Rodolfo Casadei analüüsib kultuurilis-vaimset olukorda, millesse Euroopa kristlus on tänaseks jõudnud ja mille taustal mõjub 30. jaanuaril Roomas toimunud 1,8 miljoni osavõtjaga massimeeleavaldus perekonna toetuseks häiriva provokatsioonina.
Roomas toimunud Family Day edul on antropoloogiline, sotsiaalne ja poliitiline tähendus, mis ulatub kaugele üle võitluse Cirinnà seaduseelnõu (sisuliselt "homoabielu" legaliseerimise ja homoseksuaalsetele paaridele laste adopteerimise õiguse andmise) vastu. Ei tohi unustada, et suur osa katoliiklikest ühingutest ei tahtnud meeleavaldusest osa võtta ning et ka mitte kõik piiskopid ei kutsunud meeleavaldusest osa võtma. Seda võib käsitleda peegeldusena paljude kristlaste valmisolekust taandada oma usk privaatsfääri. Põhjalikumalt süvenemata motiividesse ja ettekäänetesse, millega kristlikust usust tuleneva poliitilise tegutsemisvalmiduse (kui inimeste korrastatud ühiselus valitseva jumaliku ja loomukohase korra, kuid ka ligimesearmastuse konkreetne väljendamise) kammitsemist põhjendada püütakse, tuleb tõdeda, et need suundumused on tänapäeva läänemaailma religioossuse seisundile sümptomaatilised.
Vabaturumajandus ja religioonide vabaturg
Huvitava diagnoosi sellele valmisolekule allaheitmiseks, mis esineb tihti koos halva südametunnistusega, on esitanud Rémi Brague ja Elisa Grimi kogumikus "Contro il cristianesimo e l'umanesimo – Il perdono dell'Occidente" ("Kristluse ja humanismi vastu – Lääne andestus"). Sellest me loeme, et religioonid on juba hulk aega tagasi kaotanud riigi toetuse, mis siiani oli harilikult mingit kindlat kirikut privilegeerinud. See on soodustanud religioosse pluralismi ja killustumise esinemist paljudes maades. See on omakorda viinud usutunnistuste vabal turul religioonide vahel tekkinud konkurentsini: "Nende paljude religioonide kohalolek võtab väliselt turu kuju. Sellel turul pakutakse erinevaid produkte. Rahuldamaks oma religioosseid vajadusi, on indiviid vaba valima oma äranägemise kohaselt. Ta võib valida mitte ainult erinevate religioonide vahel, vaid ka iga üksiku religiooni sees võib ta à la carte koostada endale buketi talle meeldivatest elementidest" (lk 271).
Vaba turg ei tunne mingit monopoli, vaid reguleerub ise pakkumise ja nõudmise alusel. Religioossete gruppide pakkumine kaldub sellele, et kohanetakse tarbijatega, mitte vastupidi.
Riigi poolt soodustatud monopoliseisundi ja koos sellega ka sotsiaalse ja perekondliku surve kadumine religiooni puhul on viinud tõelise religioonituru tekkimiseni. See on lõppude-lõpuks täpne koopia end samal ajal kehtestanud vabal kaubandusel ja tarbimisel põhinevast majandussüsteemist. See on aga viide sellele, et religioon pole ise selle väliselt pealesurutud arengu mootor. Vaba turg ei tunne mingit monopoli, vaid reguleerub ise pakkumise ja nõudmise alusel. Religioossete gruppide pakkumine kaldub sellele, et kohanetakse tarbijatega, mitte vastupidi.
Premodernne elukorraldus on suures ulatuses purustatud
Siinkohal võib ju keegi vastu väita, et religioon on eriline kaup, mille puhul pakkumise ja nõudmise seadus ei kehti. See vastuväide oleks mõneti põhjendatud, kui me elaks ikka veel premodernsel ajastul, mil ühiskond mõistis ennast veel rahvana ja seega kogukonnana ning side põlvkondade vahel sidemed olid veel elav ja reaalne. Kuid me elame postmodernsel ajastul, mida kujundavad individualism ning voolavad, lõdvad ja ajaliselt piiratuna sõlmitud sidemed, see tähendab, elame ajal mil pole enam rahvast, vaid ainult rohkem või vähem juhuslik inimeste summa, kes ühel ajal ühes ja samas kohas viibivad. Perekondlikud suhted on hulga murdude tõttu poorsed, neis kohtuvad eluperioodipartnerid, õed-vennad, kes on tegelikult ainult poolõed ja poolvennad ja jagavad vaid osa ühisest elust, üksikvanemad, tapetud lapsed, õed-vennad, tädid, onud, aborteeritud lapselapsed ning kõik see asetub globaliseerumise ruumilisse ja emotsionaalsesse võõrandumisse. Indiviid kannatab üksinduse, anonüümsuse, afektiivse põua ja psühholoogilise hapruse all, mis tulenevad isakuju hävitamisest.
Paljud ei oota religioonilt pöördumist ja pühitsemist, vaid rahuldust
Brague ja Grimi ütlevad välja halastamatu tõde: "Paljud meie kaasaegsed ootavad religioonilt mitte seda, et nad pöörduksid ja saaksid pühitsetud, vaid et nad saaksid lihtsalt rahuldatud" (lk 274).
Usklik julges kunagi öelda: "Minu religioon on tõeline religioon". Täna on ta uhke selle üle, et võib kõigile öelda: "Ma tunnen ennast hästi". Isiklik heaolu, mitte avalik tunnistus tõest ja tõest tulenev muutus oma eluviisis on saanud religioosse kogemuse peamiseks eesmärgiks.
Premodernsel ajastul teadsid kõik, et nad on osa tervikust. Universaalne objektiivne kord oli kindlus, mis kõrgus tema kui indiviidi kohal.
Premodernsel ajastul teadsid kõik, et nad on osa tervikust. Universaalne objektiivne kord oli kindlus, mis kõrgus tema kui indiviidi kohal. Religioonist otsis ta vastust küsimusele, mis on olemise mõte ja kuidas ta seda objektiivset Jumala loodud korda teenida võiks püüdlusega täita Jumala tahet. Postmodernsel ajastul pole inimesel enam mingeid kindlaid orientiire: kõik on subjektiivne, kõik on muutuv, täna nii, juba homme täiesti teistmoodi, miks peaksin ma hoolima sellest, mis ma ütlesin eile, "paindlikkus" on ju kõigi asjade mõõt. Kas on veel olemas tõde? Kas ka see pole suhteline? Või õigemini öeldult: kas ka tõde ei peaks olema suhteline? Kui on olemas tõde, siis on see postmodernsele inimesele tunnetamatu ja mõistetamatu. Reeglina on nutitelefoni omada tähtsam. Mitmekülgsest pakkumisest tuleneb vastupidine järeldus: kui on olemas selline laiaulatuslik religioonide valik, on see tõend selle kohta, et tõde ei ole ja lõppkokkuvõttes nii üks kui teine pakkumine on oma tõeväärtuse poolest võrdselt alusetud. See toob meid uuesti religiooni kui individuaalsete heaolusoovide rahuldamisega tegeleva teenindusettevõte juurde. Postmodernne isik, kellele elu on haiget teinud (sentimentaalne laevahukk, alandamine sotsiaalsetes suhetes, pettumused, professionaalne läbikukkumine, täitumata jäänud noorusunistused), ei küsi tõe kohta, vaid taotleb rahuldamist, rahu saavutamist, süütunde kõrvaldamist.
Religioossed pakkumised on nende kohandamise läbi muudetud
Vastavalt eelnevalt kirjeldatule on muutunud ka viis, kuidas paljud religioossed grupid asju käsitlevad. Nad püüavad olla atraktiivsed potentsiaalsetele usku pöördujatele. See on neile isegi olulisem kui täita Jumala tahet. Jällegi ründab vaba turumajanduse kapitalistliku vaim siin religiooni valdkonda. See, mis loeb, on edu. Kui palju järgijaid mul on, kuna järgijad tähendavad raha. Samuti muretsevad nad rohkem sotsiaalse tunnustuse või vähemalt sallituse pärast. Seetõttu püüavad nad mitte "negatiivselt" välja paista, mitte sattuda vastuollu aktuaalse enamuse arvamusega ja mitte tõmmata mõnes vastuolulises küsimuses endale meedia tähelepanu. Nende eesmärk on omada enda kohta "head ajakirjandust" ja seda taotletakse madalaimaid ühiseid nimetajaid rõhutades, isegi oma usulisest identiteedist loobumise hinnaga või võimukate arvamuse tähelepandavalt valju kordamisega, et saavutada nende (ja seeläbi ka meedia) heasoovlik tähelepanu.
Värbamisstrateegiad tõe kuulutamise asemele
Nad ei usalda enam sõnumile seesmiselt omasesse väesse, ega selle armu, kelle jaoks nad väidavad end olevat vaid vahendid. Nad eelistavad investeerida spetsialistide koostatud tarkadesse värbamis- ja kommunikatsiooni strateegiatesse, liitudesse mõjukatega ning hoida häid suhteid ilmaliku võimuga, kelle kõrval seistes loodetakse kasu lõigata. Sellega kaasneb loobumine maailma põlgamisest ja selle pahede hukkamõistmisest. Nad eelistavad otsida heakskiitu võimaliku, koguni tõenäolise vastuseisu asemel.Sellega kaasneb loobumine maailma põlgamisest ja selle pahede hukkamõistmisest. Nad eelistavad otsida heakskiitu võimaliku, koguni tõenäolise vastasseisu asemel.
Sellega kaasneb loobumine maailma põlgamisest ja selle pahede hukkamõistmisest. Nad eelistavad otsida heakskiitu võimaliku, koguni tõenäolise vastasseisu asemel.
Sellel on kahekordne põhjus.
Esiteks, usulisi liikumisi endid on haaranud postmodernistlik haprus; nende juhid ja nende baas kannatavad, nagu ühiskond tervikuna, isa surma ja inimmõistuse kriisi all. Nagu juba mainitud, orgaaniline kogukond lahustub lihtsalt üksikisikute summaks. Tagasilükkamine maailma poolt ja ühiskonna teatud osa, eriti meedia poolt, kes kujundab tänapäeval tajutavat avalikku arvamust, kujuneb talumatuks katsumuseks neile, kes on kaotanud oma püsikindluse, kuna juurdumine puutumatus perekonnas, isa hoolitsus ja elav vendlus on neil kas kaduma läinud või pole nad seda kunagi kogenudki. Neil puudub selgus neis kõige tähtsamates asjades, mille nimel inimene on valmis ohverdama ennast vendade eest, selle asemel, et vennad oportunismile ohverdada.
Teiseks: religioossed grupid näevad loobumises selle maailma pahede mistahes avalikust süüdistamisest tõhusat strateegiat kindlustamaks endale võimalikult suurt osa religioosse turu nõudlusest. Seda rohkem keskenduvad sellele, et rahuldada vajadusi rahu ja heaolu järele. Kes otsib tröösti ja psühholoogilist rahulolu, ei taha ju kogeda tagasilükkamist töökaaslaste ja naabrite poolt nende ebameeldivate tõdede pärast, mida ta neile ütleb. Ning veelgi vähem tahetakse kogeda repressioone selle maailma võimsate poolt, mis võivad olla üsna ebameeldivad. Kõik see tähendab nimelt stressi. Ja just nimelt seda tuleb üleüldise veendumuse kohaselt vältida, kuna me elame ju vaid ühe korra ja seetõttu tuleb seda elu võimalikult nautida.
Family Day kujutas endast sellisele mõtteviisile häirivat provokatsiooni
Kes liigub selliste mõttemallide raames, sellele oli Family Day muidugi sool haavadele, tarbetu ja häiriv provokatsioon, lihtsalt stress, kuna valitsus, enamus meediast ning paljud tuttavad ja ülemused mõtlevad teisiti.
Kõige eelpool öeldut arvestades võib öelda, et aus ja autentne kristlus ei saa religioonide vabal turul konkurentsis püsida. Seal ei saa ta leida uusi järgijaid, küll aga kaotada parimaid olemasolevatest "klientidest". Põhjus on lihtne: kristlus ei ole psühholoogilise rahulolu ja rahu usk. See on usk, mis löökide, solvangute ja täissülitamise all selle maailma võimsate, neile pugevate õukondlaste ja nende kontrolli all oleva rahvamassi poolt juhib inimese Kolgatale. Kristlasele pole olemas muul teed kui see tee, mida mööda tema Issand Jeesus Kristus on käinud. Ta on loovutatud nendesamade mehhanismide, vastaste ja sama "avalikkuse" meelevalda, mis häälteenamusega nõudis Barabase vabastamist ja Kristuse ristilöömist. See on usk, mis juba kakskümmend sajandit järjest kordab: "Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka" (Mt 10:34). Kõik, kes püüavad seda tõsiasja vältida ja soovivad levitada "teistsugust" kristlust, olgu nad usklikud, pastorid või isegi piiskopid, kukuvad sellega läbi. Kristus on tõotanud neile, kes Tema pärast on millestki loobunud, sajakordselt tagasi maa peal, kuid ka tagakiusamist ja eelkõige igavest elu (Mk 10:28–30). Ta ei varjanud midagi, vaid ütles oma jüngritele ette, et nende tagakiusajad tirivad nad Suurkohtu ette ja süüdistavad ja piitsutavad neid sünagoogides (Mt 10:17.22). Võib ainult imestada selle üle, kuidas usutunnistus, mis tõotab midagi sellist, suudab pöörata nii palju Euroopa rahvaid, viimati leedulasi 700 aastat tagasi.
Kristlaseksolemise põhjus seisneb inimeseks saanud Jumalas
Et selgitada, miks miljonid inimesed meie mandril läbi põlvkondade endale ja oma lastele ristimist on soovinud, ei piisa sellest, kui viidata sellele vähekesele ligimesearmastusele, mida kristlased koos kõigi oma inimeste nõrkustega anda on võinud. Samuti pole piisav, kui viidata kloostrite heategevuslikule toiduainete jaotamisele suure nälja aegadel; ka mitte nende kuningate ja keisrite prestiižile, kes üksteise järel kristlusesse pöördusid, vahel poliitilistel kaalutlustel, vahel veendumusest. Piisavalt sageli on nad ka Kirikule tõsist kahju toonud ja usku halvaks pannud.
Kristlus on saanud selleks inimkiuks, millest on kootud Euroopa kultuur. See on kangas, mis kooti Kreeka filosoofia ja Rooma õiguse täiusliku sümbioosi peale, sest ta andis vastused küsimustele inimelu ja inimliku kannatuse mõttest.
Kristlus on saanud selleks inimkiuks, millest on kootud Euroopa kultuur. See on kangas, mis kooti Kreeka filosoofia ja Rooma õiguse täiusliku sümbioosi peale, sest ta andis vastused küsimustele inimelu ja inimliku kannatuse mõttest. Ta ei lubanud seda kannatust kõrvaldada, vaid seda seletada ja pühitseda. Jumal on selle kannatuse vabatahtlikult enda peale võtnud, saades selleks inimeseks. Ta on läbi elanud ja läbi kannatanud kõik inimese elu etapid alates emaihus asuvast lootest kuni kannatuse ja surmani ristil. Ta ise on saanud ohvriks, et teha lõpp inimohvritele (loe René Girardi). Ta on inimese lunastanud ja päästnud. Ta andis vastuse, mida vana inimkond oli kaua oodanud.
Postmodernistliku inimese ohtlik illusioon
Modernse inimese ja jätkuvalt ka postmodernse inimese illusiooniks on lootus, et kannatust annab inimeseksolemisest eemaldada ja kui see heaga võimalik pole, siis ära tuimastada. Sest kui kristluse vastust enam ei aktsepteerita, peab inimene jälle otsingutele asuma, kuidas põgeneda kannatuse eest. See põgenemine, mille Kristus 2000 aastat tagasi lõpetas, algab uuesti. See on põgenemine, mis ei leia muud vastust peale kohutava, tagasilanguse ebainimlikkusesse maa peal ja igavese elu kaotuse.
Põhja-Euroopa protestantlike kirikute eeskuju näitab, et kui kristlus kuulekalt aja vaimu ümmardab ja vaimse heaolu klientuurile üha uuemat heaolu pakkuda püüab, lõpeb see enesehävitusega, isegi kui seest tühi väline fassaad veel varemena mingi aeg püsib. Miks? Kuna see on vastuolus tema enda olemusega.
Kui uued tehnoloogiad elukvaliteedi teenistuses ning uued õiguslikud konstruktsioonid, mis peavad võimaldama draamade ja kannatuste kõrvaldamise õiguslikul ja teenuste osutamise teel (legaalne abort, eutanaasia, homoseksuaalsete suhete võrdsustamine mehe ja naise vahelise suhtega, narkootikumide tarvitamise vabadus, kunstlik viljastamine, asendusemadus) ei piisa, pöördutakse põgenemisel vaimse maailma poole. Kui aga vaimse otsingu keskmes on enda heaolu ja seega egoistlik Mina, ei vii see tee kristluseni, vaid eksitab paratamatult Kaug-Ida esoteerilise, sünkretistliku, okultistliku, lõppkokkuvõttes suvalise religioossuseni. Põhja-Euroopa protestantlike kirikute eeskuju näitab, et kui kristlus kuulekalt aja vaimu ümmardab ja vaimse heaolu klientuurile üha uuemat heaolu pakkuda püüab, lõpeb see enesehävitusega, isegi kui seest tühi väline fassaad veel varemena mingi aeg püsib. Miks? Kuna see on vastuolus tema enda olemusega.
Kristlaseks olemisel on eelapokalüptiline iseloom
Kui kristlus soovib jääda truuks oma algupärale, ei saa kristlik usutunnistamine postmodernses Läänes kuidagi teistmoodi kui endale eelapokalüptilist iseloomu võttes. Lojaalsusest tõe vastu on ta kutsutud üha rohkem andma tunnistust viimsete päevade kohta, mitte aga muretsema sotsiaalse rahu, rahumeelse kooseksisteerimise ja kristluse koha pärast võimusüsteemis. Fabrice Hadjadj ütles: "Me pole ilmtingimata aegade lõpus, kuid me oleme sisenenud ajastusse, mis on sarnane aegade lõpule."
Me pole ilmtingimata aegade lõpus, kuid me oleme sisenenud ajastusse, mis on sarnane aegade lõpule.
On kristlaste ülesanne anda sellist tunnistust, et see oleks oma aja tasemel, antud juhul aja tasemel, mis on "sarnane aegade lõpuga". Apokalüptiline lõpptulemus pole enam hämar ennustus, mis saab manipulatsiooni, sensatsioonihimu ja uudishimu objektiks, vaid ajalooline võimalus, isegi tõenäolisus, mis on omandamas materiaalset reaalsust. Tehnoloogia üha kasvavast hegemooniast, mis laiendab iga päev täielikku kontrolli ja järelevalvet inimelu üle, tuleneb, et see reaalsus muutub oma vastandiks, mitte ainult tehniliselt, vaid ka inimeste käitumises: nimelt täielikuks ja ennasthävitavaks kontrolli puudumiseks. Päeval läheneb, mil terroristide lihtsa nupule vajutamise läbi võib terved maailmaosad, võib-olla isegi kogu maailma õhku lasta.
Elu vaatega igavikule
Asjaolu, et inimkond on astunud apokalüptilisele teele, ei tähenda seda, et kristlik tunnistus uusi tsivilisatsioonilisi saavutusi ilmale tuua ei saaks. Brague vastab intervjuus Elisa Grimile järgmiselt:
Kristliku Euroopa tsivilisatsioon on üles ehitatud inimeste poolt, kelle eesmärk ei olnud üldsegi luua mingit "kristlikku kultuuri". Me võlgneme selle inimestele, kes uskusid Kristusesse, mitte inimestele, kes uskusid kristlusesse.
"Kristliku Euroopa tsivilisatsioon on üles ehitatud inimeste poolt, kelle eesmärk ei olnud üldsegi luua mingit "kristlikku kultuuri". Me võlgneme selle inimestele, kes uskusid Kristusesse, mitte inimestele, kes uskusid kristlusesse. Mõtleme paavst Gregorius Suurele. Mis ta loonud on, näiteks Gregoriuse koraal, see mitte ainult et kestab kuni tänapäevani, ilma et seda saaks millegi muuga ära vahetada, vaid ta on andnud lähtepunkti ja tõuke muusikaajaloole kogu maailmas. Mis aga iseloomustas neid kristlasi, mis iseloomustas Gregorius Suurt? Nad uskusid, et maailma lõpp on lähedal. Sajandeid arenevaks kristlikuks kultuuriks polnud üldse aega. Ta lihtsalt tahtis luua veidi korda siia maailma, enne kui ta selle jätab. See on veidi nii, kui keegi lihtsalt teeb oma maja korda, enne kui ta puhkusele läheb. Kristus ei ole tulnud, et luua kultuuri, vaid selleks et päästa inimesi, ükskõik mis kultuurist iganes."
Portaalis Katholisches.info tõlkis isa Ivo Õunpuu.
Originaalartikkel ilmus Itaalia nädalalehes Tempi.
+++
Isa Ivo Õunpuu järelkommentaar:
Otsustasin Kiriklikus Vaatlejas avaldada Rodolfo Casadei analüütilise artikli, mille ajendiks oli Roomas toimunud 1,8-miljoniline meeleavaldus Family Day ("Perekonna Päev") ning sellel meeleavaldusel ilmnenud veelahe sellel rohkearvuliselt osalenud katoliikliku ilmikkonna ja alama vaimulikkonna ning Kiriku kõrgeima juhtkonna, sealhulgas muidu rahvalähedasena ja rõhutute ning tõrjutute kaitsjana esineva paavst Franciscuse vahel, kes meeleavaldust ilmselgelt boikoteeris. Otsustasin seda teha sellepärast, et selles viidatakse Katoliku Kirikus juba pikemat aega küpsevatele protsessidele.
Nagu Rodolfo Casadei oma analüüsis väidab, on Family Day'l ilmsiks tulnu ilming nii Katoliku Kirikus kui laiemalt terves kaasaja kristlaskonnas paljusid, eriti religioosseid juhte (karjaseid) haaranud kiusatusest kaasaja pluralistlikus, demokraatlikus ja vabaturumajanduslikus ühiskonnas välja kujunenud "religioonide vabaturul" konkureerivate erinevate "pakkumiste" vahelises võitluses inimeste "religioossete vajaduste rahuldamiseks" pakkuda laiade masside endale võitmiseks või endale hoidmiseks eelkõige light and fast religioosseid tooteid. Katoliku Kirikus algas orienteerumine mitte Traditsioonis kehastunud Kristuse konstitutiivsele tahtele, vaid (väidetavatele) "Jumala rahva vajadustele" alates Vatikani II kirikukogust aggiornamento'ks ("kaasajastamiseks", "kohandamiseks") nimetatud protsessiga. Teoloogid (ja muide Vatikani II kirikukogul tooni andnud modernistlikud teoloogid, eelkõige jesuiit Karl Rahner) räägivad peale selle veel Vatikani II kirikukogul toimunud "antropoloogilisest pöördest" (kui aga toimus pööre, pidi see olema pööre millestki eemale: nimelt eemale enne viimast kirikukogu Katoliku Kirikus valitsenud teotsentristlikust suundumusest). Nagu väidab Rodolfo Casadei, viib orienteerumine turule religiooni vallas paratamatult kohandumiseni maailmaga ja oportunismini selle maailma vägevate tahtega. Selline suundumus aga on vastuolus kogu Kristuse elu ja tegevusega, Tema tahtega oma Kiriku jaoks ning kogu kristluse olemusega. Kuid nagu väidab Casadei, pole "religioossele vabaturule" orienteeruval light and fast christianity'l pikemas perspektiivis mingit edu ka religioonide vabaturul. Nii see tõesti ka on. Mida arvab "Jumala rahvas" peale Vatikani II kirikukogu "religiossele turule" toodud light and fast katoliiklusest, eelkõige reformitud light and fast Missast, seda on ta eelkõige Euroopas ja Ameerikas demonstreerinud tühjaks jäänud ja üksteise järel sulgemisele kuuluvate kirikute läbi.
Nii nagu poliitikas on rahvamassid viimasel ajal hakanud kas tänavatel või valimistel tegema "progressiivsele" poliitilisele eliidile ja tema läbisurutud permanentse kultuurirevolutsiooni programmile massiliselt umbusaldusavaldusi, võib 2016. aasta Family Day Roomas saada murdepunktiks ka kiriklikus elus. Family Day oli nimelt esimeseks tõsiseks ja avalikuks "Jumala rahva" umbusaldusavalduseks kaasaja Katoliku Kirikus Vatikani II kirikukogust siiamaani valitsevale aggiornamento ehk Kiriku ja kirikliku elu inimesele ja maailmaga kohanemise programmile.