Enne Saksamaa valimisi on hakatud poliitikute poolt esitama vabandusi, nagu oleks koroonapandeemias tehtud eksimused olnud „vältimatud vead". Tim Röhn Die Weltist kirjeldab ilmekalt, kuidas poliitikud ei julge toonastele vigadele otsa vaadata ja püüavad oma vastutust pehmendada.
Koroona? Oli seal midagi? Järsku, justkui ilma põhjuseta, on viirus taas päevakorral. Põhjuseks on pandeemiaaja „bilanss", mille avaldas Der Spiegel. Praegused ja endised poliitilised otsustajad saavad sõna ja tunnistavad vigade tegemist. See on väga suur asi, kõik meediakanalid kajastasid artiklit, koguni Tagesschau.
Horst Seehofer, endine siseminister, ütleb kirjatükis: „Õppetund on minu jaoks see, et sundvaktsineerimise nõudmisega tuleb väga ettevaatlik olla."
Endine riigisekretär Helge Braun sõnab: „Me reklaamisime vaktsineerimist kui lahendust pandeemiast üle saamiseks ja õhutasime ootusi, mida me lõpuks ei saanud täita."
Tervishoiuminister Karl Lauterbach lausub: „Suurim viga oli, et me olime laste puhul kohati liiga ranged ja tõenäoliselt rakendasime lockdowni meetmeid liiga hilja," ja lisab: „Me jätsime hoiatussignaalid tähelepanuta."
Järelikult tehti vigu. Või nagu endine parlamendiliige Ruprecht Polenz, koroonaajal kõigutamatu riiklike sekkumiste ja koroonameetmete eestkõneleja, kirjutab X-i säutsus: „Quer-mõtlejad (sic!) ja teised kõiketeadjad kinnitasid esmaspäeval, et loterii võidunumbrite etteteadmine on juba asja olemuses."
Selline kõneviis, selline trikk, õigeaegselt enne saabuvaid valimisi natuke kahetsust näidata, läheb probleemi sisust täiesti mööda. See, mis koroonaajal Saksamaal juhtus, ei olnud ainult „viga", mis kuidagi juhtus – see oli teadlik petmine. Valetati ja inimesi peeti rumalateks. Riik sai püsivaid kahjusid, ühiskond lõhestati ning usaldust teaduse ja poliitika vastu raputati korralikult.
Kui Lauterbach tunnistab nüüd, et hoiatusi ei võetud piisavalt tõsiselt, siis see on kogu juhtunu lihtsustamine. Hoiatussignaale oli igal pool. Kuid tehti kõik selleks, et neid eksperte, poliitikuid ja lihtsaid kodanikke stigmatiseerida, kes hoiatasid Saksamaal rakendatud pandeemia lahendamise viisi kõrvalkahjude eest.
Quer-mõtlejaid kutsuti „teadusevaenulikeks", „paremäärmuslasteks" või „Putini-sõpradeks", kui keegi ütles välja, mis oli juba sel hetkel ilmne: et kahju-kasu suhe räägib ilmselgelt selliste meetmete vastu nagu vaktsineerimiskohustus ja -surve, koolide sulgemised, liikumispiirangud ja maskikohustus (eriti lastele). Inimesed kaotasid töö, sõpruskonnad kärisesid katki, inimeste liikumist piirati, kui nad olid meetmete suhtes skeptilised või lihtsalt otsustasid end mitte koroona vastu vaktsineerida.
Valitud teadlaste kaasabil loodi põhjendamatuid hirmustsenaariume. Inimestele loodi mulje, et mõne sammuga ning näiteks roheliste ja punaste tsoonide (No-Covid strateegia) rakendamisega saadakse hingamisteede viirusest lahti.
Samal ajal kui Rootsis kulges normaalne elu edasi ja tulemus oli palju parem riikidest, kus rakendati riiklikke meetmeid, etendati Saksamaal suurt teatrit.
Lihtsad inimesed, kes kõik tehti järsku meditsiinispetsialistideks, lükkasid vatitikke sügavale ninna, et olla osa kogu maailma vallutanud massitestimisest. Siis olid politseinikud, kes jahtisid kallistavaid noori. Ja politseinikud, kes käisid meeleavaldustel inimeste omavahelist distantsi mõõtmas. Politseinikud, kes kasutasid meeleavaldajate kallal jõudu või tõmbasid inimesi näiteks jalgrattalt maha.
Ja igal pooli olid maskid, koguni lastel. Täiesti ajuvaba kõne „karjaimmuunsuse" saavutamisest, kui kogu maa end ometi piisavalt vaktsineeriks. Kinnitamine, nagu tekitaks vaktsineerimine „steriilse immuunsuse", mis oli arusaadavalt alusetu jutt (seda levitas näiteks ülalpool mainitud Helge Braun). Absurdne argumentatsioon, nagu lõpetaks ainult kohustuslik vaktsineerimine pandeemia (Janosch Damen ja paljud teised väitsid seda).
Telekanal Sky reporter Patrick Wasseziehr intervjueeris end mitte vaktsineerida lasknud jalgpallitähte Joshua Kimmichit nii, nagu too oleks mõne kuriteo toime pannud.
Kas keegi mäletab veel jõuluturgusid, kus ainult vaktsineeritud kodanikud tohtisid Bratwursti süüa? Kas keegi mäletab Alena Buyxi, kes mitte Saksa kondiitrite ühenduse juhina, vaid riigi eetikakomisjoni eesistujana tahtis sõõrikutega vaktsiiniskeptikuid süstimisele julgustada?
Kuna kõik toimus nii, nagu toimus, siis tuleks selle teemaga intensiivselt tegeleda, luua parlamendis juurdluskomisjon. Mitte selleks, et süüdlastele näpuga näidata, vaid et teha järeldusi ja olla järgmiseks tervisekriisiks paremini valmis.
Aga poliitilised otsustajad ei soovi seda sammu astuda, sest see on nende jaoks ebameeldiv. Selle asemel üteldakse, et ups, väike veake, sorry, ma varem lihtsalt ei teadnud. Ujume sellest teemast vaikselt mööda. Koroona? Oli seal midagi?
Tõlkis René Allik