Rakvere ettevõtja Roman Kusma leiab, et Isamaa, Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna tänane energiapoliitika on upsakas ning rumal, see hävitab majanduse, mille eest ükski valitsuse poliitik pole valmis vastutama.
Neljapäeval, 26. jaanuaril toimus riigikogus olulise küsimuse arutelu, milleks oli „inimeste ja Eesti ettevõtete toimetulek tänastes kriisides". Sõna saanud ettevõtjate ja teadlaste sõnul on Eestis tegemist täiemahulise majanduskriisiga, mille peale valitsuse juhtpoliitikud "laiutavad ainult käsi".
Üheks esinejaks oli Rakvere Aqva Hotels OÜ tegevjuht Roman Kusma. Tema kõne (stsenogrammis algab 11:28) on vahendatud lühendatud kujul. Loetavuse huvides on vähesel määral parandatud sõnastust, samuti on täpsustatud üksikuid fakte.
Mure Eestimaa pärast
Viimased kolm aastat oleme elanud pidevas kriisis ja muredest puudust pole olnud meist mitte kellelgi. Need kolm äärmiselt keerulist aastat on viinud inimeste närvid viimse piirini ja pannud ettevõtete jätkusuutlikkuse proovile.
Energia
Kui jätta kõrvale geopoliitika, siis täna on meie kõigi ühine mure energiahind ja sellega kaasnev inflatsioon. Ja võib-olla ka see, et meil ei ole sellega valitsuse tasemel piisavalt tegeletud. Universaalteenus, mida riik täna pakub, on ajutise meetmena natuke küll riske maandanud, kuid sellega ei tohi leppida ja harjuda, et nüüd ongi normaalne, et elektri eest küsitakse 200 eurot megavatt-tunni eest.
Kuidas peaksid ettevõtjad mõistma seda, kui eelmise aasta septembri alguses Esimeses Stuudios esinedes ütles ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister [Kristjan Järvan, erakond Isamaa], et mis ettevõtetel viga, nemad võivad kõrgema elektrihinna ju oma toote hinna sisse kirjutada. Jutt käis peaasjalikult kodumaise toiduainetetööstuse olukorrast lahvatanud energiakriisi valguses.
Mitte suvaline inimene tänavalt, vaid Eesti Vabariigi valitsuse ettevõtlusminister ütles, et ettevõtetel on energiakriisis lihtne. Lisaks ütles ta seda olukorras, kus Eesti inflatsioon oli tõusnud euroala kõrgeimaks, ulatudes 24%-ni. Selle asemel, et otsida lahendusi inflatsiooni leevendamiseks, oli ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri sõnum ettevõtjatele umbes selline, et visake aga rahumeeli inflatsioonikatlasse õli juurde ja tõstke hindu nii palju, kui tahate. Kui lõpuks keegi teie kallist toodet enam ei osta, no siis pole midagi teha, siis tuleb uksed kinni panna. Nii lihtne ja loogiline see ongi, mõne meelest. Ma ei uskunud oma kõrvu, aga nii see paraku oli.
Kas sellel, eriti ettevõtteid solvava arrogantsel ja tõsiselt rumalalt väljaütlemisel oli ka mingi tagajärg? Kas minister kaalus kohatu suupruukimise pärast ametist tagasiastumist või vähemalt vabandas ta selle totra väljaütlemise pärast? Loomulikult mitte. Eesti valitsuse liikmetel ei ole kombeks vabandada ega oma tegude ja väljaütlemiste eest vastutada.
Kas me sõdime Euroopa Liiduga?
Samuti rääkis mulle arusaamatus keeles peaminister, kui ta põhjendas kõrgeid elektrihindu sellega, et me oleme sõjas. Selle peale ei saa jätta küsimata, kas me sõdime Euroopa Liiduga või? Sest just Euroopa Liit on kehtestanud meile ulmelised CO2-maksud, mis meie elektriarveid põhjendamatult tõstab. Ei ole mulle arusaadavas keeles keegi suutnud ka ära seletada, kuidas tekib CO2 hind?
Rohepööre on rumal ja teeb vaeseks
Järjest rohkem ja rohkem räägitakse rohepöördest. Keskkonnahoid ja planeedi säästmine tervikuna on asi, millele peavad suurt tähelepanu pöörama kõik. Aga ka siin ei ole keegi inimkeeli lahti seletanud, kuidas kõrge CO2 hind globaalset soojenemist pidurdab, kui elektrit võib toota põletades ükskõik mida, kasvõi kummikuid. Aga tundub, et see ei ole kaugeltki kõik. Kellelegi kuskil tundub, et me elame siiski veel liiga hästi. Mõni päev tagasi lugesin uudistest, et Euroopa Liidu tasemel on kokku lepitud ja loodud uus CO2 maksustamise süsteem ETS2, mis kohustab ka kütusemüüjaid CO2-kvoote ostma. See tähendab, et meile lajatatakse taas uue kütuse ja toasooja hindade tõusuga, mis tähendab seda, et tulekul on uus inflatsioonilaine.
Jääb mulje, et meile kehtestatud see CO2-maks teenib eelkõige Hiina, USA ja kõigi teiste tööstusriikide huve, välja arvatud Euroopa Liidu liikmesriigid.
Siinkohal tahaksin küsida, kes on tegelik kasusaaja kõrgest CO2-maksust? Kindlasti ei ole need eurooplased ja Euroopa Liidus tegutsevad ettevõtted. Elektritootjad teenivad sellega küll hiigelkasumeid, samal ajal elanikkond vaesub valguskiirusel. Kui me räägime konkurentsist rahvusvahelisel turul, siis nagu härra [Enn] Veskimägigi mainis, tänu Euroopa Liidu innovatiivsele CO2‑maksule ja meie kõrgetele elektrihindadele on nii Eesti kui ka kõik Euroopa firmad sattunud tohutult ebavõrdsesse konkurentsiolukorda võrreldes näiteks Hiina ettevõtetega. Jääb mulje, et meile kehtestatud CO2-maks teenib eelkõige Hiina, USA ja kõigi teiste tööstusriikide huve, välja arvatud Euroopa Liidu liikmesriigid.
Kui rääkida globaalsest CO2 emissioonist arvude keeles, siis pea kolmandik maailma süsihappegaasist paisatakse õhku Hiinas. Aasias kokku on CO2 emissioon üle 50 protsendi maailma CO2 heitmetest. Üle poole CO2-st paisatakse atmosfääri Aasias. Terves Euroopa Liidus süsihappegaasi heite osakaal jääb kuskile 8-9% juurde. Eesti osakaal on selles umbes 0,05%. Kui nüüd kas või kõik Euroopa Liidu ettevõtted kinni panna ja sellega CO2 emissioon nulli viia, siis ei muuda see planeedi tervist kuigivõrd. Küll aga viiks selline tegevus Euroopa pankrotti ja hävitaks kõik, mis on siiani sajandite vältel loodud.
Eesti on alates 1990. aastate algusest vähendanud CO2 emissiooni poole võrra. Nüüd ütleb Euroopa Liit, et pange oma põlevkivielektri tootmine üldse kinni ja me anname teile selle eest 350 miljonit eurot. Ma saan aru, kui pakutaks 350 miljonit eurot aastas ja 20 aastat jutti. Aga loobuda omaenda energia turvalisusest sellise kommiraha eest, no kuulge! See oleks ikka ülim kuritegu omaenda rahva vastu ja ma loodan, et mitte ükski valitsus sellist sammu ei astu.
Suurim müsteerium Euroopa Liidus on täna institutsioon nimega Nord Pool.
Suurim müsteerium Euroopa Liidus on täna institutsioon nimega Nord Pool, mida mõned hellitavalt ka elektribörsiks nimetavad. Mis keeles selles asutuses räägitakse, jääb minule taas mõistmatuks. Kui ühte kübarasse voolab hüdroelektrijaamadest elektrit omahinnaga 1,5 eurot, tuuleparkidest 2 eurot, aatomijaamadest 25 eurot ja põlevkivijaamadest umbes 30 eurot megavatt-tunni eest ja siis samast kübarast välja tõmmata 4000-eurone hinnalipik – no see on šedööver! David Copperfieldil on selles osas veel palju õppida.
Tervet riiki rööviti päise päeva ajal, aga kuritegu isegi ei fikseeritud. Valitsus rääkis selle peale jällegi, vaid neile arusaadavas keeles, et see ongi normaalne, et me oleme liiga kaua odavat elektrit nautinud.
Eesti 200s "ajuhiiglastest" puudust ei ole
Üks viimase aja veidramad lubadusi, mille üks poliitiline jõud välja hõiskas, tuli Eesti 200-lt. Ega ma tegelikult eriti ei imesta, et selline asi just nendelt välja potsatas, sest eelmiste valimiste eel Hobujaama trammipeatuse jagamine venelaste ja eestlaste poolteks näitab, et selles erakonnas "ajuhiiglastest" puudust ei ole. Nimelt ütles Eesti 200 esindaja seekord, et nende peamiseks riigikokku pääsemise eesmärgiks on hoida ära EKRE valitsusse pääsemine.
Eesti 200 peamine eesmärk riigikokku saades on ära hoida EKRE valitsusse pääsemine.
Mitte see ei ole nende põhiline siht, et valitsusse pääseda ja midagigi ise ära teha, vaid nende suur südameasi on EKRE valitsusest eemal hoidmine. Siis oleks võinud erakonna nimi olla hoopis Reform 200. Oleks kõigil asi selge, ei peaks eraldi oma programmi seletama.
Kas te olete kuulnud, et keegi asutaks ettevõte selleks, et teine firma pankrotti ajada? See on ju otsene pahatahtlikkus. Mitte et luua uusi väärtusi, või kas või lihtsalt raha teenida, vaid selleks, et teisele käru keerata.
Riigikogus valitseb energiakriis
Aga energiakriis on ka siin ruumis. Jah, lambid teil siin põlevad ja suhteliselt soe on ka, aga õhk on suhteliselt paks ja pinget täis. Negatiivset tunnetab rohkem kui positiivset energiat.
Tahame või mitte, aga meie riik algab riigikogust, sest teid on siia valinud Eestimaa inimesed. Soovin teile positiivset kainet meelt Eesti elu edasiviimisel.
Toimetas Karol Kallas