Kes on hiljuti hiljuti varjamatult ebademokraatlikult ametisse määratud Euroopa Liidu esimene president, rahvusvahelise meedia väitel pühendunud kristlane Herman van Rompuy, kelle ametiaeg algab 1. jaaniaril 2010? Mida tema tegevusest oodata? Milliseid märgilise tähendusega on just tema valimine Euroopa Liidu presidendiks? Alltoodud artikkel pakub neile küsimustele väga tähendusrikkaid ja kahjuks sugugi mitte rõõmustavaid vastuseid.

Herman Van Rompuy. Harjuge selle nimega. Ta on esimene Euroopa Liidu president, mis Lissaboni leppe ratifitseerimise järel kõigi 27 EL liikmesriigi poolt novembri alguses muutus tõeliseks Euroopa Ühendriikideks.

Euroopa president pole valitud; ta määrati salajasel kohtumisel kõigi 27 liikmesriigi valitsusjuhtide poolt. Nad valisid endi hulgast. Herman Van Rompuy on Belgia peaminister. Ma tunnen teda ajast, mil ta oli just alustamas – vastumeelselt – oma poliitilist karjääri.

Mõistmaks Hermanit tuleb mõista Belgiat, Lääne-Euroopa väikeriiki ja EL-i prototüüpi. Belglasi ei eksisteeri rahvusena. Belgia on tehislik riik, loodud rahvusvaheliste jõudude poolt 1830-ndal aastal poliitilise kompromissi ja eksperimendina. Riik koosneb kuuest miljonist hollandlasest, kes elavad riigi põhjapoolses osas Flandrias ja neljast miljonist prantslasest, kes elavad lõunapoolses Valloonias. Belgia hollandlased, keda nimetatakse flaamideks, eelistaks olla osa Hollandist, nagu nad olid kuni 1830-nda aastani, Belgia prantslased, keda nimetatakse valloonideks, eelistaks liituda Prantsusmaaga. Selle asemele sunnitakse neid elama koos ühes riigis.

Belglastele ei meeldi nende riik. Nad põlastavad seda. Nad ütlevad, et see ei esinda mitte midagi. Pole olemas Belgia patrioote, kuna keegi ei taha surra lipu eest, mis ei esinda mitte midagi. Kuna Belgia ei esinda mitte midagi, siis multikulturalismi ideoloogid armastavad Belgiat. Nad ütlevad, et ilma patriotismita ei ole sõdu ja maailm oleks parem paik. Nagu John Lennon laulis: „kujutage ette, pole riike – seda polegi raske teha – mitte midagi, mille nimel tappa või surra, ja pole ka religioone.”

1957. aastal olid Belgia poliitikud Euroopa Liidu hälli ääres. Nende eesmärk oli muuta kogu Euroopa Suureks Belgiaks, et sõjad Euroopa rahvaste vahel poleks enam võimalikud, kuna poleks rahvaid, vaid need oleks sulandatud tehislikku superriiki.

Lähemal vaatlusel selgub siiski, et Euroopa laboratooriumil Belgial puudub muudki lisaks patriotismile. Seal puudub ka demokraatia, õigusriik ja poliitiline moraal. 1985. aastal kirjutas kadunud flaami filosoof Lode Claes (1913-1997) oma raamatus De Afwezige Meerdeheid (Enamuse puudumine), et ilma identiteedita ja tõelise rahvusliku tunnetuseta ei saagi olla demokraatiat ja moraali.

Üks inimene, kes oli dr. Claesi teesidest sügavalt mõjutatud, oli noor poliitik nimega Herman Van Rompuy. 1947. aastal sündinud konservatiivne katoliiklane Van Rompuy oli 1980-ndate keskel Flaami Kristlik-Demokraatliku partei noorteorganisatsioonis aktiivne liige. Ta kirjutas raamatuid ja artikleid traditsioonilistest väärtustest, religiooni rollist, sündimata elu kaitsest, Euroopa kristlikest juurtest ja vajadusest seda kaitsta. Belgia poliitika ebademokraatlik ja ebamoraalne iseloom oli talle tülgastav ja tekitas teatud mõttes südametunnistuse kriisi. Lode Claes, kes oli pensioneerumas, pakkus Hermanile võimalust võtta üle direktori koht Belgia majandus-rahanduse nädalalehes Trends. Just selles olukorras tutvusin mina Hermaniga. Ta kutsus mind ükspäev lõunale ja küsis, et kui ta võtab vastu pakkumise minna tööle ajakirjandusse, kas ma liituks temaga. Just siis rääkis ta mulle, et kaalub poliitikast lahkumist ja mõtleb võimalike teiste karjäärivõimaluste peale.

Ma ei tea, mis edasi juhtus. Võibolla jõudis uudis tema ülemusteni Kristlik-Demokraatlikus parteis, kust särav majandusmõtleja ja intellektuaal Herman kaalus lahkuda; võibolla tegid nad talle pakkumise, millest ei saanud keelduda. Herman jäi edasi poliitikasse. Temast tehti senaator ja tast sai valitsuse vähemtähtis liige. 1988. aasta sai temast valitseva Kristlik-Demokraatliku partei juht.

Meie teed ristusid taas 1990-ndal, kui Belgia parlament võttis vastu väga liberaalse abordiseaduse. Belgia kuningas Baudouin (1930-1993), kes oli pühendunud katoliiklane ja kannatas tõsiasja all, et ei saanud oma abikaasaga lapsi, ütles oma sõpradele, et „loobub pigem troonist kui kirjutab seadusele alla”. Belgia poliitikud, olles veendunud, et kuningas blufib, ei soovinud, et Belgia rahvas kuninga vastuseisust teada saaks. Ma kirjutasin sellest The Wall Street Journali arvamusküljel ja sain selle eest hurjutada Belgia ajalehes, kus ma tol ajal töötasin, peale vihast telefonikõne Belgia kristlikdemokraatlikult peaministrilt minu peatoimetajale, kes oli selle peaministri varasem pressiesindaja. Mul keelati edaspidi Belgia asjadest välislehtedele kirjutada.

1990. aasta aprillis loobuski kuningas abordiküsimuse pärast troonist ja Kristlik-Demokraatlik partei, mida juhtis Herman Van Rompuy, kes oli alati tundnud uhkust selle üle, et on tubli katoliiklane, lasi Euroopa ühe kõige liberaalsema abordiseaduse alla kirjutada ministrite kolleegiumil – selline protseduur on põhiseaduses ette nähtud puhuks, kui kuningat pole. Siis hääletasid nad kuninga järgmisel päeval tagasi troonile. Ma kirjutasin kogu afäärist uuesti The Wall Street Journalis ja selle eest vallandati mind „ränga väärkäitumise” tõttu. Mõni nädal hiljem kohtusin ma Hermaniga ühe ühise tuttava pulmas. Ma läksin temaga vestlema. Oli näha, et ta tundis end väga ebamugavalt. Ta vältis silmsidet ja lõpetas vestluse esimesel võimalusel. Peale seda pole me kohtunud.

Hermani poliitiline karjäär jätkus. Temast sai Belgia rahandusminister ja asepeaminister, alamkoja spiiker ja lõpuks peaminister. Ta jätkas intellektuaalsete ja intelligentsete raamatute avaldamist, kuid selle asemel, et kaitsta kontseptsiooni headusest, asus ta nüüd kaitsma „vähema kurja” kontseptsiooni. Ja ta hakkas haikusid kirjutama.

Kahe aasta eest oli Belgia oma ajaloo sügavaimas poliitilises kriisis. Riik oli lagunemise äärel peale 2003. aasta ülemkohtu otsust, mille kohaselt on Brüsseli-Halle-Vilvoorde (BHV) valimisringkond, kuhu kuulub kakskeelne pealinn Brüssel ja seda ümbritsev hollandikeelne maapiirkond Halle-Vilvoorde, põhiseadusevastane. Ülemkohus käskis parlamendil olukord lahendada. Otsus tuli kaebuse peale, milles hageti, et BHV on põhiseadusega vastuolus ning tuleks jagada kaheks: kakskeelseks Brüsseli ja hollandikeelseks Halle-Vilvoorde ringkonnaks. Selle kaebuse esitas…Herman Van Rompuy, Halle-Vilvoorde flaamlasest elanik.

2003. aastal polnud kristlikud demokraadid aga valitsuses ja Herman oli opositsioonijuht. Tema kaebus oli mõeldud tekitama poliitilisi probleeme Belgia liberaalsele valitsusele, kes keeldus BHV-d jagamast, kuna see oleks kahjustan prantsuskeelsete positsioone ja prantsuskeelsed parteid keeldusid seda tegamast. Flaami Kristlikud-Demokraadid võitsid 2007. aasta juunis üldvalimised, mille põhiteemaks oli lubadus, et valitsusse saades jagavad nad kindlasti BHV valimisringkonna. Hermani kampaania põhines sellel lubadusel, tema partei võitis valimised ja sai suurimaks Flaami parteiks parlamendis.

Belgia poliitiline kriis venis juunist detsembrini, kuna osutus võimatuks kokku panna valitsust, milles osaleks piisavalt flaame ja valloone, nagu nõuab põhiseadus. Flaamid nõudsid, et BHV tuleb jagada nii, nagu ülemkohus käskis, valloonid keeldusid. Lõpuks andsid kristlikud demokraadid järele, taganesid oma lubadusest valijatele ja nõustusid osalema valitsuses ilma BHV-d jagamata. Veelgi hullem, uues valitsuses oli prantsuskeelseid ministreid rohkem kui hollandikeelseid ja sellel puudub flaamide enamuse toetus parlamendis, kuigi flaamid moodustavad riigi rahvastikust 60 protsenti.

Hermanist sai parlamendi spiiker. Sellel ametikohal pidi ta takistama parlamenti ja flaami esindajaid hääletamast seaduse poolt, mis oleks jaganud BHV. Tal õnnestus see kõikvõimalike trikkidega. Ühel päeval lasi ta vahetada istungitesaali uste lukud, et parlament ei saaks koguneda ja seaduse üle hääletada. Ühel teisel korral ei ilmunud ta nädala aega oma kontorisse, et vältida kirja avamist, milles nõuti seaduse päevakorda võtmist. Tema taktika andis tulemusi. 2008. aasta detsembris, kui Belgia peaminister pidi finantsskandaali pärast tagasi astuma, sai Hermanist peaminister prantslaste poolt domineeritud valitsuses, mis ei esinda Belgias enamuses olevat etnilist gruppi. Viimase 11 kuu jooksul on tal õnnestunud osavalt lükata edasi hääletus BHV küsimuses, pikendades sedasi olukorda, mille ülemkohus juba 2003. aastal Hermani enda kaebuse peale põhiseadusvastaseks kuulutas.

Nüüd on Herman liikunud edasi juhtima Euroopat. Nagu Belgia, on ka Euroopa Liit ebademokraatlik institutsioon, kus on vaja salakavalat juhti, kes on võimeline lahti ütlema kõigest, millesse kunagi usuti ja teadma, kuidas suruda oma otsuseid peale rahvale nende tahte vastaselt. Unustage demokraatia, moraal või seaduslikkus, meist paremad teavad, mis meile hea on paremini kui meie ise. Ja Herman on nüüd meist parem. Ta on tulnud pika maa neist aegadest, kui teda tülgastas Belgia stiilis poliitika.

Herman on nagu Saruman, tark võlur Tolkieni Sõrmuste isandast, kes läks üle teisele poole. Kunagi ta hoolis asjadest, millest meie hoolisime. Enam mitte. Ta on ehitanud endale kõrge torni, kust ta meid kõiki valitseb.

Artikkel avaldati algselt portaalis Brussels Journal. Artikli eestikeelne tõlge pärineb portaalist Terve Mõistuse Sündikaat.