Venezuela oli järjekordne neokonide operatsioon: meie vaesustume samal ajal kui huvigrupid rikastuvad. Ja need, keda me „vabastama" läksime, kannatavad lõpuks rohkem kui eelmise režiimi all, arvab libertaarne poliitik ja ühiskonnategelane Ron Paul Venezuela režiimivahetust kommenterides.
Nii nagu juhtus peale operatsiooni „šokk ja üllatus" algust Iraagi sõjas, kiidavad ka nüüd mitmed inimesed USA sõjaväelist pealetungi Venezuelasse ja presidendi Nicolás Maduro vangistamist. USA ülekaalukas sõjaline jõud ühes tõenäoliselt altkäemaksu võtnud Venezuela ametnikega võimaldasid operatsiooni läbi viia kiiresti ja dramaatiliselt.
Meile öeldi, et see polnud sõda, vaid kirurgiline operatsioon, eesmärgiga kõrvaldada kuritegelik diktaator ja taastada riigis demokraatia. Ameerika naftafirmad aga rikastuksid Venezuela tohutute naftavarude toel veelgi rohkem. Jah, seekord saab olema teisiti!
See kõik kõlab aga tuttavalt, sest see on sama narratiiv, mida on kasutatud iga kord, kui USA on selle sajandi jooksul alustanud mõnd järjekordset „režiimivahetuse" operatsiooni.
Iraagi sõda pidi nende järgi olema „jalutuskäik". Skeptikuid pilgati. Meedialavastusena välja mängitud Saddam Husseini kuju lammutamine Bagdadis tähistas selle lühikeseks jäänud USA sõjalise operatsiooni triumfi.
Meile lubati, et Iraagi „vabastamine" pidi olema esimene doominokivi tulevases revolutsioonis kogu Lähis-Idas, Mõned nädalad peale operatsiooni maandus tollane president George W. Bush lennukikandjal, mida ehtis hiiglaslik „eesmärk täidetud" silt.
Siis lagunes aga kõik koost. USA polnud võimeline Iraaki "käitlema", vaid suutis üksnes kasutada jõhkrat jõudu ja piinamist, tekitamaks muljet, et peatselt pöördub olukord paremuse poole. Võit oli justkui käeulatuses. Iraaki tuli lihtsalt saata veel rohkem vägesid ja kulutada veel natukene rohkem raha.
Kuid see ei viinud tulemuseni. Miski ei töötanud.
Lõpuks uputas USA ebaõnnestunud „ iraagi rahva ülesehitamise" operatsiooni triljoneid. Sadu tuhandeid inimesi hukkus, sealhulgas tuhandeid USA sõdureid.
Ja siin me jälle oleme.
Vastupidiselt oma lubadustele mitte alustada uusi sõdu ja algatada „ riigi ülesehitamise projekte", kasutas president Trump sõjalist jõudu Venezuelas, röövis riigi presidendi ja kuulutas seejärel, et Venezuela riiki hakkame tänasest juhtima „meie".
Venezuela operatsiooni järel pidas president Trump oma isikliku „eesmärk täidetud" pressikonverentsi, milles ta kuulutas, et USA naftafirmad naasevad Venezuelasse USA kaitse all ja et me hakkame Venezuelat „juhtima".
„Naftafirmad hakkavad raha kulutama, aga me saame sellle tagasi," ütles ta.
Ent peagi on tulemas lisa.
President Trumpi Venezuela röövretk toimus samal ajal, kui Iisraeli peaminister Netanyahu USA-st lahkus. Mõningatel andmetel oli Netanyahu siin, et veenda president Trumpi USA sõjaväge tagasi Iraani saatma. Iisraeli ametnikud on avalikult öelnud, et USA avantüür Venezuelas on eelsoojendus USA järgmiseks režiimivahetuse operatsiooniks – sedapuhku juba Iraanis.
Sõjaõhutajast senaator Lindsey Graham on kutsunud president Trumpi võtma järgmisena ette Kuuba ja seejärel juba Iraani. President Trump näis temaga nõustuvat, öeldes, et „me peame seda uuesti tegema. Me võime seda uuesti teha. Keegi ei suuda meid peatada".
Venezuela oli järjekordne neokonide operatsioon.
Alguses tehakse propagandat, mille eesmärgiks on rünnatava riigi ja selle juhtkonna demoniseerimine. Sellele järgnevad saablitäristamised ja sõjalised ähvardused. Peale seda käivitatakse operatsioon ja „eesmärgid" saavutatakse kiiresti. Või nii nad vähemalt väidavad.
Ent lõpuks kukub kõik uuesti kokku Meie vaesustume samal ajal kui huvigrupid rikastuvad. Ja need, keda me läksime vabastama, kannatavad lõpuks rohkem kui eelmise režiimi all.
Kas me kunagi millestki ka õpime?
Tõlkis Markus Järvi