Psühholoogia- ja närviteadlased Madalina Vlasceanu ja Jay J Van Bavel kirjutavad teadusajakirjas Scientific American, kuidas inimesi hirmutades saab neid sundida kliimasõbralikult käituma.
Tuleb tõdeda, et hirmutamine ja maailmalõpu kuulutamine (doom and gloom) ei kannusta alati kliimategevust. Vastselt ilmunud uuring selgitab, millal tuleb inimesi heidutada ja millal mitte.
Möödas on järjekordne aasta, mille jooksul põletati rekordkogus fossiilkütuseid, mis tõi kaasa Maa temperatuurirekordid. Kliimakriisi lahendamiseks antud aeg saab otsa ja ees ootab katastroof. Inimesed on ilmselt selliste pealkirjadega harjunud ja meie moodi inimesed on oma tuleviku osas tekkinud lootusetuse meeleheitehetked juba üle elanud. Kuid kas selline ees ootava hävingu põhjustatud lootusetus on võimalik pöörata sisuliseks muutuseks? Meie toime pandud üleilmne uuring kinnitab, et see on võimalik, kuid inimesi tuleb targalt hirmutada.
2019. aastal avaldas David Wallace-Wells kliimamaailmalõpu arhetüüpse portree. Raamatus "Elamiskõlbmatu Maa: elu peale soojenemist" (The Uninhabitable Earth: Life After Warming) maalis ta pildi jubedatest kannatustest, mis ootavad inimkonda ees, kui kliimamuutustega ei tegeleta. Nii nagu mainitud maailmalõpu pealkirjad, halvas see teos lootusetuse, hirmu ja uskmatusega suure hulga inimesi.
Kõigile ei meeldi hirmutavad maailmalõpu sõnumid. Kliimateadlased, nagu Michael Mann, hoiatavad kliimahävingut kuulutavate sõnumite (doomerism) levitamise eest, kuna see võib avalikkusele mõjuda masendavalt ja vaimselt laostavalt. Sellised meeleolu arengud omakorda võivad kaasa tuua veelgi suurema kliimavaldkondliku tegevusetuse. Hannah Ritchie vastselt ilmunud raamatu pealkiri sedastab selgelt, et "See ei ole maailmalõpp: meist võib saada esimene põlvkond, kes ehitab jätkusuutliku planeedi."
Samas leiab tõendeid, et hirmutamisest ja maailmalõpu kuulutamisest on kliimategevusele ärgitamise juures teatud kasu. Seda juhul, kui seda kuulevad õiged inimesed õigel ajal. Teadusuuringutega on näiteks tõestatud, et kliimamure, kliimaviha ja kliimaäng (climate distress, climate anger and climate anxiety) on mõningates olukordades kõik mahukama kliimategevuse ajendiks.
Selleks, et selgitada välja, milline on täpselt kliimahäda kuulutamise mõju, korraldasime me hiljuti ühe ajaloo mahukama kliimamuutuste käitumise uuringu. Koos 255 käitumisteadlase ja kliimamuutuste eksperdiga mõõtsime me üheteistkümne olulisema kliimateadlikkuse ning -tegevuse edendamiseks mõeldud psühholoogilise sõnumi mõju. Uuring võimaldas meil võrrelda hirmutamise ja maailmalõpu sõnumite mõju teistele kliimamuutuste sõnumitele (mille valiku tegi meie ekspertide meeskond) reageerimisega.
Uuringusse kaasati suur ja mitmekesine, 63 riigist pärit üle 59 440-inimeseline valim, kelle peal katsetati erinevaid sekkumisi. Rõhutati teadlaskonna üksmeelt (teaduslikku konsensust; "99 protsenti kliimateadlastest nõustuvad kliimamuutuste faktidega"). Osutati laialt levinud muredele (kõikides riikides on suurem osa inimesi kliimamuutuste pärast mures). Räägiti, millist mõju avaldavad kliimamuutused teatud piirkondadele (metsatulekahjude ja üleujutuste hulk on suurenenud) ja milline on kliimamuutuste mõju tulevastele põlvkondadele. Viimasel juhul paluti osalistel ette kujutada kirja kirjutamist enda kliimamuutuseid puudutava tegevuse kohta, mis loetakse ette kümnete aastate pärast.
Meie uuring avaldati 7. veebruaril teadusajakirjas "Teaduse edusammud" (Science Advances) ja sellest selgub, et hirmutamine ja maailmalõpu kuulutamine on väga tõhus lahendus, kui on vaja ergutada kliimamuutuste teabe levikut, seda näiteks sotsiaalmeedias ja ilmavõrgus, kus valitseb negatiivsus. Selle avastuste valguses oli Wallace-Wellsil õigus, kui ta valis oma kirjatöö sõnumitele sellise stiili.
Samas on õigus ka Mannil ja Ritchiel eeldada, et hirmutamisel ja maailmalõpu kuulutamisel on avalikkust heidutav mõju, mis toob kaasa tegevusetuse. Me tuvastasime, et hirmutamise strateegial pole mitte mingisugust mõju, millist poliitikat keegi toetab või kuidas kliimasse usub.
Usu ja poliitika vallas kliimapositiivsete tulemuste saavutamiseks olid kõige tõhusamateks sekkumisteks oma tänaseid kliimategevusi selgitava kirja kirjutamine tulevastele põlvkondadele või järele mõtlemine, millist mõju avaldavad kliimamuutused piirkonnale, kus inimene elab. Hirmutamine ja maailmalõpu kuulutamine andsid isegi tagasilöögi, kui asi oli suuremat pingutust nõudvas käitumises. Selliste sõnumite kuulmine tegelikult vähendas keskkonda pooldavat käitumist, mida me mõõtsime pingutusega, mida tehti puude istutamisel. Kui seistakse silmitsi kliimakriisi tohutute väljakutsetega, siis üksikisiku tasemel tegevus võib tunduda mõttetuna.
Seega võivad hirmutavad ja maailmalõpu saabumise sõnumid mõjuda kaheti. Ühelt poolt süvendavad need abituse tunnet ja jätavad mulje, et inimene ise ei suuda midagi ära teha. Teiselt poolt utsitavad sellised sõnumid inimesi kuulutama kliimasõnumeid.
Paljud teistlaadi sõnumid kukkusid samuti läbi või andsid tagasilöögi juhul, kui oli vaja inimesi tegudele suunata. See rõhutab, kui keeruline on tegelikult korraldada tõhusat kliimategevust. See on põhjus, miks kollektiivne tegevus, mitte niivõrd keskendumine üksikisiku tegudele, võib olla vajalik tõelise kliimaprogressi sütitamiseks.
Me leidsime samuti, et erinevad inimesed suhtusid erinevatesse kliimasõnumitesse erinevalt ja see omakorda vaheldub riigiti. Mõjusate kliimasõnumite kujundamiseks peavad kliimateadlased ja poliitikakujundajad kohandama need vastavalt sihtgrupile. Meie sekkumiste mõjude hindamiseks mõõtmetes, nagu elukohariik, sissetulekute tase, vanus, ideoloogiline kallutatus, sotsiaalmajanduslik staatus, [sotsiaalne] sugu ja samuti taotletud kliimategevuse tüüp, koostasime me kõigile ligipääsetava ning kasutajasõbraliku võrgurakenduse.
Oma pettumuseks ei leidnud me ühtegi hõbekuuli, millega saaks kliimategevust kiirendada. Kuid oma uuringus tuvastasime me mitmeid sõnumeid, mis nihutasid kliimamuutuste usu ja -tegevuse kaalukeele soovitud suunas. See omakorda lubab arvata, et mõistmine, kuidas ja millises kaastekstis erinevad sõnumid toimivad, on uskumuste muutmise, sõnumi kuulutamise ja tegevuste algatamise juures põhimõttelise tähtsusega.
Tõlkis Karol Kallas