30. jaanuaril avaldas Roomas traditsioonilise perekonna kaitseks ja homoideoloogia vastu meelt kuni kaks miljonit inimest. Giuseppe Nardi avab meeleavalduse tagamaid ja kirjutab sellest, kuidas koguni mõned kõrged kirikutegelased, kes ei soovi konflikti vasakpoolsetega, üritasid meeleavaldust saboteerida.
Kirikliku Vaatleja toimetajalt: otsustasin selle kajastuse Rooma meeleavaldusest osa võtnud Giuseppe Nardilt tõlkida ja eesti lugejale vahendada, et see, nagu ka varem Prantsusmaal toimunud Manif pour tous'i meeleavaldused, võiksid olla innustuseks ja eeskujuks ka Eesti "vaikivale enamusele", kuidas üles tõusta, organiseeruda ja kõik meie rahva peal edumeelseid kultuuri-, moraali- ja seksuaalrevolutsioone katsetavad ühiskonnainsenerid ajaloo prügimäele saata.
Kaks miljonit inimest demonstreeris Roomas perekonna päeval (Family Day) "meeleavaldusel kõikidele" [1] Itaalia valitsuse plaanide vastu "homoabielu" legaliseerimiseks ja gender-ideoloogia lasteaedadesse ja koolidesse sisseviimiseks. Saksa meedia teatas "kümnetest tuhandetest", kes möödunud laupäeval olevat Rooma tänavatel marssinud. Tuttavat mängu osavõtjate arvu ümber harrastasid ka Itaalia massiteabevahendid. Tagaplaanil toimusid veel teisedki "mängud", milles osalesid ka piiskopid, kelle jälg viib Vatikani.
Tuhanded perekonnad tulid Circus Maximus'ele kokku – emad, isad ja palju lapsi. Sageli võis näha kolme põlvkonda üheskoos, kui osalema olid tulnud ka vanavanemad. Kõiki kokku oli kaks korda rohkem kui eelmisel Family Day'l. Paljud olid sõitnud terve öö, et saaks osaleda, ning neid ootas peale meeleavaldust veel sama pikk kodutee. Kuid sellest hoolimata olid nad selle vaeva enda peale võtnud, sest küsimus oli neile oluline.
Tavalised mängud arvudega
Nädala eest viisid homoühingud ja osa vasakpoolsetest poliitilistest jõududest läbi meeleavalduse "homoõiguste" ja laste varajase seksualiseerimise poolt. Sellest olevat osa võtnud 50 000 inimest. Kuid meeleavaldajate taotlustele sümpatiseeriv ajakirjandus puhus need arvud kuni "ühe miljonini". Selle väite toetuseks pakuti üsna väheveenvat pildimaterjali.
Miks just "üks miljon"? Kuna 20. juunil 2015 oli juba nimelt üks miljon katoliiklast ja teisi hea tahtega inimesi esimesel valitsuse plaanide vastasel meeleavaldusel kõikidele tänavaile läinud. Vastuseks 50 000 homopooldajale oli nüüd laupäeval kaks miljonit itaallast, kes saatsid valitsusele ja parlamendile selge signaali, et Itaalias ei taheta ei gender-ideoloogiat ega eriõigusi homoseksuaalidele.
Masside mobiliseerimine tänavaile oli seotud parlamendis 26. jaanuaril alanud debatiga seaduseelnõu üle. Kuid see oli seotud ka mitmete meeleavalduse vastu suunatud telgitaguse palavikulise vastutegutsemisega. Vastusena sellele vastutegutsemisele muudeti masside mobiliseerimist viimastel päevadel veelgi intensiivsemaks.
Piiskop Galantino vastutegutsemisel oli vastupidine tulemus
Itaalia Piiskoppide Konverentsi peasekretär piiskop Nunzio Galantino oli vastu juba 2015. aasta juunis toimunud meeleavaldusele. Nüüd püüdis ta kulisside taga uuesti kõiki vahendite kasutamisega meelavalduse toimumist takistada. Kui see tal ei õnnestunud, järgnesid uued püüded, et seda torpedeerida ja läbi kukkuda lasta. Galantino juhitud Piiskoppide Konverentsi kontrolli all olevad massiteabevahendid vaikisid meeleavalduse esmalt maha. Et see vaikimine lõpetada, pidi sekkuma kardinal Bagnasco, Itaalia Piiskoppide Konverentsi president.
Galantino püüdis saavutada mõju meeleavalduse organisatsioonikomitee üle, mis tal osaliselt ka õnnestus. Ta lülitas sinna isikuid, kes – tema seisukohta järgides – veel mõned päevad varem olid võtnud sõna meeleavalduse toimumise vastu. Ka meeleavalduse toimumiskoha muutmine toimus selle mõju tulemusel ja pidi osutuma meeleavaldusele läbikukkumiseks. Meeleavaldus pidi esialgse kava kohaselt, nii nagu 2015. aasta juunis, lõppema marsiga Lateraani basiilika esisele püha Johannese väljakule (Piazza San Giovanni). Nädal aega enne meeleavaldust teatati äkitselt, et see peab "oodatavate osavõtjate suure arvu" tõttu aset leidma Circus Maximus'el.
See kujutab endast raskesti täidetavat hiigelsuurt tühja maalahmakat Rooma keskel. Circus Maximus'e täitmise kavadega olid 1990-ndatel läbi kukkunud hästi organiseeritud Itaalia Kommunistlik Partei ja kommunistlik-sotsialistlikud ametiühingud. Isegi massilise osavõtu puhul näib ta veel pooleldi tühjana. Isegi nii suure edu puhul, nagu seda oli eelmise suve miljon osavõtjat, oli visuaalselt kerge jätta muljet läbikukkumisest.
Selle mõjuavalduse tulemus kujunes aga loodetule vastupidiseks: katoliiklikud organisatsioonid agiteerisid rahvast seda aktiivsemalt ning tulemusrikkalt. Lõpuks tuli kohale ligi kaks miljonit inimest ning trotsis kõiki vasakpoolse valitsuse ja nende Katoliku Kirikus leiduvate "abiliste" vastutegutsemisi. Kõikide institutsioonide läbiviidud avaliku arvamuse küsitlused tunnistasid ilmselgelt, et itaallaste selge enamus ei soovi ei eriõigusi homoseksuaalidele ega gender-ideoloogiat.
Polariseerumine kuni Piiskoppide Konverentsini välja
Isegi meeleavalduse kõige pahasoovlikumad vastased nii nagu poliitilise koomiku Beppe Grillo vasakpoolne Viie Tähe Liikumine rääkisid 300 000 osavõtjast. Kui võrrelda meeleavalduse kõikidele väidetavat 300 000 osavõtjat nädal aega varem toimunud homopooldajate meeleavalduse 50 000 osavõtjaga, mis pidanud väidetavalt olema "üks miljon", siis pidanuks laupäeval isegi kuus miljonit olema meelt avaldamas gender-teooria ja homoseksuaalide adopteerimisõiguse vastu.
Seekord oli märksa rohkem neid piiskoppe, kes meeleavaldusest osa võtma kutsusid, kui eelmisel aastal. Polariseerumine oli jõudnud ka Piiskoppide Konverentsini. Vastuolud leidsid oma väljenduse piiskop Galantino ja kardinal Bagnasco erinevates seisukohavõttudes. Galantino on "paavsti mees" Piiskoppide Konverentsil ning ta püüab seda ka igal soodsal võimalusel välja näidata. Paavst Franciscus ei armasta mingeid konflikte poliitiliste vasakpoolsetega. Galantino realiseeris selle eelduse konkreetse "sabotaaži" kujul. Mitte ükski kõneleja ei maininud seda konflikti oma sõnavõtus. Mikrofonide haardeulatusest väljas toimuvates vestlustes seevastu langesid selged sõnad.
Franciscus: "Piiskopid ei hakka teid juhtima", kuid Galantino käitus kui "ülemjuhataja"
Möödunud novembril andis paavst Franciscus Itaalia kirikule Florenzias viibides teada: kui katoliiklased ilmtingimata demonstreerida tahavad, võivad nad seda teha, kuid nad peavad selle endal peast pühkima, et piiskopid neid sealjuures juhiks. Piiskop Galantino kordas seda ütlust vahetus seoses "meeleavaldusega kõikidele". Sealjuures pidas ta ennast ülal kui ülemjuhataja, ehkki vastupidises mõttes, nimelt olles meeleavalduse vastu, nagu võis laupäeval mitmelt poolt kuulda.
Mõlemad meeleavaldused, nii see 2015. aasta juunis kui ka nüüd 2016. aasta jaanuaris toimunu näitasid, et on olemas rohkelt rahvast, kes pole koondunud ja organiseeritud ametlikesse katoliku ühendustesse, vaid kes on seotud rohkearvuliste väikeste autentselt omaalgatuslike initsiatiividega ning kes neis tegutsevad. See, mis ennast laupäeval Roomas kuuldavaks tegi, oli osa vaikinud enamusest, see osa rahvast, keda meedia ja poliitikud meeleldi unustada tahavad. Need pole mingid elukutselised meeleavaldajad, vaid need, kes riiki elus hoiavad, makse maksavad ning oma laste läbi ühiskonnale tuleviku kindlustavad.
Katoliiklikus rahvas "peitub palju väge"
Pärast Prantsusmaal toimunud Manif pour tous'i ja Itaalias toimunud Family Day'sid on kindel, et paljuski surnuks peetud, kuna inertne ja vaikne "Jumala rahvas" [2] pole vähimalgi määral "surnud". On olemas aktiivne ning ka initsiatiivi võtmiseks valmisolev rahvas paljude hea tahtega inimestega. Üks rahvas, kelle poolel pole mingit meediat, keda meedia seetõttu ignoreerib ja keda ta seetõttu manipuleerimise vääriliseks peab. Kuid see rahvas just nimelt selle vastu üles tõusnud. "Selles peitub palju väge. Kes suudab seda äratada, võib palju asju korda saata," ütles Nuova Bussola Quotidiana peatoimetaja meeleavaldust kommenteerides.
Lähtunud Prantsusmaa Manif pour tous'i meeleavalduste organiseerijatest on viimase paari aasta jooksul moodustunud üle-euroopaline sarnaselt meelestatud organisatsioonide, koiteede ja isikute koostöövõrgustik. Selle juurde kuulub ka Demo für alle Stuttgartis, kus rohelis-punane liidumaavalitsus erilise häbituseta ja südametunnistuseta laste varast seksualiseerimist läbi tahab suruda. Rooma on näidanud, et ka saksa keeleruumis kindlasti hea tahtega inimeste vaikiv enamus olema peab, kes juba liiga kaua vaikima on sunnitud. Kaks miljonit Circus Maximus'ele kogunenud meest, naist ja last kujutavad endast ehtsat märki saksa keeleruumi rahvastele, mitte ainult, kuid eelkõige Baden-Würtembergile, kus mõnede nädalate pärast liidumaa võimuorganite valimised aset leiavad ning on võimalus, et roheliste juhitud liidumaavalitsus koos oma sotsiaalpoliitiliste eksperimentidega pensionile saadetakse.
Portaalist Katholisches.info saksa keele vahendusel tõlkinud isa Ivo Õunpuu
Artikli tõlge ilmus esmalt portaalis Kiriklik Vaatleja.
MÄRKUSED:
[1] "meeleavaldus kõikidele" on Itaalia meeleavalduste inspiratsiooniks ja eeskujuks olnud varasemate Prantsuse samateemaliste massimeeleavalduste nime Manif pour tous järgi – tõlkija märkus.
[2] ilmselt viide Vatikani II kirikukogust alates sageli Kirikusse koondunud uskliku rahva sünonüümina kasutatavale "Jumala rahva" mõistele – tõlkija märkus.