"Ei tahaks mõelda, et asjad ongi nii halvasti, et normaalset demokraatliku riigi kodanikuühiskonda ei tule, sest see ei huvita enam kedagi," kirjutab Ronald Lämm, kes vaatab Eesti erakonnamaastikule ning annab iga partei kohta oma hinnangu.
Kui vaadata ettevõtteregistrit, on registreeritud erakondi lausa 14. Ka on nappide iseseisvusaastate jooksul jõudnud tekkida ja kaduda veel 13 erakonda; see nimekiri on juba olemuselt vildakas, sest vähesegi mõtlemise peale meenub ka selliseid kooslusi, mis mõjult registrissejõudnutest suuremad, kuid sinna kunagi ei jõudnud.
Üks asi tuleb kohe väga selgeks teha – Eesti poliitmaastik paneb maailma erakondliku liikumisega vähegi kursis oleva inimese juukseid katkuma ja pidama loengut kodanikuühiskonna katkestusest „sotsialismi viljastavates tingimustes". See ei ole loomulikult ainult Eesti probleem, sellest pääses vast ainult Saksa Debiilvabariik, sest suurem tervemõistuslik osa Saksamaast suutis selle üle võtta. Üldiselt hakkab ka Poolas, Ungaris ja Tšehhis juba tekkima midagi normaalset poliitikamaastikku meenutavat, kuid see on omaette jutt ega puutu hetkel asjasse.
Ja selles võtmes – et veelkord rõhutada probleemi olemust – alustame kõige tüüpilisemast näitest.
Reformierakond
See ei ole tegelikult erakond, see on projekt. Tulid mehed kenal päeval kokku, arutasid asja, leidsid rahad ja lollide petmine läks lahti – kapaga tühje lubadusi („viie rikkama hulka" neist kõige tuntum, aga näiteks lubati kiiresti teha ka neljarealine Tallinn-Tartu mnt-d etc etc), ämbriga hirmu endise okupandi ja okupatsioonist jäänud kolonisaatorite ees, natuke moodsate majandusterminitega vürtsitatud häma ning arvestatav osa Euroopa- ja üldisemalt läänemeelseid inimesi läks liimile.
Reformierakond pole tegelikult varjanudki, et valimiskastide sulgudes lendab valimisprogramm prügikasti ja edasi algab eneselekantimine ja omadele sobivate seaduste läbisurumine. Visioon neil puudub (eks see oli lapsesuu apsakas muidugi, et ka kõnetoolist seda kogu rahvale kuulutati). Nagu poolteist aastakümmet on näidanud, saavad nad riigi valitsemisega nii keskmise mõisavalitseja tasemel hakkama – kuni maksutulu endiselt laekub, suudab see maffia enam-vähem tuled põlemas hoida; eks neil võib väheke masendust tekitada, et ükskõik, mida nad teevad, läheb see valesti, valitsemiskulud muudkui kasvavad ja ära tehakse üha vähem. Kuid alati saab süüdistada Keskerakonda või EKRE-t või halba ilma… vabandust, maailmamajanduse mõõnu… ja võimalikult vähe tehes vaikselt edasi tiksuda, lootes sama taktikaga veel pisut pumba juures püsida.
Ma ei tea, kas nad ka itsitavad pärast iga valimist pihku, et näe, jälle petsime noori ja ettevõtjaid, tänutäheks teeme esimestele hariduse omandamise kallimaks ja teistele mõtleme paar nöökivat lisamaksu välja? Kui nad seda teeksid, oleks see isegi ausam. Tegelikult nad ilmselt ei julge või pole neil selleks kujutlusvõimetki. Minnakse vaikselt igaüks oma äriliine ajama ja mõtlema, milliseid seadusi on vaja, et konkurentidele käru keerata. Järgmiste valimiste eel palgatakse PR-firma järgmist tüüpilist reklaamikampaaniat läbi viima. Ja haugimäluga tarbija „ostab" taas.
Ja oleneb muidugi natuke ekstrapoleerimise tingimustest, ehk arvutamisel kasutatavatest konstantidest, aga see on miinusmärgiga mäng, tuleviku arvelt laenamine – selle sajandi lõpuks või järgmise keskpaigaks saavad eestlased otsa.
Keskerakond
Sellel on juba mõningad erakonna tunnused – nad esindavad midagi. Nad esindavad kõike negatiivset, mis on seotud Nõukogude okupatsiooniga – alates orienteerumisest Eesti Vabariigi suhtes kõige vaenulikumale kontingendile, okupatsiooniajal Eestisse toodud-meelitatud rahvale – sealjuures ka senini impeeriumiihalust põdevale seltskonnale, keda Venemaa üritab viienda kolonnina kasutada –, kuni bütsantsliku juhikultuseni, millega kaasneb „meelehea", altkäemaksude iseenesestmõistetavus ning et kogu raha, millele küüned taha saab, ongi nende raha.
Kui välja arvata see osa nende tüüpilistest valijatest, kes valivad neid lihtsalt sellepärast, et nad on „omad" (st vargale on varas oma ja kui terve elu on lömitatud partei ees, siis kuidas sa nüüd selja sirgu ajad…), tasub tähele panna, et on oma ratsionaalne iva mõttel, et Eesti võiks olla Venemaa tarvis „uus Soome" või omalaadne Hong Kong – tunnistada nende ülemvõimu ja vastutasuks saada vabalt, isegi priviligeeritult tegutseda hiiglaslikul Vene turul.
Ka on osadele eestlastele sümpaatne Venemaa selge vastandumine „lääne dekadentsile" (mitte et neil seal endil midagi hõisata oleks, Moskva on uputamiseni täis Kesk-Aasia rahvast) ja kuidagi suudavad Venemaasse sõbralikult või „ratsionaalselt" suhtuvad inimesed vaadata mööda avalikult Eesti- ja eestlusevastasest hoiakust, mida näiteks Yana Toom täiesti varjamatult venekeelsete valijate seas presenteerib.
Ilmselt toetab Venemaa Keskerakonda jätkuvalt üsna mõistlike summadega, lisaks arvestatav kaudne toetus propaganda jmt näol. Tulenevalt eelöeldust ei ole ka Keskerakond mingi õige erakond, sest neil pole maailmavaadet – Eesti Vabariigile käru keeramine ei ole ju maailmavaade. Meisse vaenulikult suhtuv võõrriik, endine okupant, mis pole siiani loobunud kavadest impeerium taastada, kasutab okupatsiooni ajal siia pumbatud kolonisaatoreid oma huvides.
Loomulikult pole Keskerakonna poliitika mustvalge – muidu oleks neil väga vähe lihtliikmeid ja toetuski marginaalne. Eks nad teinekord lapivad süsteemi auke ja kuna neil on siiski võimu ja mõju, on sinna karjääri tegema läinud nii mõnigi olevus, kes pole läbini mäda, kuid üldiselt on Venemaa oma eesmärgi saavutanud – Keskerakond on Eesti poliitikas ballast, mis seda niigi kipakat alust kuhugi suundumise asemel tõepoolest päris ilusasti mudas paigal hoiab.
Isamaa
Mis tulevikku saab olla erakonnal, mille olemasolu muutus teatud mõttes mõttetuks juba enne, kui see tekkidagi sai – Eesti taasiseseisvus 1991. aastal ja sellega peaks nagu kõik saavutatud ja korras olema; asi valmis, võime peatüki sulgeda ja läheme eluga edasi? Aga millegipärast on meil erakond Isamaa. Noh, nagu näha juuresolevalt pildilt, vast enam mitte kauaks.
Loomulikult võiks suhtuda asjasse nii, et ega nimi riku meest – alustasid iseseisva riigi eest võitlemisega, edasi lihtsalt seisavad Eesti huvide eest igas mõttes, arendades riiki oma parema äranägemise järgi. Paraku aga läkski nii, et kui taasiseseisvumise algusaastatel tegi see erakond palju hädavajalikku, kadus millalgi siht ja algasid raskused – jah, Isamaa kõigis oma reinkarnatsioonides on laiades piirides seisnud paremtsentristlikul positsioonil, ent nende tegevus viimasel kümnel aastal paraku ei kannata kriitikat – peamiseks sai, nagu kõikidel teistel vanadel parteidel, omadele kõrgestitasustatud Euroliidu ametikohtade hankimine või äriprojektid Eestis.
Võimalik, et erakonnale sai saatuslikuks ühinemine Äraostetutega – nn poistebändiga, mis kõigepealt proovis õnne Reformierakonna kloonimisega ja kui selgus, et Eestisse siiski mahub sedalaadi varjamatul alttõmbamisel põhinevaid projekte vaid üks, otsustasid jõud ühendada teise valimiskünnisele ebameeldivalt lähedale langenud erakonnaga – ja seal Isamaa selleks ajaks oli. Ja nii sündis Isamaa ja Rahva Lüpsjad (IRL).
Surnutest (või poolsurnutest) halba ei räägita. Nimi ei riku meest, kuid nimi üksi ei hoia ülikonda püsti, kui meest sees ei ole.
Sotsiaaldemokraadid
See on kõige selgemalt maailmavaatel põhinev erakond, ent selle olemuse mõistmiseks tuleb kõigepealt endale selgeks teha maailmavaade, mida nad esindavad.
Sotsiaaldemokraatia olemus on võtta raha neilt, kel seda on, ja jagada oma valijatele – kes selle hankimisega tavaliselt hakkama ei saa. See mõtteviis algas klassivõitlusega ja kui puhastverd proletariaati nappima kiskus, on vastandumise vankri ette rakendatud kõik teised imelikud ühiskonnagrupid, mis rikkuse loomise asemel heameelega teiste taskute sisu loeksid ja seda kasutaksid.
Sotsiaaldemokraatia kõige suurem vale seisneb selles, nagu oleksid nad ainsad õigluse eest võitlejad. Ei, kõigis ühiskondades ja kõigil aegadel on olnud inimesi, kes õigluse eest võitlevad, tunnevad kaasinimestele kaasa, aitavad nõrgemaid ja üldse püüavad kõigile inimestele elu võimalikult heaks teha. Sotsiaaldemokraatia tahab teha seda sunniviisiliselt ja riiklikul tasemel.
On öeldud, et kes 20-selt ei ole sotsiaaldemokraat, sellel pole südant. Kuid kes on seda veel 40-selt, sel pole mõtlemisvõimet. Või teisiti öeldes on võimalik mõista sotsiaaldemokraatlike ideede ligitõmbavust 19. sajandil – kuid siis puudus inimkonnal veel kogemus, et üldise võrdsuse ja heaolu kehtestamise katsed tähendavad massimõrvu, sõdu, koonduslaagreid ja tervete riikide allakäiku.
Praktikas toetub sotsiaaldemokraatia Eestis Põhjamaadest tulnud rahale ja selle otseseks tagajärjeks on sealsete pankade ülbe sigatsemine siin, alates rahapesust ja ühistupanku kägistavatest seadustest, lõpetades drakooniliste laenutingimuste ja kasumi maksudeta väljaviimisega.
Samas ei tohi unustada, et sotsiaaldemokraatia on maailmas üsna võimas liikumine, paljud liikmedki usuvad siiralt, et nad ehitavad paremat maailma – nagu öeldud, on need teooriad populaarsed naiivsema rahva, esmajoones noorte seas. Ka ei anna endale aru või ei tunnista paljud sotside toetajad, et teevad seda seetõttu, et ei tee ise midagi kasulikku ja tahavad, et keegi neid ülal peaks.
Neile ülaltoodud neljale on antud kokkuvõtlik nimi:
Kartellierakonnad
Ja kuigi nad tunduvad nii eripalgelised, on neil palju ühist, esmajoones koondumine võimu ümber; nagu praegune valitsuskoalitsioon peaks olema tõestanud ka viimastele, kel veel kahtlusi oli – need erakonnad saavad kuidas iganes omavahel koostööd tehtud, kui küsimuse all on võimul püsimine.
Võib-olla sotsiaaldemokraadid on läbi kõigi valitsuste kõige ausamalt oma asja ajanud, st üritanud ümber jagada võimalikult suurt osa rahast, igati takistades äritegevust ja normaalset kodanikuühiskonda. See pole ka väga raske olnud, sest Reformierakond on praktikas äärmiselt reformivaenulik, Isamaa ei seisa Eesti eest (õigem oleks öelda – seisab väga abitult) ja Keskerakonnal puuduvad altkäemaksudest-katusepakkumisest kõrgemad ambitsioonid.
EKRE – konservatiivid
See on mitmes mõttes paras õnnetus. Kõigepealt – ta on loodud ülesputitatud vanast kehandist ja seega saanud kaasa hunniku kasutut, alates ajaloost ja lõpetades mõnede liikmetega. Erakonna tõus on seotud ühiskonnas üha laiemalt leviva äratundmisega, et Eesti tegeleb „kestliku kahanemisega" – mis on „väljasuremise" abitu eufemism. Kõik oleks kena, kui esindataks tõepoolest konservatiivset maailmavaadet, ehk seistaks traditsioonide ja n-ö kindla peale lahenduste eest, ent EKRE-l pole olnud veel mingit võimalust end tõestada – esialgu tuleb võidelda olemasolu eest, sest kartellikad on sisuliselt paanikas ega taha kedagi võimu ligi lasta. Eriti sellist, kel on sisuliselt midagi öelda.
Seetõttu ei ole EKRE saanud tegelikkuses muutuda klassikaliseks konservatiivseks erakonnaks – kõige lihtsamalt öeldes ei tea Eestis eriti paljud, misasi konservatiivne maailmavaade õieti on. Ja sama paratamatusega ollakse sunnitud orienteeruma kogu seltskonnale, kes lihtsalt rahul ei ole. Paraku sisaldab see määratlus ka paljusid, kes mistahes valitsuse all eriti hakkama ei saaks – ja see on nende kohta väga pehmelt öeldud.
Selles sisaldub samas erakonna kõige tõsisem väljakutse – EKRE-t lihtsalt protestiks toetav seltskond peletab eemale paljud teised muidu kartellierakondadesse kriitiliselt suhtuvad jõud. EKRE edu sõltub sellest, kuidas suudetakse end kehtestada, nimi ja olemus kokku viia – sest, nagu igasugune muu maailmavaade, nõuab konservatiivsus edukaks toimimiseks paraja hulga ajutegevust.
EKRE-t ei saa vaadelda lahus igal pool maailmas kerkivast globalismivastasusest – igal juhul on see suur jõud, mis võib kaardid segi lüüa.
Piksevardad
Ilmselt tundus mõned valimised tagasi kartellikate elu ilus… Ainult et inimesed ei olnud rahul.
Ja mida siis teha, et protest ei läheks ühte kohta, ei muutuks selgelt hoomatavaks, ohtlikuks jõuks? Muidugi, see tuleb pudemeteks jagada!
Kõigepealt sobis selleks ideaalselt üks erakond:
Rohelised
See on veel suurem õnnetus kui konservatiivid ja kui viimastel on vast lootust, siis roheliste õnnetus on hoopis teises suurusjärgus, nii suur, et teatud mõttes on kogu Eesti õnnetus, et meil ei ole midagi, mis tegelikult esindaks muidu üsna sümpaatset loodushoidlikku maailmavaadet.
Kusjuures roheliste häda pole mitte maailmavaateline, vaid organisatoorne; võib muidugi öelda, et roheline mõtteviis ongi oma olemuselt nii udune, ebamäärane ja antisüsteemne, et mida neilt ikka oodata… Samas, mujal maailmas on nad suutnud organiseeruda. Eestis paraku ei tasu isegi rääkida neist kui maailmavaatest, sest erakond kui selline on pakkunud kandideerimisteenust ja kõige lõpus lasid seda vedavad inimesed erakonna enda kartellipoistel sisse vehkida.
Roheline mõtteviis – see, mis see päriselt maailmas on, eks ole – võib meeldida või mitte meeldida, aga selle ideoloogia pole isegi Eestis oluline, sest kogu suund siin on muutunud lootusetuks burleskiks.
Kui rohelised enam piksevardaks ei kvalifitseerunud ja EKRE koll muudkui kasvas, anti roheline tuli järgmistele. Sündis:
Vabaerakond
See erakond on igal juhul oma nime väärt – omaette on teatud kunst saada aastaid hakkama ilma maailmavaateta; täpsemalt milletagi, mis sisuliselt maailmavaateks kvalifitseerub. Jah, eks nad püüdsid, korra öeldi isegi välja „vaba konservatiivsus", mis lugupidamatumalt tähendas „targa inimese EKRE", aga katse sõnu sisuga täita sumbus sisetaplustesse.
Võimalik, et sellele poliitmaastiku eksootilisele – nüüdseks tühjale – õiele ei maksaks enam üldse aega ja mõtteid raisata, puhaku ta rahus, ent tundub, et piksevarraste tegemise mõte oli hakanud paljudele meeldima. Igatahes eesootavateks valimisteks on vähemalt teoreetiliselt piksevardaid kaks.
Eesti 200
Kui Vabaerakonna tuumiku moodustas IRL-ist lahkunud seltskond (kui sealne väga ropusti haisema hakkas) ja nad teatud mõttes pärisid Isamaa eksistentsialistliku mõttetuse ja polnud seega kellelegi otseselt ohtlikud, siis oleks huvitav teada, kes ikkagi mõtles välja kahesajalased?
Täpsemalt, kas see oli meelega tehtud IRL-i teise tiiva vaates, ehk teadlik katse taas proovida kloonida pseudoparempoolset projektierakonda (nagu oli Res Publica)? Ja kuipalju mõeldi läbi, et mis saab siis, kui see võtab peamiselt Reformierakonna hääled? Või on ette arvestatud, et koos minnakse koalitsiooni ja pärast ühinetakse? Või on saabumas ajad natuke hapuksläinud Reform allavett lasta ja lollitada edukamapoolset liberaalset valijat natuke aega järgmise topisega?
Või on see siiras katse luua Eestisse liberaaldemokraatlik partei? Senine, pigem Antifa-laadne praktika ei osuta kahjuks ei siiruse ega tõsiseltvõetavuse suunas.
Elurikkuse erakond
Kui enne sai tõdetud, et roheline maailmavaade on Eestis muutunud lootusetuks burleskiks, siis tegelikult polnud mõeldud ainult juba olemasolevat rohelist erakonda, vaid ka sama niši uustulnukat. Erakond, mis ei taha olla erakond… Jah, Eesti poliitika on konnatiik ja vajab väga uut mõtlemist, ent loodetavasti valijad siiski vast tunnetavad kuidagi intuitiivselt, et siis peaks pakkuma alternatiivi, mitte lihtsalt lolli ja pulli tegema…
Ja sellega on teatud mõttes erakonnad ja isegi viisakusest siia juurde arvatud erakonnakatsed otsa saanud, edasi tulevad:
Hullukesed
Aga nendel ei tasu peatuda – neil ei ole tähtsust. Ei ole kunagi olnud ega saa olema. Jah, võib-olla keegi teeb veel mõnest erakonnajäänusest midagi… aga see on selle homse päeva mure; 2019. a. riigikogu valimisi see ei puuduta. Pärast okupatsiooni on loomulik, et hullukeste hulka kuulub kommunistlik partei, mis sai hakkama omalaadse fenomeniga, saades 2011. a. Riigikogu valmistel vähem hääli kui neil liikmeid oli. Ent Eestis pole ka mingilgi tasemel tõsiseltvõetavat paremäärmuslikku erakonda (veelkord, neid on, kuid ei tasu mainimistki).
Valimised 2019 – mis juhtub?
Kartellikad? Igav. Väga igav. Nii igav, et siin polegi midagi kirjutada – ref, kesk ja sotsid ei kao kuhugi. Jah, nad kõik on ilmselt kaotajad, nagu nad olid kaotajad ka 2015. a. valimistel, st. nad saavad senisest vähem kohti. Aga mitte üks neist ei näita hääbumise märke, nii et vabandatagu sünkmust huumor, aga suur osa eestimaalasi on Riigikogus kindlalt esindatud: sulid, tiblad ja kõik need, kes teiste kulul elada tahavad.
Isamaa ja Rahva Lüpsjad otsustasid küll PR-mõttes piirduda esimese sõnaga, aga nendega seoses võib tekkida vähekenegi hasarti – palju siis valijad end petta lasevad?
Hetkel on muidugi raske täpselt öelda, palju kartellikad kaotavad. Siin on nii palju tegureid – näiteks kui äraostetud liiga ilmselt ukse taha jäävad, jagunevad mainitud kolme esimese vahel nende valijate hääled, kellele sobib praegune eesmärgitu hävingu suunas tiksumine…
Vabaerakond kukub välja. Vahepeal tasus kaaluda võimalust, et sünnib ilmvõimatu abielu ja seal vedelev rahahunnik võib mõne uustulnuka või äraostetute laiba Riigikokku aidata. Nüüd on arvatavasti hilja.
EKRE ilmselt vähemalt kahekordistab oma osa. Aga võib-olla saab ka hulga enam kohti, sest näiteks Lõuna-Eestis on inimesed praeguse valitsuse peale nii tigedad, et tallinlasi võib oodata brexiti-laadne šokk, kui EKRE saab mõnel pool üle poole häältest.
Rohelised saavad heal juhul 2-3%, hullukesed juba alla poole protsendi.
Uued? Eesti 200? Elurikkuse erakond? Tahtmata öelda midagi halba – aga valimistel ei loeta mitte FB grupi liikmeid. Jah, alati on neid, kel on kõigist kõrini, ja eks neid ole omajagu, aga kui jaanuaris on valijatele pakkuda paar piinlikku skandaali, jäävad need valimised ilmselt vahele.
Enne igakordseid Riigikogu valimisi formeerub tosinajagu punte, kes mõlgutavad erakonna loomise mõtteid, ja neile lisaks taidleb veel mingi elukutseline, ammu tüütuks muutunud naljamees, kes üritab mõnitada kõiki neid, kes – enamasti siiralt – tahavad parema tuleviku nimel oma panuse anda. Enamik neist seltskondadest pole tõsiseltvõetavad, aga las nad teevad ise omad naljad. Mõelgem positiivselt – kui enam selliseid ei tekiks, kui ei leidukski neid, kes kõigi eelduste kiuste üritavad midagi paremaks muuta, vaat siis on kõik läbi.
Poliitmaastiku pommiaugud
Eestis on tegelikult ainult kaks maailmavaatelist erakonda – sotsid ja konservatiivid. Ja nagu öeldud, on poliitmaastiku kujunemist solkinud nõukanostalgia erakond, ehk kesikud.
Eesti vajaks hädasti tegelikke liberaaldemokraate ja kristlikke demokraate. Meil on, nagu öeldud, libaliberaalid – petuprojekt reformarite näol ja eetikalati alt kummardumata läbi mahtuv Eesti 200.
Kristlike demokraatidega on lood keerulisemad. Sisuliselt oli selles nišis – või üritas olla – Isamaa. Kristlus kui selline eestlasi ei kõneta ja kui läänemaailmas täidavad just sellise nimega erakonnad seda – ilma sotside jõhkra sunni ja klassivõitluseta – inimese, pere, kodaniku ja nõrgemate eest seismise sektorit, siis Eestis seisab see hetkel suhteliselt tühjalt.
Üldiselt on katsed Eesti poliitmaastikku iga hinna eest vasak-paremskaalale laiali määrida kas ilmne rumalus või tahtlik möödavaatamine tegelikest jõujoontest. Tavaliselt tuuakse Iirimaad näiteks düsfunktsionaalsest iseseisvusest – ühiskondlik-majanduslike eelistuste asemel läheb eraldusjoon Põhja-Iirimaa küsimuses ja sisuliste reformidega on sama halvasti kui Eestil refi valitsuse all. Eesti, nagu ikka, oskab igasugustele düstoopiatele veel vinti peale keerata ja põrgugi üle kütta – meil on kolm leeri, nagu Hando Runneli luuletuses (Kolm kolpa kolmes leeris / ja kolme tuule peal,/ neil sõda aina veeres / ei tahtnud rahu eal…) Ref ja kesk – nagu korduvalt tõdetud – on nagu tagumiku kaks kannikat, üks vaatab Moskva, teine Brüsseli poole, ja sõnastage ise, kus sellel skaalal, selles Eestis pikalt toiminud valitsusmudelis asuvad eestluse eest seisvad jõud…
Okupatsioonist on möödas inimpõlv – peale peaks olema kasvanud terve põlvkond, kellel puudub totalitarismi ruineeriv kogemus, kes peaksid olema vaba lääne lapsed. Ja ometi istuvad siiani valitsuses kvislingid. Ekskommarid, kes mitte ainult ei ole veelkord tõestanud, et midagi head oodata neilt ei ole, vaid hullemgi veel – läbi parteiliste toiduahelate mürgitavad nad oma komsomolimentaliteediga ka järgmisi poliitikute põlvkondi. See komsomoliasi, muide, ei ole kahjuks üldse nali – õõvastav on kuulata üliõpilasi, kes on siiralt veendunud, et elus edasijõudmiseks on vaja kuuluda selle või teise võimuerakonna noortekogusse!
Ei tahaks mõelda, et asjad ongi nii halvasti, et normaalset demokraatliku riigi kodanikuühiskonda ei tule, sest see ei huvita enam kedagi. Selge, et praegune kartellierakondade süsteem on pehmelt öeldes pelutav, kuid vähemasti võimalus midagi muuta on olemas ja seda võimalust on tasapisi ka kasutama hakatud, kuigi seni on läinud… nagu alati.
Sel korral on asjad halvemini kui eelmisel korral 2015. a. – siis olid Helmed just erakonnalaibast täiesti elusa erakonna vorminud ja Vabaerakonda olid uue poliitika lubadustega kokku tulnud igasuguseid uuendusmeelseid jõude. Tekkis ka RÜE, aga see oli kui õpikunäide, kuidas tehnoloogiast ilma ideeta sünnib vaid tühi kest. Jah, see kõik oli selge 2014. aasta kevadel, kuid see pole peamine.
Valimistsükleid taasiseseisvumisest ei ole üldse palju (7). 90-ndatel oli poliitmaastik turbulentne, erakondi muudkui tekkis ja kadus. Eestil oli suur siht – saada igas mõttes läände „sisse" – EU ja NATO liikmeks. Edasi… juhtus nagu autot taga ajanud penil, kui auto seisma jääb. Luulud, a la „viie rikkaima hulka" ei kvalifitseeru. Iga korraga on saanud selgemaks, et niimoodi jätkates oleme varsti ajalugu.
Kokkuvõtteks
Selle jutu mõte ei ole vaagida lubadusi ja tegelikku tegutsemist, vaid et millised võimalused Eestile üldse läbi järgmiste valimiste avanevad. Nagu eespool mainitud, pole kartellierakondadel sisuliselt vahet ja pole kahjuks tekkinud ka fenomeni, mida 2015. a valimiste järel võis oodata – et mõni neist ärkab ja muudab järsult suunda. Ja nüüd… nüüd tuleb järgmine – see järgmise järgmine – kord? Jälle Ref ja Kesk, sotsid täiteks lisaks ja pudrulusikad jagatakse laua taga välja?
Seega, valimised tulevad igavad. Huvitavaks läheb hiljem, sest võimalikud valitsuskombinatsioonid saavad olema üsna jaburad.