12. veebruaril Havanna lennuväljal kohtunud katoliku kiriku pea paavst Franciscus ja Vene õigeusu kiriku juht patriarh Kirill juhivad ühisavalduses tähelepanu Lähis-Ida kristlaste olukorrale, kuid väljendavad ühtlasi toetust Euroopa kristlikule pärandile ning traditsioonilisele perekonnale ja abielule.
Nii Vene kui lääne meedias on spekuleeritud, et Venemaa kirikupea ootamatu valmisoleku taga kohtuda Rooma paavstiga – pärast aastaid kestnud tõrjuvat hoiakut – oli tegelikult Kremli soov vähendada riigi välispoliitilist isoleeritust. Vene Õigeusu Kiriku pressiesindaja sõnul aga pole kahe kirikujuhi kohtumisel poliitikaga midagi pistmist. Kohtumine oli tingitud hoopis vajadusest tegutseda ühiselt Lähis-Idas ja mujal taga kiusatud kristlaste hüvanguks.
Igatahes lendas patriarh Kirill Kuubale paavstiga kohtuma Venemaa presidendi lennukiga, mis läbis ka Eesti õhuruumi. Paavst Franciscuse jaoks oli maandumine Havannas ainult vahepeatus teel Mehhikosse. Paavst külastas Kuubat viimati möödunud aasta septembris.
Kuigi liberaalse ja sekulaarse lääne avalikkuse jaoks tunduvad Vene Õigeusu Kiriku ja selle juhtide seisukohad ülimalt konservatiivsetena, on patriarh Kirill sattunud kodus nii marurahvuslikult meelestatud ringkondade kui ka õigeusu traditsionalistide ägeda kriitika alla. Viimased süüdistavad Kirilli tema valmiduse pärast kohtuda "antikristusest" paavstiga koguni hereesias ehk ususalgamises.
Rooma paavsti ja maailma suurima õigeusu kiriku patriarhi kohtumine päädis 30-punktilise ühisavalduse vastuvõtmisega. Selles kutsuvad kirikupead rahvusvahelist kogukonda üles kiiresti tegutsema, et peatada kristlaste lahkumine Lähis-Idast, teha lõpp vägivallale ja terrorismile ning saavutada dialoogi läbi regioonis rahu.
Kuigi kirikujuhtide ajaloolise kohtumise ettekäändeks ja teemaks oli ametlikult kristlaste tagakiusamise küsimus, on ühises deklaratsioonis puudutatud ka teisi küsimusi nagu Euroopa usuline pärand ja integratsioon, katoliiklaste ja õigeusklike suhted ning Ukraina kirikute omavahelised suhted. Moskva meelehärmiks tegutseb Ukrainas nn Kiievi patriarhaat ehk end iseseisvaks kuulutanud õigeusu kirik, mida ortodoksi maailm pole seni ametlikult tunnustanud. Samuti on Moskva patriarhaadil olnud keerulised suhted kreeka-katoliiklastega.
"Paljud tervitasid lootusrikkalt Euroopa integreerumise protsessi, mis algas pärast sajandeid kestnud veriseid konflikte, kui rahu ja julgeoleku tagatist. Sellele vaatamata me kutsume üles valvsusele sedalaadi integratsiooni suhtes, mis ei osuta lugupidamist usulise identiteedi suhtes. Jäädes avatuks teiste religioonide panusele meie tsivilisatsiooni, oleme veendumusel, et Euroopa peab jääma ustavaks oma kristlikele juurtele. Me kutsume Ida- ja Lääne-Euroopa kristlasi üles ühinema Kristuse ja evangeeliumi tunnistamisel, nii et Euroopa võiks säilitada oma hinge, mida on kujundanud kahe tuhande aasta pikkune kristlik traditsioon," kirjutavad kirikupead.
Paavsti ja patriarhi avalduses ei minda mööda ka perekonnateemast. "Perekond on inimühiskonna ja -elu loomulik kese. Meile teeb muret perekonna kriis paljudes riikides. Õigeusklikel ja katoliiklastel on samasugune arusaam perekonnast," öeldakse avalduses ja lisatakse:
"Perekond on rajatud abielule, mis on vabatahtliku ja truu armastuse akt mehe ja naise vahel. Armastus on nende liidu pitseriks ja õpetab neid aktsepteerima teineteist kui kingitust. Abielu on armastuse ja truuduse kool. Me tunneme kahetsust, et teised kooseluvormid on asetatud selle liiduga samale tasemele, samal ajal on piibelliku traditsiooni poolt kinnitatud arusaam isadusest ja emadusest kui mehe ja naise erilisest kutsumusest abielus avalikkuse teadvusest pagendatud."
Edasises kutsuvad kirikupead kaitsma võõrandamatut õigust elule ja viitavad sellele, et miljonitel lastel ei lubata siia maailma sündida ning et nende vere hääl kisendab maa pealt Jumala poole (vrd 1Ms 4:10).
Peatudes õigeusklike ja katoliiklaste suhetel, tõdevad paavst ja patriarh, et mõlema konfessiooni kristlasi ei ühenda üksnes esimese aastatuhande kristlik traditsioon, vaid ka ühine kutsumus kuulutada maailmas Kristuse evangeeliumi. "Me ei ole võistlejad, vaid vennad," kinnitavad kirikupead ja rõhutavad vajadust hoiduda proselütismist (üksteise pööramisest) ning elada teineteisega rahus ja üksmeeles. Tähelepanuväärselt tõdetakse, et minevikus kasutatud "uniatismi" meetod (s.t ortodoksi kirikute toomine Rooma alla) ei aita kaasa kristlaste ühtsuse saavutamisele.
Kirikupeade ühisavalduses on käsitletud ka keerulist usulis-poliitilist olukorda Ukrainas, kus õigeusklikud on lõhenenud mitmeks eraldi kirikuks ja kus tegutseb ka tugevalt läänemeelne kreeka-katoliku kirik (õigeusu riitust järgiv, ent paavstile alluv uniaatlik kirik).
"Me loodame, et Ukraina õigeusklike lõhenemine ületatakse olemasolevate kanooniliste normide raames, et kõik õigeusklikud kristlased Ukrainas võiksid elada rahus ja harmoonias ja et katoliiklikud kogukonnad riigis aitaksid sellele kaasa viisil, et meie kristlik vendlus võiks saada üha rohkem nähtavaks," nendivad paavst ja patriarh kohtumise deklaratsioonis.