Riigikogu sotsiaalkomisjonis arutati eile eelnõu, millega plaanitakse vähendada vähem kui aasta tagasi kokku lepitud lasterikaste perede toetusi. Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) Elukultuuri Instituudi juhataja Maria Joanna Madise tutvustas komisjonis sihtasutuse seisukohti, mille kohaselt on antud eelnõu vastuolus põhiseaduses sätestatud riigi ülesandega tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade.
Avaldame ettekande teksti:
Lugupeetud sotsiaalkomisjon, austatud kohalviibijad,
tänan Teid võimaluse eest tutvustada Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks seisukohti seonduvalt Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ning perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõuga. Meie seisukohad on järgmised:
Antud eelnõu on vastuolus põhiseaduse preambulaga, mille kohaselt lähtub Eesti Vabariigi eksistents eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimise tagamisest läbi aegade. Lasterikka pere toetuse näol on primaarselt tegu toetusega, mis on mõeldud julgustama perekondi võtma vastu rohkem kui kaks last ning looma seeläbi eeldusi meie rahva püsima jäämiseks. Kui ei ole lapsi, siis ei ole ka rahvast ning siis ei ole mõtet ka investeeringutel riigikaitsesse või muudesse valdkondadesse, mida riik perekondadele eelistab.
Tänases rahvastikukriisis, mida väljendab rekordmadal sündimus 2022. aastal ning mis omakorda tõotab langeda veel madalamale käesoleval aastal, on riigi esmane põhiseaduslik kohus tagada eesti rahvuse ja kultuuri püsimine. See peab kajastuma valitsuse perepoliitikas rakendades sündimust toetavaid meetmeid, mitte neid ära võttes või neid kärpides.
Antud eelnõu on vastuolus põhiseaduse § 28 lõigus 4 sätestatud riigi kohustusega näidata lasterikaste perekondade suhtes üles erilist hoolt. Vaid mõne kuu eest valimiste eelselt antud toetuse tagasi võtmine kohe pärast valimisi on selge signaal lasterikastele peredele, et riik mitte üksnes ei hooli neist, vaid võib ka neile antud sõna murda. Selline käitumine lõhub usalduse riigi ja perekondade vahelistes suhetes.
Kõikidest Eesti lastest pooled kasvavad lasterikastes perekondades ning seega on kümne-kahekümne aasta pärast suur osa eesti rahvast sellises usalduse kriisis üles kasvanud. Kriisi süvendab veelgi tõsiasi, et lisaks perehüvitisi puudutavatest lubadustest taganemisele halvendavad lasterikaste perekondade elementaarset toimetulekut ka kodualuse maamaksu vabastuse kehtetuks tunnistamine, automaksu kehtestamine, abikaasa ja laste pealt täiendava tulumaksuvabastuse ärakaotamine ning ka käibemaksu, tulumaksu ja aktsiiside tõstmine, mis on kõik valitsuse kavades ilma selleks rahvalt mandaati küsimata ja saamata.
Eelnevale lisaks kavandatakse rünnakut perekonna vastu ka ideoloogilisel tasandil nn homoabielu seadustamise näol, jällegi rahvalt selleks mandaati küsimata ja saamata. On täiesti ilmne, et sellist perepoliitikat, mille osaks perehüvitiste seaduse ning perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu on, ei ole võimalik ühitada põhiseaduse § 28 lg 4 mõttega.
Mõne kuu eest kooskõlastatud perehüvitisi on alusetu pidada ebaõiglaseks või ebavõrdseks. Kõikidele peredele, kus kasvab 3 kuni 6 last, on ette nähtud võrdne toetus. Kõikidele peredele, kus kasvab 7 või rohkem last, on ette nähtud võrdne toetus. Kõikidel peredel, on võrdne võimalus neid toetusi saada, kui nendes kasvab nimetatud arv lapsi.
Õiglus tähendab anda igaühele seda, mida ta väärib; ja mitte võtta kelleltki ära seda, mida ta väärib. Taganedes lasterikastele peredele antud lubadusest väljendab riik seisukohta, et need pered ei vääri toetust, mis neile koalitsioonipartnerite endi (Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna) poolt valimiste eelselt lubati. See omakorda haavab perekondi, kellest sõltub eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämine.
Tänan tähelepanu eest!
Ettekannet on võimalik vaadata järgnevast videost:
Toimetas Martin Vaher