Sallivuse lõpp

Illusioon, et moraalne pluralism kujutab endast mõistlikku ühiskondlikku strateegiat, teeb oma viimseid hingetõmbeid. Seda, mille suhtes nõuti algselt sallivust, püütakse nüüd kehtestada normina.

Üks Briti parlamendiliige on tõstnud häält idee toetuseks, et religioosseid organisatsioone tuleb sundida sõlmima samasooliste abielusid või tsiviilkooselusid. Oma kirjas peaminister David Cameronile kirjutas konservatiivide parlamendiliige Mike Weatherly:

„Niikaua, kuni religioossed grupid võivad jätkata oma keeldumist juhtida samasooliste paaridele mõeldud tseremooniaid, kestab ebavõrdsuse valitsemine. Sellist käitumist ei saa me ju kuidagi sallida teistes valdkondades, näiteks lapsendamise puhul.”

Weatherly viide lapsendamisele on asjakohane, kuna briti valitsus võttis 2007. aastal vastu diskrimineerimisvastased seadused, mis ei luba lapsendamisagentuuridel keelduda laste vahendamisest sellest huvitatud samasoolistele paaridele. Need seadused leidsid erilist vastuseisu katoliiklikelt lapsendamisagentuuridelt, millest mitmed on olnud sunnitud oma tegevuse täielikult lõpetama.

Teine mainimist väärt juhtum puudutab kristlikku abielupaari, kel on seljataga väga hea minevik kasuvanemate ja hooldajatena, kuid kes kaotasid oma õiguse olla hooldajateks peale seda, kui Ülemkohus leidis, et nende „traditsioonilised“ religioossed vaated homoseksuaalsusele võivad sattuda vastuollu nende kasulaste heaoluga. Abielupaar protesteeris selle otsuse peale: „Me oleme valmis armastama ja vastu võtma iga last. Ainus asi, mida me ei taha teha, on öelda väikesele lapsele, et homoseksuaalne käitumine on hea asi.“

Loomulikult on paljud inimesed mures nende püüdluste pärast ajada religioossed grupid eemale avalikust elust või sundida nad konformistlikeks selliste moraalsete põhimõtete suhtes, mida nad ei saa vastu võtta. Kuid need märgid kasvavast sallimatusest moraalse pluralismi suhtes on osa sügavamast muutusest, mis on vältimatu ja mis võib osutuda kasulikumaks pikemas ajalises perspektiivis, siis kui ühiskond on ükskord sunnitud käsitlema eetikat jälle tõsisemalt kui seda praegu tehakse.

Lubage selgitada: juba umbes kuuekümne aasta vältel on Lääne kultuur haaratud jätkuvast mässust igasuguste püüdluste vastu muuta eetikat avalikult siduvaks. Meie kultuur on tulemuslikult ära põlanud igasuguse siduva osaluse moraalses väitluses teemadel, mis käsitlevad inimeste südametunnistust ärritada võivaid või neis isiklikku vastutust teadvustada aitavaid küsimusi.

Selle asemel on eetiline mõtisklus alla neelatud „suureplaaniliste“ ühiskondlike teemade poolt, sedalaadi moraalsete probleemide poolt, mille lahendamine sõltub ühiskonnast kui tervikust: klassivõitlus, vaesus ja ebasoodsad arengutingimused, rassilised eelarvamused, tsiviilõigused, sooline võrdõiguslikkus, keskkonnaprobleemid, tuumarelvade ja desarmeerimise probleemid. Loomulikult mängib ka siin üksikisik suurt rolli, kuid kogu diskussiooni raskuskese puutub nägemusse, et tema püüdlused on viljatud ilma sügavate, strukturaalsete ühiskondlike ja kultuuriliste muutusteta.

Sellised teemad nagu abort on allutatud suuremale ja üldisemale võitlusele naiste õiguste eest ja see on jätnud varju traditsioonilise eetilise käsitluse, mis on kaua aega pidanud aborti olemuslikult ebamoraalseks. Seda olukorda ilmestab nüüd häbematu järeldus, et sündimata inimeste tapmine on isiklik probleem, mis ei saa ega tohi olla avaliku eetilise väitluse teemaks.

Abordi küsimus on ainult üks selgetest näidetest sellest, kuidas personaalse eetika teemasid võib isikuvabaduste kaitsmise ettekäändel edukalt avaliku väitluse raamest välja suruda. Isikuvabadused on see suureplaaniline moraalne imperatiiv, millega õigustatakse kaasaja kultuuris valitsevat diskrimineerimispüüdu kõigi nende suhtes, kes püüavad „moraliseerida“ teiste inimeste isiklike valikute teemal.

Väitluses vabatahtliku eutanaasia teemal näeme me jälle, kuidas „isiklik valik“ lüüakse trumbina lauda nende isikute väidetava religioosse paternaliseerimise vastu, kes püüavad rakendada traditsioonilise eetika põhimõtteid eutanaasia küsimuses, ilma et nad sealjuures arvestaks isikuvabadusega kui valitseva juhtteemaga.

Samamoodi soovitatakse meil seksuaalse suundumuse küsimustes hoida meie isiklikud eelistused meile endile ja lubada teistel inimestel elada nende endi isiklikku elu ilma hukkamõistu või diskrimineerimise kartuseta. Laskem teistel nende isiklikust vabadusest rõõmu tunda.

Eetikuna pean ma seda status quo’d intellektuaalselt pettumust valmistavaks. Sallivus tundub funktsioneerivat justkui sotsiaalse imeravimina, mis peab olema võimeline neutraliseerima kõik konfliktid ja võitma ära igasuguse kurjuse. Kuid tegelikult suudab sallivus ellu kutsuda ei midagi rohkemat kui ainult rahutu relvarahu selles varjatud eetilises võitluses, millest kogu meie ühiskond on haaratud. On kerge öelda: „Kas teile ei meeldi abort/homoabielud/eutanaasia? Ärge siis tehke neid!“ Kuid sealjuures jääb vastuseta objektiivne eetiline küsimus: kas kõik need asjad on meile kui inimolenditele ikka head?

Lõppude-lõpuks leiame siiski, et piiramatu individuaalse vabaduse ideaal teha moraalselt neutraalseid valikuid ei saa inimloomust lihtsalt rahuldada. Vajame usku, et see, mida me teeme, on õige – isegi kui ma kardame kasutada sõnu nagu „hea“ ja „õige“. On täiesti mõistlik, et kultuuris, mis nõuab isikuvabaduste kaitse all sallivust samasooliste seksuaalsuhete suhtes, astuvad mõned järgmise loogilise sammu võrra edasi ja kuulutavad, et samasooliste seksuaalsuhted peavad olema ka tegelikult „head“. Head mitte ainult privaatse hüve mõttes, millest igaüks võib rõõmu tunda sallivuse ja isikuvabaduse põhimõtte pärast, vaid head selles mõttes, et seda peab hüvena tunnustama ja kinnitama terve ühiskond.

Samasooliste abielu seadustamise eest võitlejad taotlevad mitte ainult õiguslikke ja majanduslikke õiguseid, mis käivad kaasas abielu institutsiooniga, vaid eelkõige sotsiaalset tunnustust, mida nende poolt silmas peetud suhete mahutamine abielu püha institutsiooni raamesse tõotab. Teisisõnu, mõned samasooliste abielude eestkostjad argumenteerivad, et olemasolevad perekonnaseadused on olemuslikult diskrimineerivad ja toetavad terves ühiskonnas homofoobiat.

Mõlemal juhul oleme “sallivuse” mõistest kaugele eemale triivinud. Juhtumid Suurbritanniast näitavad, et meie ühiskond hakkab omaks võtma neid eetilisi järelmeid, mis tulenevad loogiliselt üldvalitsevaks saanud seisukohtadest teemadel, nagu nt seksuaalne suundumus. Ülemkohtu otsus tagasi lükata kristlike kasuvanemate kaebus, diskrimineerimisvastaste seaduste sekkumine katoliiklike lapsendamisagentuuride töösse ning nüüd esimesed proovid sarnaseks tegevuseks samasooliste abielude küsimuses – kõik need näitavad kasvavat kihku avalikuks eetiliseks vahelesekkumiseks asjades, mida siiamaani peeti isiklikeks. Kui religioosseid organisatsioone hakatakse sundima tegema valikut ühelt poolt nende samasooliste kooselu puudutava moraalse õpetuse ning teiselt poolt samast soost isikute seadusliku õiguse vahel sõlmida üldse abielusid, võime me varsti olla tunnistajateks üle pika aja esimesele tõeliselt avalikule vastuseisule vastandlike omavahel võistlevate eetiliste teooriate vahel, ilma et seda katkestaks loosungite kordamine sallivusest ja isikuvabadustest.

Lühidalt öeldes: mõned neist, kes kunagi kutsusid üles sallivusele ja isikuvabaduste austamisele, on kohandunud oma programmi elluvrakendamise eduga ja otsustanud nihutada piire. Kuid nende uut eesmärki ei saa saavutada aplodeerides sallivusele, vabadusele ega isegi mitte pluralismile, sest nüüd püüavad nad oma varjatud moraalisüsteemi kohustuslikuna peale suruda tervele ühiskonnale.

Rünnakutele religioossete institutsioonide legitiimsetele õigustele abielu ja adopteerimise valdkondades kaasneb kasvav surve likvideerida arstide ja teiste tervishoiutöötajate õigus lähtuda oma ametialases tegevuses südametunnistuse vabadusest (right to conscientious objection). See uus iha moraalse sunni kehtestamise järele signaliseerib, et kätte on jõudmas sallivuse lõpp, lõpp teesklusele, justkui „võiksime elada ja lasta teistel elada“ ilma kõigile siduvate moraalsete järelduste saavutamiseta.

See, mis oli kunagi lubamatu, sai sallituks; nüüdseks püütakse see, mis oli kunagi ainult sallitud, suruda noraalsuse raamesse. Nüüd aga, kui tolerants jõuab oma lõpule, lõpeb ka illusioon justkui võiks moraalne pluralism olla tõepoolest pikaajaliseks mõistlikuks strateegiaks tervele ühiskonnale. Me oleme sunnitud taas kord tõsiselt küsima, mis on inimelus hea ja mis on kuri.

Artikkel avaldati algselt portaalis MercatorNet. Artikli autor Zac Alstin töötab Southern Cross Bioethics Institute’is Adelaide’is, Lõuna-Asutraalias.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!