Dr Riittakerttu Kaltiala, kes on üks maailma esimestest noortele sootüsistamise terviseteenuste osutajatest, leiab, et "soolist üleminekut" puudutava meditsiiniteaduse vallas valitseb noorte inimeste elusid hävitav grupimõtlemine.
Dr Riittakerttu Kaltiala on hariduselt Soome teismeliste psühhiaater ja ametis Tampere Ülikooli Haigla teismeliste psühhiaatriaosakonna juhina. Ta ravib inimesi, õpetab üliõpilasi ja teeb teadustööd. Ta on avaldanud üle 230 teadusartikli.
2011. aastal anti dr Kaltialale ülesanne mõelda välja, kuidas tuleks alaealistele osutada soolise endateadmuse teenuseid. Temast sai üks maailma esimesi meditsiiniteadlasi, kes juhtis raviasutust, mis osutas raviteenuseid soolises paineolekus noortele inimestele. Oma karjääri jooksul on ta olnud osaline rohkem kui viiesaja noore inimese soo muutmise vajalikkuse hindamiskomisjonis.
Veebiportaalis The Free Press avaldatud arvamusloos kirjutab dr Kaltiala oma kogemustest ja selgitab, miks ta on jõudnud arusaamiseni, et "sooravi" on ohtlik ja seda eriti haavatavatele patsientidele.
"Sooline üleminek" elik "soosiire" (gender transition) on meditsiiniteaduses levinud uuskeelne eufemism "soo muutmise" kohta. Kuna dr Kaltiala seda kasutab, on see sellisena ka alljärgnevalt tõlgitud.
Meditsiinivaldkonna õpinguid alustades ma teadsin, et ma soovin saada psühhiaatriks. Ma otsustasin keskenduda teismeliste ravimisele, sest mind lummasid protsessid, kui agaralt noored inimesed otsivad, kes nad on ja milline on nende koht maailmas. Minu patsientide täiskasvanu-elud on alles ees ja nii ma saan inimeste elus aidata kaasa suurtele muutustele ja juhatada inimesed, kes on valinud ennast hävitava tee, hulga meeldivamale rajale. Inimeselt-inimesele teraapiatöö pakub mulle lisaks suurt rahuldust.
Ligikaudu viimase tosina aasta jooksul on minu valdkonnas toimunud ulatuslikud arengud. Kasutusele on võetud uus ravireeglistik, mis kutsub üles soodüsfooriat (soolist ebaolekut; -hämarolekut; -ebakõla; soosegadust) kogevate laste ja teismeliste sotsiaalsele ning meditsiinilisele soolise ülemineku võimaldamisele. "Soosegadus" on sisemine ebakõla, mille käigus inimene tajub, et tema sisemine sootunnetus ei vasta tema füüsilisele soole.
1950ndaid peetakse kaasaegse soomuutmise arstietaduse algusajaks.
Sellist seisundit on kirjeldatud aastakümneid ja 1950ndaid peetakse kaasaegse soomuutmise arstiteaduse algusajaks. Kahekümnenda sajandi jooksul ja otsaga kahekümne esimesse, raviti väikest hulka täiskasvanud mehi, kes olid eluaeg kannatanud soolise paine käes, östrogeeni ja kirurgilise sekkumisega, et aidata neil elada naistena. Siis hakkasid ilmuma uued uuringud, kuidas meditsiiniline sooline üleminek – peamiselt hormoonide abiga – aitab edukalt lahendada alaealiste probleeme.
2011. aastal ilmus murrangulise tähtsusega noorte soolise ülemineku uuring, mille alusel on koostatud mõjukad Hollandi sooravi eeskirjad.
Üheks arstide ajendiks, kes sellist ravi pakkusid, oli vältida noorte inimeste kannatusi, mida täisealised mehed pidid üle elama, kui püüdsid veenvalt näha välja naistena. Kõige jõulisemalt seisis noorte soolise ülemineku eest grupp Hollandi arste. Nad avaldasid 2011. aastal murrangulise tähtsusega uuringu, mis sätestas, et kui soolise ebaoleku all kannatavatel noortel inimestel õnnestub loomulik puberteet seda tõkestavate ravimite abiga edasi lükata, millele järgneb vastassoo hormoonide manustamine, siis on neil võimalik hakata elama soomuutja elu varem ja hulga usutavamalt.
Sellist lahendust tuntakse täna "Hollandi ravieeskirjade" (Dutch protocol) nime all. Patsientide grupp, keda Hollandi teadlased oma uuringus kirjeldasid, oli väike arv noori inimesi, kellest enamus olid meessoost, kes kinnitasid varasest lapsepõlvest alates, et nad on tüdrukud. Hoolikalt valitud patsiendid, kui arvata välja nende sooline äng, olid vaimselt terved ja said eluga hästi hakkama. Hollandi arstid kandsid ette, et varase sekkumise järel need inimesed õilmitsesid vastassoolisena. Osutatud ravieeskirjad võeti kiiresti pediaatrilise sooravi uue valdkonna kullastandardina omaks üle maailma.
Koos viidatud arengutega tekkis aktivistide liikumine, mis kuulutas, et sooline üleminek pole ainult raviprotseduur, vaid tegemist on inimõigusega. Liikumine muutus üha mõjukamaks ja aktivistide jutupunktid valitsesid selle teema meediakajastusi. Soolise ülemineku pooldajad said kiiresti aru ka tärganud sotsiaalmeedia tehnoloogia jõust. Selliste arengute tulemusena otsustas Soome sotsiaal- ja terviseministeerium asutada riikliku pediaatrilise sooprogrammi. Programmi koostamine tehti ülesandeks kahele haiglale, mis pakkusid täiskasvanutele soolise endateadmuse teenuseid. 2011. aastal tehti minu osakonnale ülesandeks noorte soolise ülemineku teenuse avamine ja minust kui psühhiaatriaosakonna juhist sai valdkonna juht.
Aktivistid kuulutavad, et sooline üleminek pole ainult raviprotseduur, vaid tegemist on inimõigusega.
Ometigi oli mul kogu programmi osas tõsiseid küsimusi. Meile öeldi, et me peame sekkuma tervetesse, igati toimivatesse kehadesse ainult põhjusel, et noore inimese tunded oma soo kohta kõikusid. Puberteediiga on keeruline aeg, mille käigus kujuneb välja noorte inimeste isiksus, avastatakse seksuaalsus ja saadakse sõltumatuks oma vanematest. Endateadmuseni jõudmine on eduka puberteediea tulemus, mitte selle algpunkt.
Meie haiglas toimusid ulatuslikud arutelud bioeetikutega. Mina väljendasin kahtluseid, et sooline üleminek sekkub liialt noorte võtmetähtsusega psühholoogilisse ja füüsilisse arenguperioodi ning rikub selle loomuliku käigu ära. Lõpuks üllitas riiklik terviseeetika nõukogu ettevaatliku avalduse, millega siiski soovitati osutada selliseid sekkuvaid raviteenuseid.
Soome on viie ja poole miljoni elaniku ja riikliku tervishoiusüsteemiga riik. Kuna riigi poolt nõutakse, et dokumentides soo muutmiseks ja soo vahetamise kirurgia jaoks läheb vaja eksperdi arvamust, olen mina olnud mõlemas noortele soo muutmise teenuseid pakkuvas kliinikus suurema osa sugu vahetada soovivate noorte patsientide hindajaks. Selliseid inimesi on tänaseks Soomes üle viiesaja. Soolise ülemineku heaks kiitmine ei ole automaatne. Algusaastatel kiitis meie psühhiaatriaosakond soolise ülemineku heaks ligi poolte meie poole pöördunud noorte puhul. Viimastel aastatel on see langenud kuskil kahekümne protsendi juurde.
Kui teenus 2011. aastal käivitati, järgnesid sellele mitmed üllatused. Patsiente mitte ainult ei tulnud, vaid neid pöördus meie poole suurel hulgal. Kogu läänemaailmas kasvas soolises ebaolekus laste arv plahvatuslikult.
Peale 2011. aastat on läänemaailmas soolises ebaolekus laste arv kasvanud plahvatuslikult.
Kuid noored, kes meie poole pöördusid, erinesid väga neist, keda kirjeldati Hollandi uuringus. Poisse, kes järjekindlalt kinnitasid, et nad on tüdrukud, oli väga vähe. Selle asemel olid ligikaudu 90 protsenti patsientidest 15- kuni 17-aastased tüdrukud, kes ei saanud oma eluga hakkama ja kellest enamusel olid rasked vaimuhäired.
Mõned neist oli pärit peredest, kus oli hulgaliselt psühhosotsiaalseid probleeme. Enamusel oli keeruline varane lapsepõlv, mida saatsid arenguraskused, nagu äärmuslik tujukus ja ühiskonnast eraldumine. Paljudel olid õpiraskused. Kõigi puhul oli ühine, et neid kiusati, kuid seda üldiselt mitte nende soolise eneseväljenduse tõttu. Teismeliseeas olid nad üksi ja endassetõmbunud. Paljud neist ei käinud enam koolis ja selle asemel veetsid kogu aja üksi oma toas. Nad kannatasid depressiooni ja ängi käes. Mõnel olid söömisprobleemid ja paljud tegelesid enda vigastamisega. Mõni oli üle elanud psühhoosi episoodid. Väga-väga paljud olid autismi spektri häirega.
Ligikaudu 90 protsenti soolise ülemineku patsientidest on 15- kuni 17-aastased tüdrukud, kes ei saa oma eluga hakkama ja kellest enamusel on rasked vaimuhäired.
Mis on märkimisväärne, väga vähesed neist kogesid soolist hämarolekut enne kui nad selle oma teismeliseeas äkitselt avastasid. Need inimesed tulid nüüd meie juurde, kuna nende vanematele, kelleks tavaliselt olid ainult emad, oli keegi mõnest tähestikurahva (LGBT) organisatsioonist öelnud, et nende laste tegelik probleem on sooline endateadmus. Teiseks valdavaks põhjuseks oli, et laps luges ilmavõrgust midagi teemal, kui kasulik on oma sugu muuta.
Noorte sookliiniku esimeste tegutsemisaastate jooksul muutus soomeditsiin kiiresti äärmiselt politiseerituks. Väga vähe oli inimesi, kes esitasid küsimusi aktivistide – kelle seas oli arste – väidete kohta. Ja nad rääkisid väga tähelepanuväärseid asju. Nad kinnitasid, et mitte ainult ei kao soolise paine tunded peale meditsiinilist üleminekut ära, vaid kõik vaimsed probleemid leiavad selliste sekkumiste kaudu leevenduse. Loomulikult pole mitte mingisuguseid mehhanisme, kuidas suured hormoonidoosid lahendavad mure autismi või ükskõik millise muu vaimse probleemiga.
Soome noorte sookliiniku esimeste tegutsemisaastate jooksul muutus soomeditsiin kiiresti äärmiselt politiseerituks.
Kuna see, mida kirjeldasid hollandlased, erines nii suurel määral sellest, mida ma nägin meie kliinikus, siis ma mõtlesin, et äkki on meie patsientide populatsioonis midagi ebaharilikku. Ma hakkasin sellel teemal pidama aru valdkonna asjatundjatega Euroopas. Ma avastasin, et kõigil oli tegemist sarnase hulga mitmete psühhiaatriliste probleemidega tüdrukutega. Kolleegid olid samuti osutatud põhjusel segaduses. Mitmed tunnistasid, et selline teadmine on neile kergendus, et nende kogemused ei ole ainulaadsed.
Kuid mitte keegi neist ei tunnistanud oma muret avalikult. Tunnetati survet, et on vaja pakkuda uusi, väidetavalt imelisi sooravi teenuseid. Ma tundsin usalduskriisi nii endas kui täheldasin seda teiste puhul. Inimesed ei usaldanud toimuva puhul enam seda, mida nad nägid. Meil olid kahtlused oma hariduse, arstitöö kogemuse ja võime suhtes saada aru teadustöödest ning toota teaduslikku tõestusmaterjali.
Arstid tunnetavad survet, et on vaja pakkuda uusi, väidetavalt imelisi, sooravi teenuseid.
Suhteliselt kiiresti peale seda, kui noortele patsientidele hakati pakkuma hormonaalset sekkumist, me tõdesime, et lubatud imet ei juhtunud. Mida me nägime, oli täpselt vastupidine.
Noortel inimestel, keda me ravisime, ei läinud hästi. Nende elukvaliteet hoopis halvenes. Me mõtlesime: mis asi see nüüd on? Uuringutes ei olnud väiksematki osutust, et midagi sellist võib juhtuda. Mõnikord noored inimesed kinnitasid, et nende elu on muutunud paremaks ja nad on õnnelikud. Kuid arstina ma nägin, et neil läks kehvemini. Nad loobusid kõigist sotsiaalsetest tegevustest. Nad ei sõbrunenud kellegagi. Nad ei käinud koolis. Me suhtlesime erinevates riikides töötavate kolleegide võrgustikuga, kes kinnitasid, et nende patsientidega juhtuvad samasugused asjad.
Ma muutusin nii murelikuks, et me korraldasime koos Soome kolleegidega oma patsiente kirjeldava uuringu. Me töötasime metoodiliselt läbi inimeste toimikud, keda meie kliinikus oli esimese kahe aasta jooksul ravitud. Me iseloomustasime nende suuri probleeme – üks noortest oli näiteks tumm – ja kui suurel määral nad erinesid Hollandi patsientidest. Näiteks rohkem kui veerand meie patsientidest oli autismi spektri häirega. Meie uuring avaldati 2015. aastal ja ma arvan, et see oli esimene teadusajakirjas ilmunud uuring, milles sooarst esitas tõsiseid küsimusi uudse sooravi kohta.
Noortel inimestel, keda me ravisime, ei läinud hästi.
Ma teadsin, et mitmed arstid on oma raviasutustes täheldanud sarnaseid muresid ja ma lootsin, et mu teadustööst saab alguse arutelu antud teemal, sest meditsiin parandab sedasi oma vigu. Kuid meie valdkonnas, selle asemel, et tunnistada meie kirjeldatud probleeme, hakati noorte sooravi pakkuma veelgi suuremas ulatuses.
Ameerika Ühendriikides avati esimene pediaatriline sookliinik 2007. aastal Massachusettsi osariigi pealinnas Bostonis. 15 aastat hiljem oli riigis selliseid kliinikuid üle saja. Koos Ühendriikide ravieeskirjade arenguga seati soolisele üleminekule üha vähem tingimusi. Reutersi uurimistöö paljastas, et mõned kliinikud kirjutasid alaealisele hormoonravi välja juba esimese külastuse käigus. Ameerika Ühendriikides leiutati uus raviviis, mida nimetatakse "sugu kinnitavaks raviks" (gender-affirming care), milles utsitati arste lihtsalt nõustuma lastega, kui need väitsid endal olevat teise soo enesetunnetuse. Samuti kutsuti arste üles, et need ei võtaks noorte soovahetuse puhul enam "väravavalvuri" positsiooni, kes võivad nende ülemineku küsimuse alla seada.
Kuskil 2015. aastal hakkasid meie kliinikus käima, peale psüühhiaatriliselt väga haigete noorte, uut laadi patsiendid. Need olid teismeliste tüdrukute grupid, kes olid samuti kuskil 15- kuni 17-aasta vanused, kes olid pärit samadest väikestest linnadest ja isegi ühest ning samast koolist, kes rääkisid oma elu kohta samu lugusid ja lapsepõlve kohta samu anekdoote. Nad kinnitasid ühtemoodi, kuidas neile äkki jõudis kohale teadmine, et nad on teisest soost ja seda hoolimata asjaolust, et eelnevalt ei osutanud nende soolisele hämarolekule mitte miski. Me tuvastasime, et need tüdrukud suhtlesid omavahel ja jagasid teavet, kuidas arstidega tuleb rääkida. Niiviisi saime me esimese sotsiaalsest reostumisest tingitud (social contagion–linked) soodüsfooria kogemuse. Sellised asjad juhtusid sookliinikutes üle maailma ja taas ei võtnud terviseteenuste osutajad selle kohta sõna.
Ma saan sellisest vaikusest aru. Igaüks, olgu selleks arstid, teadlased, õppejõud ja kirjanikud, kes julgesid avalikult avaldada muret soomuutmise aktivistide kasvava mõjuvõimu ning noorte inimeste meditsiinilise soolise ülemineku teemal, langesid jõuliste teotamiskampaaniate ohvriks ja neid ähvardas karjääri kaotus.
Ameerika Ühendriikides avati esimene pediaatriline sookliinik 2007. aastal Massachusettsi osariigi pealinnas Bostonis. 15 aastat hiljem oli riigis selliseid kliinikuid üle saja.
2016. aastal, kuna mitme aasta jooksul olid kasvanud mured, millist kahju põhjustab sooline üleminek haavatavatele patsientidele, otsustasid Soome pediaatriliste sooteenuste osutajad vahetada senised ravieeskirjad välja. Täna, kui noortel inimestel on suuremad lahendamist vajavad probleemid, kui seda on sooline hämarolek, me saadame nad koheselt sobivamate arstide juurde, kes oskavad neile pakkuda asjakohasemat ravi, nagu seda on näiteks psühhiaatriline nõustamine, mitte ei tegele nende sooidentiteedi väljaselgitamisega.
Sellisele lähenemisele osutavad hoogsat vastupanu aktivistid, poliitikud ja meedia. Soome ajakirjandus avaldab lugusid noortest, kes ei ole meie teenustega rahul, kujutades neid sookliinikute ohvritena, keda sunnitakse oma elud pausile panema. Soome meditsiiniajakiri avaldas artikli, mis võttis rahulolematu aktivisti seisukoha ja mille pealkiri oli "Miks trans-teismelised ei saa oma puberteeditõkesteid?".
Mind siiski õpetati, et ravi peab tuginema meditsiinilisele tõestusmaterjalile ja meditsiin parandab kogu aeg iseennast. Kui keegi on arst ja ta näeb, et mingi ravi ei toimi, siis on arstide kohustus teha koostööd, selgitada välja probleemide põhjused, teavitada kolleege ja laiemat üldsust ning lõpetada sellise ravi pakkumine.
Soome riiklik tervishoiusüsteem tagab meile võimaluse uurida olemasolevaid raviviise ja seada uusi juhiseid. 2015. aastal palusin ma isiklikult riiklikult ametilt, mida kutsutakse Tervishoiu Teenustevalikute Nõukogu (Terveydenhuollon palveluvalikoima; Palko), et koostataks riiklikud juhendmaterjalid, kuidas ravida alaealiste soolist hämarolekut. 2018. aastal ma pöördusin koos kolleegidega Palko poole teist korda ja siis kiideti meie ettepanek heaks. Palko tellis süstemaatilise tõestusmaterjali ülevaateuuringu, mille käigus hinnati senise noorte soolist üleminekut puudutava meditsiinikirjanduse usaldusväärsust.
Kuskil samal ajal, kaheksa aastat peale pediaatrilise sookliiniku avamist, hakkasid tulema tagasi endised patsiendid, kes kahetsesid oma üleminekut. Mõned – keda kutsutakse "tagasipöördujateks" (detransitioners) – soovisid tagasi oma sünnipärast sugu. Need olid patsiendid, keda teaduskirjanduse kohaselt ei oleks tohtinud olemas olla. Hollandi protokolli autorid kinnitasid, et soovahetust kahetsevate noorte määr on väga pisike.
Vundament, millele on rajatud Hollandi protokoll, on kokku varisemas.
Vundament, millele on rajatud Hollandi protokoll, on kokku varisemas. Teadlased osutavad, et nende andmetega on tõsised probleemid ja oma jätkuuurimuses ei kirjeldanud nad suurt hulka inimesi, kes kahetsevad oma üleminekut või muutsid oma arvamust. Üks Hollandi uurimuses kirjeldatud patsient suri genitaalide operatsiooni käigus tekkinud tüsistuste tõttu.
Pediaatrilise soomeditsiini maailmas osutatakse väga tihti statistikale, milles väidetakse, et ainult üks protsent või vähem noortest, kes otsustavad soolise ülemineku kasuks, otsustavad tagasipööramise kasuks. Uuringud, mis sedasi väidavad, toetuvad kallutatud küsimustele, ebapiisavatele näidetele ja vaatlevad lühikest ajavahemikku. Minu hinnangul on soolise ülemineku kahetsemine palju enam levinud. Üks hiljutine uuring väidab näiteks, et ligi kolmkümmend protsenti patsientide valimist lõpetasid nelja aasta jooksul hormoon-retseptiravimite apteegist nõutamise.
Üldjuhul kulub soolise ülemineku täismõjuni jõudmiseks mitmeid aastaid. See on aeg, kui noortest on saanud täiskasvanud ja nad seisavad silmitsi tõigaga, et nad on steriilsed, nende seksuaalne toime on vigane ja neil on keeruline sõlmida romantilisi suhteid.
Äärmist kurbust tekitab suhtlemine patsientidega, kes räägivad, kui naiivsed ja eksiteel nad olid oma arvamustes soolise ülemineku suhtes ja kes leiavad, et tegu oli kohutava veaga. Sellised patsiendid räägivad mulle, et neid veendi, nagu neile oleks soolist üleminekut äärmiselt vaja, nende eest varjati olulist teavet või neile valetati nende soolise ebaoleku hindamise käigus.
Ma jätkasin teema uurimist ja 2018. aastal üllitasin koos kolleegidega järgmise teadustöö, milles me üritasime saada teada, miks soodüsfoorias noorte hulk suureneb. Kuid me ei leidnud vastuseid, miks see nii on või mida sellega ette võtta. Me tõdesime oma uuringus, et sooaktivistid üldiselt eiravad seda teemat. Samuti suurema osa soolises hämarolekus noorte puhul, keda on kuskil 80 protsenti, laabub nende hämarolek iseenesest loomuliku teismelisea möödumisega. Tihti tuvastavad sellised noored, et nad on hoopis omasooiharad.
Suurema osa soolises hämarolekus noorte puhul, keda on kuskil 80 protsenti, laabub nende hämarolek iseenesest loomuliku teismelisea möödumisega.
2020. aasta juunis toimus Soomes minu valdkonnas suur sündmus. Palko avaldas oma uuringu tulemused ja soovitused noorte sooliseks üleminekuks. Selles tõdeti, et uuringud, milles kiidetakse "sugu kinnitavat" ravimudelit, on kallutatud ja ebausaldusväärsed.
Palko uuringu autorid kirjutavad: "Kättesaadava tõestusmaterjali valguses on alaealiste soo muutmine katsetusjärgus ravipraktika." Uuringus antakse juhis, et noori inimesi, kes soovivad teise sukku üle minna, "tuleb teavitada, et see tähendab kogu elu kestvaid raviprotseduure, soo muutmise ravi mõjud on jäävad ja sooravi lahendustega võivad kaasneda nii füüsilised kui psüühilised kõrvalnähud". Uuringus hoiatatakse, et noortel inimestel, kelle ajud on alles arenemas, puudub võimekus asjakohaselt hinnata otsuste tagajärgi, millega nad peavad elama kogu oma elu.
Uuringud, milles kiidetakse "sugu kinnitavat" ravimudelit, on kallutatud ja ebausaldusväärsed.
Palko osutab ka ohtudele, mis kaasnevad hormoonravimite manustamisega noorte puhul, kellel on tõsiseid vaimseid probleeme. Autorid leiavad, et kõiki asjaolusid arvestades tuleb sooline üleminek täiskasvanueani edasi lükata.
Selleks kulus küll kaua aega, kuid ma tundsin, et mind on õigeks mõistetud.
Õnneks ei ole Soome üksi. Peale sarnaseid uuringuid on samale järeldusele jõudnud nii Ühendkuningriik kui Rootsi. Lisaks vaatab suur hulk riikliku tervishoiusüsteemiga riike üle oma "sugu kinnitava" ravi seisukohti.
Ma tunnetan üha kasvavat kohustust oma patsientide, arstiteaduse ja tõe ees, et ma pean väljaspool Soomet võtma sõna laialt leviva sooliselt painatud noorte soolise ülemineku ravi vastu. Erilist muret valmistavad mulle Ameerika Ühendriikide meditsiinivaldkonna erialaliidud, mis ühtse kogukonnana kinnitavad, et lapsed teavad oma "tegelikku mina" ja lapse sugu, kes kuulutab, et ta on teisest soost, tuleb kinnitada ning alustada tema raviga. (Viimastel aastatel on "soomuutjate" endateadmus arenenud ja täna on üha enam noori, kes kuulutavad, et nad ei kuulu kumbagi sukku või nad on mingist teistsugusest soovariandist.)
Meditsiiniorganisatsioonid peaksid olema poliitika ülesed ja seisma patsiente kaitsvate põhimõtete eest. Kuid Ameerika Ühendriikides on need ühendused, sealhulgas Ameerika Pediaatria Akadeemia, meelestatud äärmiselt vaenulikult sõnumi suhtes, mida mina ja mu kolleegid jagavad.
Ma üritasin laste soolise ülemineku teemal võtta sõna käesoleva aasta Ameerika Laste ja Teismeliste Psühhiaatria Akadeemia aastakonverentsil. Paraku kaks ettekande ettepanekut lükati korraldaja poolt tagasi. Selline käitumine teeb äärmiselt murelikuks. Teadus ei arene, kui teadlaseid sunnitakse vaikima. Arstid, kes keelduvad arvestamast kriitikute poolt esitatud tõestusmaterjaliga, seavad ohtu patsientide turvalisuse.
Mulle valmistab samuti muret, kui sageli sooarstid väidavad Ameerika Ühendriikide lastevanematele, et kui nad ei luba oma lapsel teise sukku üle minna, ähvardab teda äärmiselt suur enesetapurisk. Iga noore surm on tragöödia, kuid uuringud näitavad siiski, et sellised enesetapud on äärmiselt harvaesinevad. See on äärmiselt valelik ja ebaeetiline, kui vanemaid survestatakse enesetapuriski võimendamisega lubama laste meditsiinilist soo muutmist.
Käesoleval aastal kinnitas Ameerika Ühendriikide Endokrinoloogide Ühing veelkord, et nad kiidavad heaks noorte inimeste hormoonide abil toime pandava soolise ülemineku. Ühingu president saatis kirja Wall Street Journalile, milles kinnitas, et noorte sooravi "päästab elusid" ja "vähendab enesetapuriski". Mina olin üks üheksast riigist pärit kahekümnest arstist, kes kirjutas alla vastusele, mis lükkas sellised väited ümber. Me kirjutasime: "Kõigi tänaseni kogutud andmete süstemaatilised ülevaatamised, sealhulgas nende, mis on avaldatud teadusajakirjas Journal of the Endocrine Society (Endokrinoloogia Ühingu Ajakiri), on tuvastanud, et hormoonidega sekkumise kasulikkuse tõenäosus alaealiste vaimsele tervisele on kas väike või väga väike."
Meditsiin pole kahjuks immuunne ohtliku grupimõtlemise suhtes, mille tulemuseks on patsientidele tekitatud kahju.
Meditsiin pole kahjuks immuunne ohtliku grupimõtlemise suhtes, mille tulemuseks on patsientidele tekitatud kahju. Mis toimub hämarolekus laste puhul, meenutab mulle 1980ndate ja 1990ndate taastatud mälestuste hullust (recovered memory craze). Selle käigus hakkasid paljud probleemidega naised uskuma valemälestusi, mida tihti sisendasid neile nende terapeudid, milleks võis olla olematu seksuaalne väärkasutamine oma isa või mõne teise pereliikme poolt. Terapeutide sõnul oli selline väärkohtlemine kõige halva põhjuseks, mis nende patsientide elus aset leidis. Niiviisi kisti ribadeks perekondi ja mitmed inimesed mõisteti väljamõeldud mälestuste tõttu kohtus süüdi. See hullus lõppes, kui terapeudid, ajakirjanikud ja juristid paljastasid, mis tegelikult toimub.
Me peame sellistest skandaalidest õppima. Seda põhjusel, et nii nagu taastatud mälestustega, on sooline üleminek ületanud igasugused piirid. Kui arstid hakkavad väitma, et neil on üks vastus kõige jaoks või neil on lahendus, kuidas ravida kõiki elamisega kaasnevaid paineid, siis peaks see olema hoiatuseks, et midagi on kuskil läinud väga valesti.
Tõlkis Karol Kallas