja muudatused on kinnitatud enamikus euroala riikides. Soome tegi seda eile, Saksamaa täna hommikul. Austria parlamendis on hääletus homme, Hollandis ja Küprosel järgmisel nädalal. Slovakkias samuti oktoobris.

Eilsel Riigikogu istungil lausus Keskerakonna esindaja Peeter Võsa:

"Garantii, uskuge, tuleb üpris tõenäoliselt ka välja maksta ning me ei näe seda raha enam mitte iialgi. Ma ei tea, kus on teie isandad, kelle korraldusi teie täidate siin praegu. Ma ei tea, kui paljud teist saavad sellest tehingust isiklikku kasu. Aga küllap te ise teate vastust palju paremini.

Minu kui poliitiku isandad elavad madalates metsamajades, kasvatavad lapsi, saavad mõnisada eurot pensioni ning räägivad eesti keeles. Mina olen eestlane ja Eesti poliitik. Eesti poliitikule saab käske anda vaid Eesti rahvas. Postimehe uuringu andmetel 80% eestlastest on garantiide andmise vastu, kuigi hädasolija abistamisega ollakse iseenesest nõus. Miks pole selles küsimuses läbi viidud avaliku arvamuse uuringut, miks seda tehakse niivõrd kiirustades, küsimata Eesti Panga seisukohta ja varjates meie eest tegelikku olukorda eurotsooniga liitumisel? Aga seda kõike sellepärast, et siin ja praegu ei huvita Eesti rahva arvamus enam vaat et mitte kedagi.

Oleme jõudnud sellesse punkti, kus minister võtab siin julguse omaenda rahva liikmeid debiilikuteks sõimata. Ma võib-olla hääletaks selle otsuse poolt, aga alles peale seda, kui mu rahvas on mulle selleks andnud volitusi. Isegi siis, kui see mulle ei meeldiks, ei hakkaks ma neid selle eest debiilikuteks sõimama. Kui Eesti rahvas on andnud mulle volituse tulevast maksutulu mööda ilma laiali jagada ning andnud volituse tõugata oma kodumaa aastakümneteks stagnatsiooni, siis ma hääletaks poolt. Praegu mul sellist volitust pole. Nii et minu kindel otsus on "ei!"."

Selle ajaloolise otsuse langetanud Riigikogu liikmete eetilist taset iseloomustab tabavalt IRL-i juhtpoliitikute hulka kuuluva (ja keskmisest riigikogulasest märksa julgema ja põhimõttekindlama) Tõnis Lukase selgitus (vt lähemalt siit ja siit), kes andis mõista, et kuivõrd EFSF-ga liitumine sillutab teed liikumisele Euroopa Ühendriikide poole ning kätkeb Eesti jaoks nii tõsiseid ohte, peab ta kogu oma tahtejõu kokku võtma, et selle poolt hääletada, ning et teeb seda ennekõike kantuna teadmisest, et vastupidiselt toimides annaks ta tõuke valitsuskoalitsiooni lagunemisele. Lukase seisukohaväljendusest nähtub, et ta tunnistab, et kui otsustamisel on ühel kaalukausil südametunnistus, õiglus ning eesti rahva huvid, teisel aga "valitsuskoalitsiooni säilimne", siis on ta paraku sunnitud eelistama viimast.

Alati naiiv-optimistlik peaminister Ansip kinnitas aga Aktuaalse Kaamera eetris ootuspäraselt, et Kreeka võlgade katteks raha väljamaksmise tõenäosus on "üliväike" ning lisas enesekindlalt: "Mõistlik on ikkagi oma kaaslasi aidata ja see, kui kasulik on abi olnud Lätile, seda me näeme." Seda ütleb peaminister Ansip ajal, mil üha enamad autoriteetsed eksperdid räägivad nii poliitilise kui ka majandusliku sõltumatuse minetanud Läti kui suveräänse riigi eksistentsi lõppemisest (vt nt siit) ning Kreeka riikliku pankroti vääramatust kättejõudmisest (vt siit).

Vt seonduval teemal:

  • Adrian Bachmann: "Eurotsooni võlaprogramm: vara pankadele, võlad rahvastele, võim rahvusvahelistele organisatsioonidele" (De Civitate, 03.10.2011)
  • "Slovakkia parlamendi president: Miks peab Slovakkia hääletama EFSF-i vastu?" (EPL, 29.09.2011)
  • Viljar Veebel: "Laenutagatised ja Eesti mõttelage alandlikkus" (EPL, 29.09.2011)
  • Henn Põlluaas: "Eurokriis viib Eesti pärisorjusse" (Delfi, 28.09.2011)
  • Hardo Aasmäe: "2 miljardit eurot kirjutame korstnasse ja seda me enam ei näe" (Delfi, 27.09.2011)
  • Indrek Neivelt: "Juttu, et kaks miljardit ei ole raha, vaid garantii, on piinlik kuulata" (Delfi, 26.09.2011)
  • Janno Reiljan: "Stabiilsusfondi pandud raha ei jää ainult garantiiks" (Delfi, 01.10.2011)