Geoloog Roger Higgs avaldas 2020. aastal lühiülevaate, milles näitab, et Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu inimtekkeliste kliimamuutuste alusväited ei päde.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juures tegutsev Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) on maailmas peamine allikas, millest ammutatakse inimtekkeliste kliimamuutuste väiteid. IPCC ideoloogia seisab kolmel sambal, millest lähemalt vaadates ei päde ükski, leiab Higgs oma ülevaates "IPCC inimtekkeliste kliimamuutuste kolm sammast kukuvad kokku". 

Geoloogi sõnul pole nende "sammaste" puhul tegemist teadusega ja need on kergesti ümberlükatavad.

(Kõikide väidete viited leiab osutatud teadustöö lõpuosast.)

IPCC kolm sammast

I sammas

"Maailma keskmine maapinna temperatuur ja inimkonna CO₂ heited on mõlemad alates 1850. aastatest tõusnud, millest järeldub, et soojenemise on põhjustanud CO₂."

Viis vastuväidet:

1. Mis veel on tõusnud? Päikese magnetiline väljund, mis mõjutab pilvisust (Svensmark), suurenes aastatel 1901 kuni 1991 rohkem kui kaks korda (Lockwood), mis on omakorda 10 000 aasta tipp (Higgs).
2. Viidatud 10 000 aasta puhul näitab juba lihtne visuaalne ristkorrelatsioon, et temperatuurimuutused käivad Päikese väljundi järel 60–160 aastase viivitusega, mille põhjuseks on ookeani tohutu soojussalvestusvõime ja aeglane segunemine. 
3. Temperatuur ja CO₂ ei olnud kuni 19. sajandi lõpuni omavahel suhtseoses.
4. CO₂ tase tõuseb jätkuvalt, kuid Maa on alates 2016. aastast jahenenud. 
5. Soojenemine, mis algas 1910. aastal peatus 1945–1975 aastateks (30 aastaks), kuid samal ajal CO₂ hulk atmosfääris kasvas.

II sammas

"Üleilmse soojenemise jätkumine hoolimata Päikese tegevuse nõrgenemisest peale 1991. aastat, vabastab süüst päikese ja mõistab süüdi CO₂."

Vastuväide:

Nende erinevuste puhul on tegemist ainult ookeani salvestusvõimest tingitud ajalise viivitusega, mis hetkel on umbes kuuskümmend aastat. Seega kliima soojeneb jätkuvalt (kõikudes üles-alla, mis on peamiselt tingitud Päikese 11-aastastest tsüklitest) kuskil aastani 2050, mis on 60 aastat peale 1991. aasta Suurt Päikesetippu.  

III sammas

"Viimase paari tuhande aasta jooksul on merepinna tase kõikunud vähem kui 25 sentimeetri piires, seega alates 1850. aastast 30 sentimeetri võrra kerkinud merepinna tase tõestab ebanormaalse CO₂ koguse mõju."

Vastuväide:

25-sentimeetrine merepinna kõikumise väide on isegi IPCC teadustööde kohaselt ainult "keskmise usaldusväärsusega" ja see toetub valikuliselt nopitud sobivatele andmetele. See eirab 1961. aastal avaldatud tuntud Rhodes Fairbridge'i uuringu andmeid, mille kohaselt on merepinna tase viimase 6000 aasta jooksul kõikunud kaks kuni viis meetrit, mida tõestavad kümned hilisemad nii geoloogilised kui arheoloogilised uuringud.

Kokkuvõte

1. Nii haprad ongi IPCC sambad.
2. Viimase 10 000 aasta jooksul on Maa temperatuuride peamine mõjutaja olnud Päike.
3. CO₂ pole milleski süüdi, sellel ei ole kliimale mõju. Asjaolu, et nii temperatuurid kui CO₂ tase atmosfääris on üheskoos tõusnud, on puhas kokkusattumus. CO₂ tekitatud jääk "kasvuhooneefekt" on sisuliselt null.
4. IPCC peaks kiiresti geoloogidega ühendust võtma.
5. Oodata on järjekordset Päikese tegevusest tingitud merepinna tõusu.

Dr Higgs lisab ülevaate lõppu, et alati peab kõige kohta küsimusi esitama.

Toimetas Karol Kallas