7. märtsil toimunud riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil nentis Varro Vooglaid, et kui USA ja Ühendkuningriik pommitavad Iraagi puruks, ei juhtu midagi, aga kui seda teeb Venemaa Ukrainas, siis konfiskeeritakse selle varad.
Urve Tiiduse, kes on reformierakondlane ja põhiseaduskomisjoni liige, küsimus puudutas RUSI juures tegutsevat Euroopa Sanktsioonide ja Ebaseadusliku Raha Jälgimise ning Analüüsi Võrgustikku (European Sanctions and Illicit Finance Monitoring and Analysis Network; Euro SIFMANet). SIFMANet soovitab luua riikidevahelise agentuuri, mis vastutaks Venemaa varade konfiskeerimise protsessi eest.
Tom Keatinge, kes on maailma vanima julgeoleku mõttekoja RUSI finantskuritegevuse ja julgeoleku-uuringute keskuse direktor selgitas, et SIFMANet on uurimisasutuste võrgustik, mida juhib RUSI. Eelmisel aastal külastasid võrgustiku osalised Eestit. SIFMANet koostas hinnangu, kuidas Euroopa Liidu liikmesriigid saavad hakkama suure hulga sanktsioonide rakendamisega. Probleemiks, mis kerkib üles nii riikide kui Euroopa Liidu tasandil, on asjaolu, et sanktsioonide rakendamisel osaleb väga suur arv erinevaid organisatsioone ja asutusi. Omavahelise tegevuse koordineerimise peale kulub tohutult aega. Parem käsi teeb, mida vasak ei tea jne.
Alates 2022. aasta veebruarist on EL liikunud tavalise sanktsioonide mõtteviisi juurest väga palju edasi. EL mõtles sanktsioonidest seni kui välissuhtluse, kui sõnumi edastamise tööriistadest, millega väljendati oma rahulolematust kas inimõiguste olukorra, sõjasündmuste vms suhtes.
Viimase kahe aastaga on sanktsioonidest EL-is saanud sõnumi saatmise tööriista kõrval tegevuse tööriist. Külmutatakse varasid. Tõkestatakse kaubavahetust. Püütakse igal võimalikul viisil ja nii palju kui võimalik takistada Venemaa sõjaväe rahastamist. Kui sanktsioonidest saab tegevuse tööriist, siis kaasneb sellega suurema hulga riigiasutuste osalus. Osalevad piirivalve-, transpordi-, kaubanduse-, rahanduse valdkonda haldavad jne ametid. Nende omavahelise töö koordineerimiseks on vaja leida parem lahendus.
Teine teema on EL tasand, kus sanktsioonide vallas toimuvast aru saamiseks tuleb Brüsselis läbi käia väga palju inimesi.
Mõlemad olukorrad näitavad, et sanktsioonide rakendamiseks on vaja paremini kokku kõlavat ja lõimitud lahendust. Ühise sanktsioonide agentuuri loomine aitaks Keatinge sõnul paremini kaasa lisaks majandusliku turvalisuse tagamisele.
Erik-Niiles Kross, reformierakondlane, uuris õiguslike erinevuste kohta, mis puudutavad Venemaa riigi ja eraisikute varade kasutamist. Kross osales veebruari lõpus Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee koosolekul, kus arutati sama teemat ja koostamisel on soovitus kasutada Venemaa oligarhide varasid RICO tüüpi seaduste abil.
"Loogika" oleks selles, et kuivõrd Venemaa režiim on kuulutatud kõigi lääne suurte institutsioonide poolt terroristlikuks, siis oligarhid peaksid hakkama ise tõendama, et nende vara pole saadud kuritegelikul teel, mis annaks õiguse seda kasutada. Krossi küsimuseks oli, mida arvata sellisest mehhanismist?
Küsimus oli lisaks suunatud Harvardi Ülikooli rahvusvahelise õiguse emeriitprofessorile Laurence Tribe'ile.
Keatinge tõi näite Ühendkuningriigist. Esiteks osutas ta probleemile, et paljud riigid, mille juures Ühendkuningriik on üheks hullemaks näiteks, eiravad oligarhide varade probleemi. Oligarhide varadele öeldi tere tulemast, kuid tänaseks tõdetakse, et see oli viga. Ühendkuningriigi pealinnale on ajakirjanduses pandud isegi nimi Londongrad.
Ta juhtis tähelepanu Ühendkuningriigi seadusele, mida nimetatakse selgituseta vara päritolu korralduseks (unexplained wealth orders), mis hakkas kehtima 2017. aastal ja mida ajakohastati eelmisel aastal. Tegemist on tagurpidi tööriistaga, kus inimesed peavad ise selgitama, kas nende vara päritolu on seaduslik. Kui nad pole võimelised seda tegema, siis võib järgneda vara konfiskeerimine. Kahjuks selle seaduse rakendamine pole väga lihtne ja selliseid korraldusi on seni kasutatud harva ning mitte väga tõhusalt.
Samasugused seadused kehtivad Austraalias ja Iirimaal.
Keatinge'i sõnul tuleb seadustest mõelda loominguliselt ja viisil, et hinnalisi õigusriigi põhimõtteid aknast välja ei visata ning sellist loomingulist mõtlemist tuleb edasi arendada. Suurem osa riike saab aru, et oligarhide varade konfiskeerimine oleks Ukrainale kasulik.
Laurence Tribe'i sõnul on Ameerika Ühendriikides seadusandlus ebaselge, kus vara päritolu õiguspärasust, kas see pole saadud kuritegelikul teel, peab hakkama selgitama vara omanik. Osad õiguseksperdid leiavad, et selline areng väärastaks õiglast kohtumõistmise protsessi. Inimese vara päritolu ei saa pidada kuritegelikuks ainult põhjusel, et ta on seotud kuritegeliku ettevõtemisega.
Ameerika Ühendriikides on väga keeruline veenda kohtuid inimeste vara konfiskeerima, kui aluseks on selline äraspidine koormis, kus vara omanik peab enda vara seaduslikku päritolu tõestama.
Terroristlikule riigile või mõnele riigile üldisemalt kuuluvaid varasid on hulga hõlpsam konfiskeerida. USA põhiseaduses on riikide õigused väiksemad kui eraisikute omad. Venemaa Keskpanga varade järele käe sirutamine oleks lääneriikide poolt viljakam tegevus. Oligarhidelt vara kätte saamine võib võtta kuni kümneid aastaid. Raha vajatakse nüüd, mis tähendab, e tähelepanu peab pöörama riigi, mitte eraisikute varadele.
Varro Vooglaid tunnistas, et ta pole rahamaailma ekspert. Tema sõnul esitas Keating Venemaa Keskpanga varade konfiskeerimise ohtu väga piiratuna. Mitmed eksperdid esitavad küsimuse, milline saab olema Venemaa varade konfiskeerimise projekti kaugeleulatuv mõju. Millised on mõjud rahvusvahelise rahasüsteemi usaldusväärsusele ja selle kaudu ka antud süsteemi püsimajäämisele pikemas perspektiivis.
Venemaa varade küsimust saab vaadelda kahel tasandil. Esimene on praktiline ja pragmaatiline. Kuidas saaks Venemaad karistada selle külmutatud varade konfiskeerimise ja nendega Ukraina toetamise kaudu. Kas siis Ukraina ülesehitamiseks või sõjapidamiseks.
Põhiküsimus seisneb selles, kas erinevad riigid ja korporatsioonid saavad rahvusvahelist rahasüsteemi edaspidi usaldada? Kui kindlad saavad riigid olla, et edaspidi, kui sellesse süsteemi paigutatakse oma raha, siis ilma kohtu otsuseta ei saa seda ära võtta? Riikide puhul kehtib lisaks suveräänne õigus, et puudub neist kõrgemal seisev võim, mis saaks sellise otsuse langetada.
Küsimus ei ole ainult Venemaas, vaid küsimus on kõigis maailma riikides. Kaasa arvatud Hiinas, BRICS-i riikides, Araabia riikides, mis ekspordivad suurel hulgal naftat, millel on maailmamajanduses oluline roll, kelle osalus lääne rahasüsteemis on väga suur.
Paneb mõtlema, mida ütles Bill Browder, et hetkel ei pea väga palju kartma, kuna pole olemas konkureerivat rahasüsteemi. Kuid kas risk ei ole selles, et need riigid jätavad tänase rahasüsteemi kõrvale ja rajavad paralleelse rahasüsteemi? See võib tähendada ka dollaripõhise reservvaluuta süsteemi lõppu.
Kas selliseid väljavaateid ei peaks kogu teemat analüüsides võtma arvesse?
Keatinge: Küsimuse keskmes on usaldus USA dollari ja euro vastu. Venemaa Keskpanga varade konfiskeerimine Ukraina heaks ei oleks üllatav ja see on piisavalt põhjendatud. USA on kasutanud sanktsioone mitmeid aastakümneid. Alati on räägitud, et mida rohkem sanktsioone kasutatakse, seda enam hakkavad inimesed kasutama teisi valuutasid. Mitte dollarit, mitte eurot.
Jah, on erinevaid lahendusi, millega püütakse varjuda Ameerika Ühendriikide pika käe eest ja kasutada kaubavahetuses teisi valuutasid. Tehakse bartertehinguid. Kaubeldakse keskpankade digivaluutadega. See kõik hakkab juhtuma sõltumata sellest, mida tehakse Venemaa Keskpanga varadega. See ei juhtu väga kiiresti, liigub edasi kuidagi märkamatult ja põhjus on selles, et inimesed näevad jätkuvalt USA dollarit ja eurot kõige turvalisemate väärtuse hoidjatena.
Võib väita, et kui hakatakse konfiskeerima keskpanga varasid, siis vähendab see usaldust süsteemi vastu. Keatinge kordas, et kui ei kavatseta tungida ebaseaduslikult kallale oma naabrile, siis ei peaks kellelgi olema põhjust muretseda oma reservide pärast.
Teistpidi kui kavatsetakse mõnele riigile kallale tungida, siis võib olla jäetakse see ära, kuna nii võib kaotada oma reservid. Seda ei saa seda kunagi teada, kas Kreml arvestas varade külmutamisega. Keatinge kahtlustab, et ei arvestanud. Tegemist oli ainukordse ettevõtmisega. Kindlasti mahu poolest, milles see ette võeti.
Ta ei eita riske. Isegi kui need riskid esile kerkivad, eriti mis puudutab turu stabiilsust ja kõikuvust, siis on olemas mehhanismid sellega hakkama saamiseks. Tema sõnul võiksid inimesed, kes nende mehhanismide kohta täpsemalt teavad, rääkida sellest, kuidas kõikuvusega vajadusel hakkama saadakse, mitte lihtsalt ei sooviks salamisi volatiilsuse juhtumist näitamaks, et neil on õigus.
Vooglaiu kommentaar: Kui riigid näevad, et lääne rahandussüsteemi kontrollitakse poliitiliselt, et erinevate riikide jaoks kehtivad erinevad põhimõtted ja mingitelt riikidelt konfiskeeritakse poliitiliste eesmärkide saavutamiseks nende varad, siis see kulutab tohutul määral usaldust süsteemi vastu. Asi on ka üldises põhimõttes. Riigid teavad, et kui teisi riike ei rünnata, siis varad pole ohus.
Kuid 2003. aastal me nägime, kuidas USA, Ühendkuningriik ja Eesti koos nendega osalesid Iraagi suuremahulises ründamises, kuid nende varasid ei külmutatud ega konfiskeeritud. Keegi ei rääkinud nende varade kasutamisest Iraagi ülesehitamiseks. Seda ei juhtu, aga teisel puhul juhtub.
Kui rakendatakse erinevaid standardeid, siis on loomulik, et osalevad riigid kaotavad süsteemi vastu usalduse ja püüavad luua alternatiivse süsteemi.
Toimetas Karol Kallas