Viimastel kuudel on avalikkusesse lekkinud üha enam infot, mille kohaselt kolmveerand sajandit USA protektoraadi staatuses olnud Saudi-Araabia on oma suveräänsuse ja julgeoleku tagamiseks tegemas üha jõulisemaid samme tuumatehnoloogia väljatöötamise suunas, et säilitada pariteet tuumarelvastuva Iraaniga. Protsessi võimaldab tihenev koostöö Hiinaga, millega suhete süvenemine viib Riyadi varem või hiljem punkti, kus on vaja valida Washingtoni ja Pekingi vahel, vahendab Adrian Bachmann.
Ajal, mil Araabia Ühendemiraadid ja Bahrein on seadnud sisse diplomaatilised suhted Iisraeliga, on Lähis-Ida regioonis leidmas aset mastaapne riikide vaheliste suhete ümbermängimine. Protsess hõlmab geopoliitilist, sõjanduslikku, majanduslikku ja energeetilis-infrastruktuurilist dimensiooni nii regionaalses kui globaalses mõõtkavas.
Olles aasta alguses Trumpi administratsiooni poolt nafta(hinna)sõjas asetatud ultimaatumi ette USA turvagarantiide eemaldamisest, on Saudi-Araabia asunud üles näitama kõrgendatud huvi iseseisva tuumakütuse rikastamise ning tuumaenergeetika väljaarendamise vastu.
Hiljuti Briti ajalehe The Guardian kätte sattunud raport viitab Hiina geoloogide tehtud geoluure tööle, mille abil hinnati Saudi-Araabia siseriiklike uraanivarusid küllaldaseks, et oskusteabe olemasolu korral käivitada tulevikus sõltumatu tuumakütuse tootmine. Hiina ettevõtete toel on Saudi-Araabia asunud ellu viima projekti, mille eesmärgiks oleks uraanimaagist uraani kontsentraadi ekstraheerimine ehk esimene samm tuumakütuse tootmisel, mis omakorda oleks eeltingimus tuumarelvakõlbuliku materjali omandamisel.
Juhul kui Saudi-Araabia peaks aga tulevikus omandama tuumalõhkepead oleks riigil juba olemasoleva ballistiliste rakettide arsenali tõttu olemas koheselt piiratud tuumaheidutusvõime kogu Lähis-Ida ja Euroopa regiooni riikide suhtes.
Wall Street Journali andmetel on lääne luureagentuurid tegemas jõupingutusi, et selgitada välja Hiina ja Saudi-Araabia koostöö täpne iseloom ja ulatus. Kahe riigi vaheline koostöö strateegiliselt tundlike tehnoloogiate osas ulatub tagasi 1980ndatesse, kui Riyad pöördus Pekingi poole DF-3 tüüpi ballistiliste rakettide omandamiseks, mis tarniti kuningriigile 1988. aastal. Peking on Saudi Araabiat möödunud kümnendil varustanud lisaks veel moodsamate DF-21 tüüpi ballistiliste rakettidega.
DF-3 ja DF-21 tüüpi ballistilised raketid annavad Riyadile võimekuse rünnata sihtmärke vastavalt 4000 ja 1700 kilomeetri kaugusel. Ilma tuumalõhkepeata on konventsionaalse lõhkepeaga varustatud rakettide strateegiline efekt siiski piiratud, kuna reaalajas sihtmärgiluure võimekuse kesisus ei võimalda neid kasutada kaugmaa täppisrelvadena, millel oleks poolstrateegiline heidutusefekt.
Juhul kui Saudi-Araabia peaks aga tulevikus omandama tuumalõhkepead (kas ise välja töötades või importides need tuumatehnoloogia leviku tõkestamise režiimi rikkudes Pakistanilt, mille tuumarelva väljatöötamist kuningriik tugevasti finantseeris) oleks riigil juba olemasoleva ballistiliste rakettide arsenali tõttu olemas koheselt piiratud tuumaheidutusvõime kõikide Lähis-Ida ja Euroopa regiooni riikide suhtes.
Saudi-Araabia faktiline valitseja prints Mohamman bin Salman on 2018. aastal avalikult deklareerinud, et olukorras, kus Iraan peaks omandama tuumarelva, on Saudi-Araabia eesmärgiks samuti tuumarelva välja töötamine nii kiiresti kui võimalik. Juhul kui tuumavõimekuse järk-järguline omandamine peaks toimuma Saudi-Hiina strateegilise partnerlussuhte süvenemise kontekstis, võib järeldada, et on alanud Saudi-Araabia de-orbiteerumine Ühendriikide mõjusfäärist ning liikumine Hiina kiiluvette.
Kombinatsioonis naftavoogude ekspordi hinnastamisega dollarist jüaanidesse tähendaks see kolmveerand sajandit Lähis-Ida geopoliitilise struktuuri alustalaks olnud USA-saudi partnerluse lagunemist ning regiooni uue strateegilise reaalsuse sündi.