Kuu alguses ilmus avalikusesse kaks võigast uudist, mis oma sisu ja tausta poolest on väga sarnased. Neist esimene oli teade Hollandis tegutsema hakkavatest mobiilsetest eutanaasiabrigaadidest ning teine põhines Alberto Giubilini ja Fransesca Minerva artiklil "Sünnijärgne abort: miks peaks beebi elama?", mille sisuks on vastsündinute tapmise õigustamine selle võrdlemisel abordiga (mis on ju samamoodi tapmine, kuid seadusega lubatud ning inimeste küünilisusest lähtuvalt laialt kasutatav).[1]

Mis on siis neil kahel uudisel omavahel ühist? Vaadakem hetkeks mõlemat eraldi esitatud faktide või kirjutiste valguses. Peatun pikemalt kahest teemast teisena nimetatul, kuna selle sisu ei ole meedias avaldatud kokkuvõtted piisavalt edasi andnud selleks, et kogu kirjutise osas täpset seisukohta kujundada.

Mobiilsed eutanaasiabrigaadid

Esiteks Hollandi mobiilsed eutanaasiabrigaadid. Brigaadide eesmärk on eutanaasia võimaldamine veel laiemalt, kui see hetkel Hollandis võimalik on, viies eutanaasia teostamise meditsiiniasutuste seinte vahelt välja ning tehes selle suitsidiaalse akti (juhul, kui see ikka tehakse inimesele, kes seda täie mõistuse juures taotleb) laiatarbekaubaks. "Tapmine massidesse!", kui parafraseerida tuntud kunstiga seotud hüüdlauset. Tapabrigaade toetab Hollandi valitsus ja nende sihiks on lisada praegusele aastas kolmetuhandele eutanaasiaga elu lõpetavale inimesele veel tuhatkond.

Kõikidele taolistele tapmist propageerivatele liikumistele omase küünilisusega teatavad nad, et "perearste kaasatakse (eutanaasia)protsessi siis kui võimalik" – perearst, kes on tavaliselt kõige teadlikum inimese vaimsest ja füüsilisest tervisest. Järelikult on ta tavaliselt meditsiinieriala esindajatest võimeline andma olukorrale kõige adekvaatsema hinnangu. "Kui võimalik" tähendab loomulikult juhtumit, kus perearst toetab enesetappu. Nii on tapabrigaadide eesmärk eemaldada takistused inimese oma elu või inimese elu vägivaldse lõpetamise teelt – et ei peaks tundma kannatusi, mis on ju tegelikult meie elu ja surma pärisosa.

Sünnijärgne abort

Teiseks Giubilini ja Minerva artikkel. Nagu ikka, on meedias ilmuvad teated lihtsustatud ning seega pööran tähelepanu mõningatele aspektidele ja detailidele selles Eestis suhteliselt leiget vastukaja (vt nt siit) tekitanud kirjatükis. Esiteks võiks mainida, et kirjutis on väga aus ning räägib asjadest nii nagu see on – st et abort ja elu kunstlik lõpetamine on tapmine.

Kuid lugegem mõnda lõiku ja seisukohta nimetatud artiklist, mis oma selguse ja otsekohesusega ei jäta ruumi kahepidisele mõistmisele. Algusest peale sätivad autorid oma fookuse täpselt paika:

"[L]apse ilmaletoomine võib olla perekonnale väljakannatamatuks koormaks – ja ka ühiskonnale tervikuna, juhul kui riik kannab hoolekande läbi majanduslikke kohustusi. Lähtudes sellest ja faktist, et lootel on potentsiaal saada isikuks, kes tõenäoliselt omab vähemalt aktsepteeritaval tasemel elustandardit, ei saa viimane siiski olla põhjus abordi keelamiseks."

Ehk siis perekonna füüsiline, vaimne või muul viisil heaolu ning ühiskonna majanduslikud huvid on inimese tapmiseks piisavad põhjused. Just nimelt "inimest", sest nii nagu autorid ka ise ütlevad,

"[N]ii loode kui ka vastsündinu [on] inimesed ja potentsiaalsed isikud, kuid kumbki ei ole "isik" tähenduses "subjekt, kellel on moraalne õigus elule". Mõistame "isiku" all indiviidi, kes on võimeline lisama oma olemasolule kasvõi mingisugusti baasväärtust sellisena, et tema ilmajätmine olemasolust tähendaks talle kaotust. See tähendab, et paljud loomad (non-human animals) ja mentaalselt (normaalsest arengustaadiumist) mahajäänud inimindiviidid on isikud, kuid kõik indiviidid, kes ei ole võimelised ühtegi väärtust lisama, ei ole isikud."

Ehk siis nii loode kui ka vastsündinu on isegi loomadest alaväärtuslikumad. Ja kuna "vastsündinu moraalne staatus on sama, mis lootel, sest mõlematel puuduvad omadused, mis õigustaks nende kui indiviidide panustamist õigusesse elule", siis loomulikult laienevad kõik loote tapmise õigustused ka vastsündinute tapmisele.

Kuid kuidas jääb siiski väärtusega, mida üks oma ema-isa või arsti-ämmaemanda kätel lebav vastsündinu võiks omada? Autorid leiavad, et loomulikult on vastsündinul mingisugune väärtus, kuid mitte tegelik:

"On tõsi, et "mitte-isikule" (st vastsündinule) saab liita moraalset väärtust läbi teise eksisteeriva isiku. See "subjektiivne" vastsündinu moraalse väärtuse kogum ei muuda aga eelnevaid argumente tühiseks."

Aga mida teha vastsündinuga, keda keegi ei väärtusta? Vastus on lihtne: "Ja teiselt poolt, vastsündinul puudub igasugune väärtus, kui seda temale tema perekonna poolt ei projitseerita." Kristallselge seisukoht. Kui imiku ilmaletoonud ema või perekond ei arva vastsündinut midagi väärt olevat, siis on ta võrdne riknenud õunaga, mille me kompostihunnikusse viskame… Tühi kest, tuksuva südamega kaalikas.

Inimene on Minerva ja Giubilini käsitlustes objekt, mille objektiivne väärtus on ainult see, mida ta suudab luua. Ning isegi potentsiaalse loomise äralõikamine ei ole argument tapmise vastu, sest sellest hetkest, kui pisikese inimese süda sunnitakse peatuma, on nende arvates kõik muutunud olematuks. Ja mida ei ole, seda ei saa ka enam kahjustada:

"Kui potentsiaalne isik, nagu näiteks loode või vastsündinu, ei saa kunagi isikuks nagu teie ja meie, siis ei ole ka nüüd ega tulevikus olemas isikut, keda see võiks kahjustada. See tähendab, et mitte mingisugust kahju ei ole tekkinud. Ja seega, kui küsite, kas meid oleks see kahjustanud, kui meie vanemad oleks otsustanud meid tappa, siis vastus on "ei", sest nad oleks kahjustanud kedagi, kes ei eksisteerinud, st mitte kedagi."

Loogiline ja lihtne, kas pole. Sama lihtne, kui see, et kui pisikene laps tahab osa saada ühiskonna piiratud varadest, siis on ta konkurent ning nõrgemad on selles mängus ette kaotajateks arvatud.

Kuid jätkakem ning tsiteerigem autoreid kohas, kus nad muutuvad lausa ülihumanistlikuks väljendades tõsist muret lapse ilmale toonud ema vaimse tervise pärast:

"On tõsi, et lein ja kaotusevalu võivad kaasneda nii abordi, vastsündinu-abordi kui ka adoptsiooniga, aga ei ole alust arvata, et viimane oleks vähem traumaatiline. Näiteks need, kelle leina põhjuseks on surm, peavad aktsepteerima pöördumatust. Aga emad näevad tihti unes, et nende lapsed tulevad nende juurde tagasi. See aga teeb kaotuse reaalsusega leppimise raskeks, kuna nad ei saa kunagi kindlad olla, et see on pöördumatu."

Ning seepärast soovitavad autorid lapse loovutamise asemel tappa… Tappa selleks, et kergendada oma südametunnistuse piinasid!?

Enam ei ole küsimus elu pühaduses, vaid konstrueerutud ning kalkuleeritud valemis, kus tapmine on loomulik ja soovitatud vahend ebamugavuste ja kohustuste vältimiseks – valem, mille summa vastsündinud inimese jaoks võib olla nii elu kui ka surm. Vääring on sama.

Kuid oleks vale kritiseerida Giubilinit ja Minervat ebaõigetes järeldustes. Usinate teadlastena on nad jõudnud täpselt sellistele järeldustele, millele järelduste aluseks valitud teesid ning teemaarendust suunavad kriteeriumid peavadki viima. Nende järeldus on absoluutselt adekvaatne. Nad kirjutavad:

"Kui kriteerium, nagu näiteks hind (sotsiaalne, psühholoogiline, majanduslik), on potentsiaalsetele vanematele piisavalt hea põhjendus abordiks isegi siis, kui loode on terve, ning kui vastsündinu moraalne staatus on sama, mis lootel, ja kui ta ei oma moraalset väärtust potenstiaalse isikuna, siis samad põhjused, mis õigustavad aborti, peaksid õigustama ka vastsündinu staadiumus potentsiaalse isiku tapmist."

Järelikult need, kes leiavad, et Giubilini ja Minerva põhjendused on veenvad loote tapmise puhul, peaksid intellektuaalse aususe korral seda nentima rääkides ka vastsündinult elu võtmisest. Ja need, kes ütlevad, et vastsündinute tapmine on lubamatu, peaksid intellektuaalse aususe korral ütlema seda ka abordi kohta. Vastasel juhul on tegemist kõrgendatud ignorantsiga tegelikkuse suhtes, kahepalgelisusega või lihtlabase rumalusega.

Inimelu väärtuse trivialiseerimine

Tuleme nüüd tagasi artikli alguse juurde, kus sai viidatud nende kahe uudise sarnasusele.[2] Mis on siis nende ühine pind ja kokkupuutepunkt? See on elu muutmine arvestuslikuks ning arvutuslikuks iseenese ja teiste pseudoheaolu viljelemiseks, kus elul ja surmal on ainult egoismi-suurune emotsionaalne ning materiaalne väärtus.

Justnimelt pseudoheaolu – hea (ära)olemine –, sest mis on tegelikult Heal pistmist tapmisega selle nimel, et mitte tekitada mõrasid või koguni muuta meie psühholoogilist ja materiaalset mugavustsooni? Sest millest muust siin lõppkokkuvõttes räägitakse, kui pingutuste, kohustuste, kannatuste ja armastuse vältimisest? Neist elementidest, mille kaudu on inimesel võimalik elu tegelikult tunda ning jõuda lähemale elu saladuse mõistmisele. Kannatused, ka potentsiaalsed ning vabatahtlikult võetud, on aga miski, milleta ei teki meis tegelikku armastust – armastust, mis väljendub tegudes, nagu seda on lapse ilmaletoomine ning tema üleskasvatamine. Ilma kannatuste ja armastuseta muutubki maailm pisikeseks ning selle inimese nägu, kes hakkab end oma sõgeduses Jumalaks arvama; kes oma hullumeelsuses ihkab otsustada selle üle, mille üle talle ei ole võimu antud.

Jumalatu ja hingetu maailm muutub tühjaks ja hakkab kärisema, sest selline maailm on inimesele loomuvastane.

Lõpetuseks mainigem veel üht ühisosa, mis seob need kaks uudist ühte ja samasse kimpu. Nimelt see, et need on uudised meid ümbritsevast ja mitte sugugi nii kaugetest riikidest. Need on teated, mille puhul isikud, kes oma ühiskonnas esilolemise või institutsionaalse staatuse tõttu peaksid taolistele arengutele hinnanguid andma, on vaiki või avavad suu alles pärast seda, kui neile küsimusi esitatakse.

Alatihti kuuleme mantrat sidustuvast maailmast, kus ühiskondadevaheline piir hägustub. Teiselt poolt aga mängitakse peitust selleks, et vältida andmast sellesama sidustuva maailma väga selgete tendentside kohta sisulisi hinnanguid. Hinnanguid justnimelt nende tendentside suhtes, mis varem või hiljem siinsamas maksma pannakse ning mille puhul esitatakse nende aksepteerimise põhiliseks ja tihti ainukeseks põhjenduseks "ülemaailmsete või Euroopalike trendide" järgimine. Ükskõik, milles need siis ka ei seisneks.

Viited:

[1] Francesca Minerva & Alberto Giubilini, "After-Birth Abortion: Why Should the Baby Live?", Journal of Medical Ethics (2012).

[2] Muuseas, Hollandis on vastsündinute tapmine vastavalt 2002. aastal vastu võetud Groningeni protokollile seadustatud ning vastusündinu võib tappa, kui ta on "lootusetu diagnoosiga, mida vanemad ja arstid peavad väljakannatamatuteks piinadeks". Ehk siis see, mida Giubilini ja Minerva oma artiklis uudse ideena välja pakuvad, on tegelikult juba kümnekonna aasta eest seaduslikult ellurakendatud ning saanud seeläbi Euroopa kultuuriruumis aktsepteeritud praktikaks.