Lätis võimu haaranud baltisaksalaste vastu peetud Landeswehri sõda ja selle kulminatsiooniks osutunud Võnnu lahing kujutasid endast eripärast, ent väga olulist osa Vabadussõjast, kirjutab Vabadussõja 100. aastapäeva teemalise artikliteseeria viiendas osas ajaloolane Ago Pajur.
Juba alates 1934. aastast tähistatakse Eestis jaanilaupäeva, 23. juunit Võidupühana, tähtsustades sel moel Vabadussõjas saavutatud võitu ja mälestades Eesti iseseisvuse eest võidelnuid. Mõneti veidral moel ei seondu Võidupüha siiski mitte Nõukogude Venemaale ja punaarmeele antud otsustavate löökidega, vaid hoopis Landeswehri purustamisega Lätis Võnnu (Cēsis) linna all.
Pole vist kellegi jaoks saladus, et Eesti ja Läti ajalugu on põhijoontes sarnased. Muistsel iseseisvusajal tuli nii eestlastel kui lätlastel tõrjuda sõjakate viikingite retki ja saagiahnete vene vürstide sõjakäike ning kanda peljatud idamere paganatena ise hukatust Skandinaaviasse ja tuua muuhulgas Rootsist kaasa Sigtuna väravad. Mõlemad rahvad jäid pärast pikka ja verist heitlust alla ristisõdijatele, millele järgnes ordu ja piiskoppide aeg järk-järgult kujunevas Vana-Liivimaa konföderatsioonis. Nii Eesti kui Läti ajaloos etendasid olulist rolli reformatsioon ja Venemaa–Liivimaa sõda ning neile järgnenud Poola ja Rootsi aeg. 18. sajandil viisid Suur põhjasõda ja Poola jagamised Eesti ja Läti kolme Läänemereprovintsina (Balti kubermanguna) Vene impeeriumi koosseisu.
"Vene kotka tiiva all" elasid eestlased ja lätlased üle nii väga rängad ajad – pärisorjuse apogee – kui ka hilisema olude leevendumise: pärisorjuse kaotamise, talude päriseksostmise, industrialiseerimise esimese laine, ühiskonna osalise moderniseerumise. Pea üheaegselt alanud rahvuslik ärkamine andis tõuke eesti ja läti maarahva kujunemisele euroopalikeks rahvusteks. Ometi leidub sarnasuste kõrval ka erinevusi. Neist ehk tuntuimaks võib pidada Läti lõunaosas 16. sajandil tekkinud, 17. sajandil õitsenud ja 18. sajandil allakäinud pooliseseisvat Kuramaa hertsogiriiki, mille majandusedu väliseks tunnuseks kujunes kolooniate omandamine Gambias ja Tobago saarel.
Väiksemad, kuid järgnenud arenguid silmas pidades olulised erisused kaasnesid ka 1914. aastal puhkenud Ilmasõjaga. Kui Eesti langes Saksa vägede kätte alles sõja lõpuperioodil (saared oktoobris 1917, mandriosa veebruaris 1918) ja suhteliselt lühikeseks ajaks, siis Kuramaa sattus sakslaste kontrolli alla juba suvel 1915. Ühelt poolt tõi Saksa vägede sissetung kaasa lätlaste massilise põgenemise – kokku lahkus Lätist ligi kolmandik elanikkonnast. Eestlased seevastu jäid Saksa okupatsiooni ajaks kodumaale ja seda paljuski läti sõjapõgenike kurbi kogemusi arvestades. Teisalt said lätlased 1915. aastal loa moodustada Vene armee koosseisus omi rahvusväeosi – läti kütipolke –, mida kasutati edaspidi võitlustes Lätimaa pinnal.
Esialgu kosutasid lahingutes kuulsust kogunud läti küttide sangariteod kogu rahva eneseteadvust, kuid sõja venides meeleolu langes ja pärast Veebruarirevolutsiooni sattusid läti kütid kiiresti vasakäärmusliku demagoogia mõju alla. Enamliku riigipöörde järgselt said läti küttidest läti punased kütid, nad suundusid Venemaale ja kujunesid enamlaste võimekaimaks relvajõuks Vene kodusõjas. Eestis loodi rahvusväeosad alles 1917. aastal ning ehkki eestlastelegi avaldas vasakäärmuslus tugevat mõju, säilis enamikus üksustes rahvuslik meelsus. Seega võib väita, et Ilmasõja aastail kujunesid Eestis omariikluse loomiseks soodsamad tingimused kui Lätis. Eks kinnita seda ka asjaolu, et Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918, Läti Vabariik aga 18. novembril 1918.
Kuid küsimus pole kuupäevades. Hoopis olulisemaks sai erinev sõjaline ja poliitiline olukord, millesse äsja loodud Eesti ja Läti riigid sattusid novembris-detsembris 1918, mil punaarmee alustas sõjaretke läände. Eesti ajutine valitsus Konstantin Pätsi juhtimisel käivitas mõni päev enne Vabadussõja vallandumist endiste rahvusväeosade baasil Rahvaväe loomise. Ehkki see protsess kulges valulikult, saavutati lõppkokkuvõttes edu ning kuigi 1918. aasta lõpus kaotati vaenuvägedele ligi pool Eestit, sündis uue aasta esimesel nädalal otsustav pööre ja Rahvavägi tõrjus vähem kui kuu ajaga enamlased Eesti piiride taha.
Läti ajutine valitsus Kārlis Ulmanise juhtimisel oli märksa raskemas seisus, kuna väga suur osa väeteenistuseks kõlblikest meestest viibis kas sõjapõgenike või punaküttidena Venemaal. Vähe sellest, läti punased kütid kujunesid punaarmee peamiseks sõjaliseks jõuks ka Läti ründamisel. Küttidele seletati, et Läti on endiselt sakslaste võimu all ja Ulmanise valitsus polevat midagi muud kui baltisaksa parunite käepikendus, mistõttu tuleb küttidel oma kodumaa vabastada ja kehtestada seal nõukogude võim. Päris alusetu taoline propaganda polnudki, kuna Lätis viibisid tõepoolest jätkuvalt Saksa väed (Eestist lahkusid need detsembris 1918). Kuna Saksamaa juhtkond kartis punaarmee sissetungi Ida-Preisimaale, oli ta huvitatud enamlaste peatamisest n-ö ettenihutatud kaitsejoonel Kuramaal. Seega oli Saksamaa valitsus ja sõjaväeline juhtkond valmis teatud määral panustama ka Läti kaitsmisesse.
Veelgi suuremat valmisolekut selleks näitas üles Balti Landeswehr (Baltische Landeswehr), kohalikest baltisaksa vabatahtlikest koosnenud vägi, millest algse kavatsuse kohaselt pidanuks kujunema Balti hertsogiriigi relvajõud. Baltisaksa aadel tegi ettevalmistusi hertsogiriigi loomiseks kogu 1918. aasta vältel, seades sihiks kõiki endisi Läänemere kubermange hõlmava ja Saksamaaga tihedalt seotud autonoomse riikliku moodustise kujundamise. Saksamaa lüüasaamine Ilmasõjas tõmbas hertsogiriigi plaanidele kriipsu peale, kuid selle maakaitsevägi säilis ja osales Läti Vabadussõjas. Tõsi, landesveerlaste sihiks polnud mitte iseseisva Läti Vabariigi, vaid Läti kui oma ajaloolise kodumaa ning oma varade ja perekondade asukohamaa kaitsmine.
Kuna Läti Vabariigil puudus esiotsa igasugune relvastatud jõud, pidi Ulmanise valitsus otsima häda sunnil koostööd sakslastega ühiseks maakaitseks. Alustuseks kuulutati Landeswehr Läti Vabariigi sõjaväeks ning lepiti kokku, et tulevikus moodustavad Landeswehrist 1/3 baltisaksa, 1/3 vene ja 1/3 läti üksused. Samal ajal tuli Ulmanisel tegemist teha ka riigisaksa vabatahtlikega. Saksa armee lagunemisel Ilmasõja lõppedes, moodustati Lätis viibinud Saksa 8. armee vabatahtlike baasil Rauddiviis. Lisaks toodi Kuramaale väiksemaid vabatahtlike üksusi (vabakorpusi) Saksamaalt. Kõik need killustatud jõud koondati ajapikku Saksa VI reservkorpuseks, mille etteotsa seati Soome kodusõjas osalenud kindralmajor Rüdiger von der Goltz. Et motiveerida saksa vabatahtlikke Läti eest sõdima, andis Ulmanise valitsus lubaduse: iga Saksa sõdur, kes on nelja nädala vältel Lätis võidelnud, võib saada Läti kodakondsuse ja õiguse omandada Lätis maad. Säärane lubadus oli eriti meelepärane balti aadlile, kes unistas Saksa kolonisatsioonist Lätis, suurendamaks oma poliitilist mõju.
Kuigi landesveerlaste ja riigisaksa vabatahtlikega sõlmitud kokkulepped olid lätlaste seas äärmiselt ebapopulaarsed ja kahjustasid Ulmanise valitsuse renomeed, näitas ajalugu nende asjakohasust. Lõviosa Läti territooriumist langes küll 1919. aasta veebruariks punaarmee kätte, ent Kuramaa edelasopis panid sakslased enamlaste edenemise seisma ning tänu sellele said Läti võimuorganid – Rahvanõukogu ja Ajutine valitsus – Liibavis (Liepāja) edasi tegutseda. Kevadel aga tugevnesid sakslased sedavõrd, et tõrjusid punaväed välja kogu Kuramaa poolsaarelt ning hõivasid 22. mail ka Riia.
Paraku kosutas kasvav sõjaline võimekus balti aadli poliitilisi ambitsioone ning 16. aprillil teostas Landeswehr Liibavis riigipöörde, kukutades Ulmanise kabineti ja seades selle asemele enesest sõltuva nukuvalitsuse pastorist lastekirjaniku Andrievs Niedra juhtimisel. Landeswehr ja vabakorpused allutati vormiliselt Niedra valitsusele, ehkki nende tegelikuks juhiks jäi endiselt von der Goltz.
1919. aasta juunikuu esimestel päevadel kohtusid Landeswehri eelüksused Võnnu lähistel Eesti Rahvaväega. Siinkohal vajab selgitamist, miks asusid Eesti väed sedavõrd sügaval Läti territooriumil. Veebruaris 1919, mil Eesti ja Läti piiridel käis nn Eesti–Läti sõda Rahvaväe ja läti punaküttide vahel, sõlmisid Pätsi ja Ulmanise valitsused lepingu, mille kohaselt eestlased lubasid kaasabi Põhja-Läti vabastamisel ja Läti relvaüksuste formeerimisel. Saavutatud kokkulepe oli kooskõlas Eesti väejuhatuse plaanidega, mis nägid ette nihutada sõjategevus Eesti piiridest kaugemale. Mitte võõraste alade hõivamiseks ega saagi ahnitsemiseks, vaid uute sõjapurustuste ja kaotuste vältimiseks. Esialgu ei suudetud neid plaane vastase ülekaalu tõttu realiseerida, kuid mais 1919 haaras Rahvavägi initsiatiivi ja alustas ise suuri pealetunge. Muuhulgas hõivati lõviosa Põhja-Lätist, sh Võnnu.
Olles lepinguliselt seotud Ulmanise valitsusega, ei saanud eestlased tunnustada riigipöörde läbi võimu haaranud Niedra kabinetti. Seda enam, et Niedra teati olevat baltisakslaste käpiknukk ning liikusid visad kuulujutud, nagu kavandaks balti aadel samalaadset putši Tallinnas. Seega peaks olema mõistetav, miks Eesti ülemjuhatus ei soovinud Rahvaväge Läti aladelt tagasi tõmmata ega loovutada vabastatud piirkondi landesveerlastele ja Niedrale. Viimased omakorda olid huvitatud kogu Läti allutamisest endale ning pidasid vajalikuks Eesti vägede ja nende koosseisu kuulunud Ulmanise-Läti üksuste tagasitõmbumist eesti-läti keelepiiri taha.
Rahvaväe ja Landeswehri esimesed kokkupuuted kandsid siiski rahumeelset iseloomu. Kuna mõlemal oli ühine vaenlane punaarmee näol, siis võinuks Rahvaväest ja Landeswehrist teoreetiliselt saada koguni liitlased. Just nii nägidki asju Baltimaades tegutsenud lääneriikide esindajad, kes ei tundnud eestlaste ja sakslaste ajalooliselt kujunenud vahekordi. Toonane eesti ühiskond ei olnud tänapäevasest sallivam, vaid pigem vastupidi, vähemalt selles osas, mis puudutas sakslasi. Juba rahvuslikust ärkamisajast oli eesti rahva teadvusesse juurdunud teadmine sellest, kuidas sajandite eest maale tulnud sakslased, rist ühes ja mõõk teises käes, tegid lõpu eestlaste muistsele priiusele, asendades senise kuldse aja 700-aastase orjaööga. Viha sakslaste vastu kasvatas 1905. aasta revolutsioon, mille mahasurumist seostati mitte niivõrd vene karistussalkade kui balti parunite pealekaebuste ja ässitusega. Pingeid teravdas ka äsja lõppenud Ilmasõda, kus seisti neli aastat rindel vastamisi sakslastega, ning Saksa okupatsioon, mille vältel eiras balti aadel täielikult eestlaste huve. Seega oli sakslaste – seejuures ei eristatud riigisakslasi baltisakslastest – vihkamine väga laialt levinud ja väga terav.
Eesti poolt vaadatuna kujunesid Landeswehri sõja peamisteks põhjusteks poliitilised motiivid (soov toetada Ulmanist ja vältida koostööd Niedraga, aga kindlasti ka lootus sõlmida tulevikus Ulmanise valitsusega Eesti jaoks soodne piirileping) ja sõjalised kaalutlused (Ida-Lätis võitleva Rahvaväe varustamiseks vajati Võnnust Gulbenesse viivat raudteed), kuid ka rahvuslik vihavaen,.
3. juunil nõudis kindral Johan Laidoner, et Rahvavägi ei lubaks sakslasi üle mõttelise joone, mis sai alguse Koiva (Gauja) jõe suudmest, kulges piki Koivat Siguldani ning sealt üle Nitaure ja Vecpiebalga Gulbeneni. III diviisi staabiülem alampolkovnik Nikolai Reek edastas Laidoneri seisukohad landesveerlastele ja tegi ettepaneku kohtumiseks. Kuid kui sakslased 4. juunil Võndu tulid, piirdus Reek ultimatiivse nõudmisega: tõmbugu Landeswehr järgmiseks keskpäevaks nimetatud joone taha, vastasel juhul käsitatakse seda vaenlasena. Nii kiiresti polnud sakslastel kuidagi võimalik nõudmist täita, seda enam, et tahtmistki selleks nappis.
4. juuni õhtul küsis III diviisi ülem kindralmajor Ernst Põdder ülemjuhatajalt, kas tal on luba sakslased nende asukohtadest jõuga välja lüüa. Laidoner vastas: Mitte üksnes ei luba, vaid käsen täpipealt minu direktiivi täita. [—] kui tuleb sakslaste vastu välja astuda, siis julgelt ja kindlalt, et võit täielikult meile jääks. [—] Kui sõda, siis sõda! Sisuliselt oli sõda Landeswehriga seeläbi otsustatud.
5. juuni pärastlõunal sõitis Reek kahe soomusrongiga Võnnust lõuna suunas ja sattus Amata jõe raudteesilla juures tulevahetusse landesveerlastega. See kokkupõrge ei otsustanud küll midagi, kuid kutsus esile sakslaste jõulise vastuse. 6. juunil hajutas Landeswehr ootamatu rünnakuga Rahvaväe koosseisu kuulunud läti 2. Võnnu jalaväepolgu, sundis taanduma eesti soomusrongid ja hõivas õhtuks Võnnu. 8. juunil üritasid eestlased Võnnut tagasi võtta, kuid kuna soomusrongid takerdusid purustatud sildade taha, ei saanud sellest asja. Rinne stabiliseerus Võnnu ja Volmari (Valmiera) vahel Koiva ja Rauna jõgedel.
Lääneriikide silmis täiesti mõttetu ja kahetsusväärse konflikti likvideerimiseks astus Entente'i esindajate nõudel 9. juunil Võnnus kokku kolmepoolne (eestlased, sakslased, lääneriigid) nõupidamine ja 10. juuni hommikul kehtestus relvavarahu. Ent seda vaid silmakirjaks, sest mõlemad pooled kasutasid vaherahu sõjalisteks ettevalmistusteks ja oma jõu kasvatamiseks. Kui esimene ebaedu muutis eestlased ettevaatlikumaks, siis landesveerlaste ridades ilmnes eneste üle- ja eestlaste alahindamine – Rahvaväe võitlusvõimet peeti sama madalaks nagu punaarmee oma.
Nii nõudiski "Niedra-Läti armee" ülemjuhatajaks nimetatud Landeswehri ülem major Alfred Fletcher ultimatiivselt Eesti vägede tõmbumist keelepiiri taha, ähvardades vastasel juhul vaherahu katkestada. 19. juunil alustas Rauddiviisi külgjulgestus edasitungi Koiva jõe alamjooksult Lemsalu (Limbaži) suunas, 20. juunil läksid rünnakule Rauddiviisi peajõud, mis püüdsid tiivalt eestlaste kaitseliini tagalasse tungida, ning ööl vastu 21. juunit andis Landeswehr pealöögi Võnnust põhja (Volmari sihis) ja abistava löögi itta (Rauna poole). Ühte ja suurt Võnnu lahingut, milles saavutatud edu me Võidupühana tähistame, tegelikult ei toimunud. Selle asemel leidsid 20.–22. juunil aset mitmed ägedad ja ohvriterohked kokkupõrked Lemsalu, Straupe, Stalbe, Lode, Liepa, Skangali, Rauna jne pärast. Eesti poolel osalesid soomusrongid, kuperjanovlased, kalevlased, 3., 6. ja 9. jalaväepolk, samuti 1. jalaväepolgu I pataljon, läti 2. Võnnu jalaväepolk ning mitmed väikesed läti vabatahtlike üksused. Eestlastel oli mõningane ülekaal elavjõus, kuid sakslastel relvastuses. Kui esialgu näis sakslaste tahe peale jäävat, siis järk-järgult nende löögivaim hääbus ning 22. juuni õhtuks jõudis kindral Goltz järeldusele, et hoolikalt planeeritud operatsioon on ebaõnnestunud, ja andis taandumiskäsu. 23. juunil marssisid eestlased uuesti Võnnu linna, kus toimusid vaid väikesed tulevahetused sakslaste järelväega.
Landeswehri sõda vallandas Eestis tunnete tsunami, millesse üksikud kained hääled ära uppusid. Asutavas kogus kutsusid seni Eesti Vabariiki pigem eitavalt suhtunud esseerid üles võitlema kuni viimase põlvepikkuse poisikeseni ning sotsiaaldemokraadid nõudsid ei midagi vähemat kui aadli hävitamist. Nende häälekandja kirjutas 7. juunil: Meie ei imesta muidugi parunite nurjatust silmitsedes, sest peale nurjatuste ning peale kuritegevuse pole meie nende kaagikangelaste poolt muud oodanudki, kuid ka nurjatusel on oma piir ning kaagikangelusel oma mõõt. [—] Kihvtiste madudega, kes mättaalustes urgastes oma hambaid ihuvad, tuleb nii talitada, et neil isu kaoks uuesti pead tõsta. [—] Ärgu jäägu kivi kivi peale, sõmerat sõmera otsa. Madudele vai peaajusse!
Ülesköetud õhustikus teatas Otto Strandmani valitsus, et jätab endale tegevusvabaduse nende baltlaste suhtes, kelle sammud on Eesti riigile kahjulikud. Kaitseliidu saksa üksused desarmeeriti ja baltisakslastele ei väljastatud kuni sõja lõpuni sõidulube. Tartu- ja Viljandimaal kohustati kõiki täisealisi baltisakslasi end kohalikes komandantuurides registreerima ning tühistati neile varem väljastatud load relvade kandmiseks ja öiseks liikumiseks. Valgas arreteeriti mitukümmend kohalikku sakslast, hoides neid sisuliselt pantvangistuses, ning väiksema ulatusega vahistamisi leidis aset mujalgi. Esines ka omavoli – muuhulgas rebisid eestlastest madrused Balti pataljonis (Baltenregiment) teeninud sakslastelt maha pataljoni trafaretiga õlakud. Olukord muutus sedavõrd ärevaks, et ülemjuhataja staabiülem kindralmajor Jaan Soots palus ajakirjanduselt kaasabi meelte rahustamiseks. Samal ajal nõudsid paljud teistes rindelõikudes tegutsenud sõjamehed, et neid saadetaks Landeswehri vastu ning osa neist lahkus omavoliliselt väeosadest, et minna "paruneid peksma". Tegemist oli ainulaadse sõjaeufooriaga, mis ei avaldunud rohkem kogu Vabadussõja jooksul.
Võnnu lahing ei lõpetanud Landeswehri sõda. Sellele järgnenud Rahvaväe võidukas pealetung viis eesti mehed juuli alguseks Riia väravateni. Juba unistati Riia vallutamisest, kui sekkusid taas Entente'i esindajad, kelle survel kirjutati 3. juulil alla uuele vaherahulepingule. Riia jäi võtmata ja Saksa väed lõplikult purustamata. Kõige enam võitsid Landeswehri sõjast lätlased, ehkki nende enese panus võidu saavutamisel jäi suhteliselt tagasihoidlikuks. Niedra nukuvalitsus saadeti laiali ja Ulmanise kabinett asus uuesti riigitüürile, paiknedes ümber Liibavist Riiga. Riigisaksa väeosad kohustati Lätist lahkuma (enamjaolt jäi kohustus täitmata) ja Landeswehr suunati briti ohvitseride juhtimise all idarindele punaarmee vastu. Siiski vajab rõhutamist, et kasu said ka eestlased. Vaatamata hilisemale vägikaikaveole lõunapiiri küsimuses oli Ulmanise-Läti Eesti jaoks palju sobilikum naaber kui Niedra- ja Landeswehri-Läti. Raske on isegi kujutleda, milliseks kujunenuks suhted baltisakslaste valitsemise all seisvate lõunanaabritega.
Seega tuleb tõdeda, et Landeswehri sõda oli küll üks osa Vabadussõjast, kuid väga eripärane osa, kuna võitlused ei käinud mitte Eesti või Venemaa pinnal, vaid sügaval Läti Vabariigi territooriumil, ning Rahvaväe vastaseks polnud mitte punaarmee, vaid baltisakslastest koosnenud Landeswehr ja riigisaksa vabatahtlikest moodustatud Rauddiviis. Võnnu lahing omakorda oli küll osa Landeswehri sõjast, ent ei kujutanud enesest ühte ja kindlapiirilist lahingut, vaid tervet hulka suuremaid ja väiksemaid kokkupõrkeid laialdasel maa-alal, mis ulatus Lemsalust Raunani. Võnnu linn ise jäi kõigi nende lahingute ääremaadele ega omanud kaugeltki otsustavat tähtsust.
Lõpetuseks sobib tsiteerida Karl August Hindreyd, kes avaldas Landeswehri sõja päevil ajakirjanduses vemmalvärsi:
Lõuna-võsast vällä karas parun,
kes om vatun suuga, peris iki marun.
Noh, ta saadan om ju seda hundi tõugu,
saab nüüd ometi kõrd häste vastu lõugu.
Poisid, vemmal kätte, et ta mait
oleks lõpulikult ometi kõrd vait!
Kasutatud kirjandus:
- Rüdiger von der Goltz. Minu missioon Soomes ja Baltikumis. Tallinn: Olion, 2004.
- Arnold Hinnom. Põlise vaenlase vastu: Soomusrongide diviisi heitlusi Landeswehriga. Tallinn: Uudisleht, 1933.
- Berend von Nottbeck. Võnnu lahingu eellugu. Tallinn: Kirjastus Kunst, 2009.
- Johannes Poopuu. Sõda Landeswehriga. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1921.
- Nikolai Reek. Lemsalu Roopa Võnnu Ronneburgi lahing 19.–23.VI 1919.a. – Sõdur1928, nr 6/7/8, lk 146-174.
- Reigo Rosenthal. Laidoner – väejuht: Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn: Argo, 2008.
- Hannes Valter. Ausalt & avameelselt Landeswehri sõjast, Võnnu lahingust, Riia operatsioonist. Tallinn: Perioodika, 1989.
