Ben R. Crenshaw kirjutab suurepärases artiklis ülevaatlikult uussallivusest ja selle filosoofilis-kultuurilisest taustsüsteemist, võrreldes seda n-ö vana ja igati eluterve sallivusega. Artikkel aitab mõista, miks uussallivuse eestvõitlejad on ise tihtipeale nii sallimatud.
Ameerika on keset kogu rahvast haaranud debatti seksuaalsust ja soolisust puudutavates küsimustes. Kui te söandate väita, et inimese soolisuse määrab ta füsioloogiline sugu ja et see on muutumatu; et samasooliste seksuaalvahekord on ebamoraalne või et abielu on püsiv, ainult ühe mehe ja ühe naise vaheline liit, siis nimetatakse teid sallimatuks kitsarinnaliseks inimeseks, vihkajaks ja homofoobiks.
Ent kust pärineb süüdistus sallimatuses? On see vaid mööduv moeasi, poliitiline ja sotsiaalne võimu ja kontrolli tööriist või ulatuvad selle juured sügavamale?
Sallimatust määratletakse "ebatolerantsusena teistsuguste arvamustega inimeste suhtes". Pangem tähele, et sallimatus ei ole ebatolerantsus teiste inimeste arvamuste või tõekspidamiste, vaid teise inimese suhtes. Sallimatus ei ole lihtsalt mittenõustumine sellega, mida keegi teine tõeks peab; see on tahtmatus sallida või aktsepteerida inimest, kes nõnda arvab.
Põgus mõtisklemine selle määratluse üle näitab, et suurem enamus internetis ja avalikus diskursuses vohavaid süüdistusi sallimatuses ei ole õigustatud. Vastupidi, nad on väärarusaama tagajärg sallivusest, mis ise on omakorda moonutatud postmodernistliku epistemoloogia vili.
Kaks arusaama sallivusest
Traditsioonilise arusaama puhul sallivusest olid nõutavad kaks aspekti: esiteks, et te respekteerisite kõne all oleva inimese õigust evida oma tõekspidamisi ja väljendada oma arvamusi; ja teiseks, et teil oli õigus mitte nõustuda nende tõekspidamistega ning vaidlustada neid nii eraviisiliselt kui avalikult. D. A. Carson parafraseerib seda oma raamatus The Intolerance of Tolerance ("Sallivuse sallimatus"): "Ma ei kiida heaks seda, mida te ütlete, kuid ma kaitsen surmani teie õigust seda öelda." Teile ei pea meeldima inimene, kellega te ei nõustu, kuid te peate respekteerima ja sallima tema õigust kõneleda.
See kontseptsioon sisaldab sallivust inimese suhtes, mööndes samas sallimatust tema tõekspidamiste vastu. Kuna tõekspidamised on kirjas või suulises kõnes väidetena vahendatud abstraktsed objektid, puudub neil enestes seesmine väärikus. Nendega mittenõustumine või neile vastu vaidlemine ei kahjusta ega solva neid. Selle vaate kohaselt on mingi tõekspidamisega mittenõustumine või selle mitte sallimine fundamentaalselt erinev seda tõekspidamist eviva inimese suhtes sallimatu või tige olemisest. Teisisõnu rajaneb antud määratlus selgel ja ilmsel eristusel inimese ja tema tõekspidamiste vahel.
Traditsiooniline arusaam sallivusest peegeldab teatud epistemoloogiat, nimelt, et on olemas selline asi nagu tõde, seda on võimalik tunda ja parim viis tõe avastamiseks on debatt, mõtisklus ja uurimine. Tõe taotlemine nõuab vastastikust koostööd, vastanduvate tõekspidamiste tõsist kaalumist ja mõistuse abil veenmist. Sundimisel, kõrvalelükkamisel, laimamisel ja jõuga ähvardamisel ei ole kohta tõe otsimisel.
Möödunud sajandi jooksul on see vana arusaam sallivusest paraku tasapisi muutunud. Tärkav uut tüüpi sallivus väidab, et tõeliselt sallivad inimesed aktsepteerivad teiste vaateid ning kohtlevad neid teisi õiglaselt. Põhierinevus on selles, et vana sallivuse puhul aktsepteeriti teistsuguste vaadete olemasolu, isegi kui mõned neist lükati tagasi kui väärad; uue sallivuse juures aktsepteeritakse teistsuguseid vaateid. Teiste sõnadega, kõiki vaateid nähakse ühtviisi kehtivate ja tõestena.
Uus sallivus hülgab "dogmatismi ja absolutismi" kinnitades, et igaühel on õigus elada vastavalt oma veendumustele, ning hoidub oma vaadete teistele peale surumisest. Kummatigi on sellise sallivuse juures fundamentaalne vastuolu. Kas ei riku see sallivuse kontseptsioon, mida praegu kõikidele rahvastele ja kultuuridele peale surutakse, otseselt üht oma tõekspidamist? Nagu osutab Carson: "kas ei kõla väide 'sallivus … tähendab dogmatismi ja absolutismi hülgamist' pisut nagu… dogmaatiliselt ja absoluutselt?"
Seepärast on uussallivus, vaatamata oma köitvusele ja enesekindlusele, ühtaegu sallimatu ja seesmiselt ebajärjekindel.
Sallimatus – surmapatt
Uussallivuse üks kriitilisi eksitusi on see, et ta segab kokku tõekspidamised ja inimesed. Selle vaate kohaselt tähendab erinevate tõekspidamiste aktsepteerimine neid omava inimese aktsepteerimist ja respekteerimist. Ja vastupidi: mingi arusaama tagasilükkamist ebatõesena peetakse seda arusaama omava inimese äratõukamiseks. Öelda "Ma arvan, et su vaade on väär" oleks sama, kui öelda midagi ebaviisakat ja tundetut selle vaatega inimese kohta.
Seega, uussallivuse kohaselt tähendab kellegi tõekspidamiste suhtes sallimatu olemine tolle inimese vastu sallimatu olemist. Ja juhtumisi on sallimatus inimeste vastu kitsarinnalisuse või sallimatuse määratluseks. Kui siis traditsionalistid väljendavad eriarvamust seksuaalliberaalide mitmete tõekspidamiste suhtes, tõlgendatakse seda neid vaateid esindavate inimeste äratõukamisena. Seetõttu näib uussallivuse seesmiselt ebaloogilises paradigmas selline süüdistus sallimatuses vaat' et õigustatuna.
Uussallivuse praktiseerijate jaoks on sallimatus surmapatt, kuna see solvab ja alavääristab teisi inimesi. Mitte keegi ei ole ära teeninud solvamist või alavääristamist, seepärast peetakse säärast suhtumist rünnakuks nende inimväärikusele. Just sellepärast peetakse vastuseisu samasooliste abiellumisele, homoseksuaalsuse praktiseerimisele ja soovahetusele rünnakuks selliste kalduvustega ja elustiiliga inimeste väärikuse vastu. Just sellepärast apelleeris USA ülemkohtunik Kennedy oma enamusarvamuses Obergefell vs Hodges kaasuses korduvalt LGBT-inimeste väärikusele (vastupidiselt abielu metafüüsilisele loomusele) kui asjaolule, mille põhjal peaks neile laiendama abieluinstitutsiooni. Neile selle keelamine oleks sallimatuse tegu, nende inimväärikuse moonutamine ja ülim pahe.
Uussallivusest võrsuvad süüdistused sallimatuses on moraalset laadi: lükata tagasi uut tüüpi seksuaalnormid tähendab mitte sallida inimesi ning rünnata nende väärikust, ja see on vale. On võimatu olla vooruslik kodanik, kui ollakse sellisel kombel sallimatu, ning ebavooruslikel kodanikel, kes on sallimatud, ei ole kohta avalikkuses; neid tuleb naeruvääristada, kõrvale lükata ja avalikult häbistada.
Just sellepärast on võitlus usu- ja südametunnistuse vabaduse pärast nii tähtis. Eksisteerib äärmiselt tõeline võimalus, et konservatiivsed hääled ja vabadused juuritakse välja täpselt samamoodi nagu on tehtud rassistliku käitumise ja hoiakutega. Mõned inimesed väidavad naiivselt, et kaasusel Obergefell vs Hodges ei ole mingit mõju usuvabadusele, kuid säärased vaated eiravad käimasolevaid rünnakuid nende vastu, kes on jäänud traditsiooniliste seksuaalsete normide juurde.
Kui praegune arusaam tolerantsusest säilitab oma kultuurilise haarde, hakatakse konservatiive süstemaatiliselt diskrimineerima ja sotsiaalselt põlu alla panema. Liberaalsetes ülikoolides hakatakse kõrvale tõrjuma õppejõude või ei lasta neil üldse töötada. Ettevõtjaid sunnitakse täitma seadusi, mis lähevad vastuollu nende usuliste tõekspidamiste ja südametunnistusega. Teatud lõpuaktuste kõnelejaid ja külalislektoreid ei hakata enam akadeemilistele üritustele kutsuma; kirjastused ja ajakirjad keelduvad teatud vaatenurgast kirjutatud tekste avaldamast, teatud kolledžeid ja ülikoole enam ei akrediteerita ega rahastata föderaalselt jne jne. Teisisõnu, kuigi Konstitutsiooni 1. paranduse kirjatähte tunnustatakse, siis selle vaimu ja praktika heidab suurem osa sallivuse väärarusaama kohaselt toimiv ühiskond kõrvale.
Selliste tagasilöökide tõttu on äärmiselt vajalik, et konservatiivid, libertaarid ja traditsionalistid töötaksid koos, et tuua see uus arusaam sallivusest alla tema kultuuriliselt pjedestaalilt.
Uussallivuse mäda postmodernistlik alusmüür
Uussallivuse kontseptuaalsed alustalad pärinevad postmodernistlikust epistemoloogiast. Selge on see, et postmodernism on keerukas nähtus, kuid oma olemuselt on see üks kultuurilise relativismi vorme. Ta heidab kõrvale metafüüsilise realismi väite kasuks, et reaalsus on sotsiaalne konstruktsioon. Objektiivseid ja üleüldiselt siduvaid tõepretensioone peetakse võimatuteks. Ainus viis uussallimatuse väidete kummutamiseks on postmodernismi teooria filosoofiliste aluste ründamine. Paraku on postmodernism end Lääne kultuuri korralikult sisse söönud, kujundades läänelikke eeldusi ja usutavusstruktuure. "Usutavusstruktuurid" on sotsioloog Peter Bergeri loodud termin, kes sellega viitab mingis antud kultuuris laialdaselt ja vastuvaidlemata aktsepteeritud mõttestruktuuridele. Need dikteerivad, mida selles kultuuris elavad inimesed peavad võimalikuks või võimatuks, usutavaks või mitteusutavaks. Viimase poolsajandi jooksul on uus arusaam sallivusest muutunud Lääne mõtlemise kontseptuaalse struktuuri üheks alustalaks. See tähendab, et nendesse, kes toimivad vana arusaama kohaselt sallivusest, suhtutakse esmalt hämmelduse ja seejärel põlgusega. Vana sallivus ei leia tunnustamist kultuuris, mis on omaks võtnud sallivuse uue visiooni ja omandanud selle usutavusstruktuuri.
Konservatiive, kes vaidlustavad seksuaalliberalismi vaateid, nimetatakse sallimatuteks, kuna need, kes võtavad omaks uued seksuaalnormid, on tänu võlgu uussallivusele kui usutavusstruktuurile. Postmodernistlikud liberaalid ei suuda isegi hoomata, kuidas on võimalik ühekorraga lükata tagasi mingi tõekspidamine ja aktsepteerida seda omavat inimest. Seega, õhkupaisatud süüdistused sallimatuses paljastavad selle intellektuaalse ja inimestevahelise vaesuse ning saamatuse, milles need inimesed elavad.
Kuidas edasi?
Uussallivus osutub täpselt sama sallimatuks kui see sallimatus, mida ta jälestab. Nõudes, et kõiki vaateid koheldaks võrdselt kehtivatena, ei suuda ta taluda vana, ent korrektset arusaama sallivusest ning muutub seetõttu tõelise sallivuse suhtes sallimatuks. Viimaks hävitatakse sallivus ise, avades tee türanniale. Kui see sünnib, asub uussallivus teisi laimavalt süüdistama sallimatuses selleks, et hirmutada ja vaigistada teisitimõtlejaid ja suruda peale ühtmoodi mõtlemist.
Meil tuleb postmodernistlikule mõtteviisile vastu astuda fundamentaalsel tasandil ja ühiskonnale meelde tuletada vana arusaama sallivusest. See on kõige tõhusam siis, kui me ise praktiseerime seda vana sallivust, demonstreerides nähtavalt ja jõuliselt, et on võimalik jääda truuks objektiivsetele tõdedele ja eriarvamustele, respekteerides ja armastades samal ajal neid, kellega me ei nõustu. Säärased inimestevahelised voorused on haruldased kultuuris, kus sotsiaalmeedia arutelud ja kommentaariumid pulbitsevad õelutsemisest. Ainult järjekindlalt ja järelejätmatult seda vana sallivust õpetades ja praktiseerides – ja selle epistemoloogilisi aluseid kaitstes – on üldse võimalus kukutada uussallivuse valitsemine.
Milline on siis Ameerika ühiskonna ja kultuuri tulevik? Kas on see koht tõelisele sallivusele, kus võistlevate ideede ja visioonide üle inimkonna õitsengu kohta väideldakse avalikus ruumis avatult ja lugupidavalt? Või loob uussallivus mingi totalitaarse režiimi, mis kontrollib sallimatusesüüdistuste kaudu nii privaatmõtlemist kui avalikku tegevust, jättes samas endast mulje kui valgustuse ja progressi eest seisjast?
See on Ameerika kodanike otsustada. Me ei tohi karta ja me ei tohi vait jääda, sest kaalul on terve ühe kultuuri ja tema rahva vabadus ja õitseng.
Tõlkinud Priit Tamm
Artikkel ilmus esmalt veebiväljaandes Public Discourse: Ethics, Law and the Common Good ja avaldatakse portaalis Objektiiv väljaandja loal.