Endine diplomaat ja Heritage'i sihtasutuse vanemteadur Simon Hankinson selgitab Telegraphis Soome näitel, kuidas isegi rikkad riigid pole massirände mahitamiseks piisavalt jõukad.
Kui teema puudutab arenenud riikide massisisserännet, siis omavahel vaidlevad peamiselt internatsionalistid ja rahvuslased.
Internatsionalistide seltskonna moodustavad kummalised voodikaaslased: sotsialistid, kes tahavad maailma ilma rahvuste ja riigipiirideta; korporatistlik eliit, kes seavad esimuseks odava tööjõu ja kodakondsuse saanud sotsiaaltoetustest sõltuvad sisserändajad. Rahvuslaste laager koosneb kodumaad armastavatest, populistlikest, usklikest ja konservatiivsetest osapooltest, kes/mis hindavad riiklikku ning majanduslikku julgeolekut, avalikku turvalisust, rahvuslikku endateadmust ja kultuuri.
Internatsionalistid usuvad, et rahvuslus on halb ja riigipiirid ebainimlikud. Nad toetavad rahvusvahelisi institutsioone ja räägivad selle juurde, et massisisseränne on lääneriikide jaoks majanduslik ning demograafiline vajadus. Nad tahavad, et lakkamatu vool sisserändajatest töötajaid hoiaksid üleval nende kalleid heaoluriike, seda eriti madala sündimusega riikides. Niisuguse nägemuse vastuvõetavaks muutmiseks väidavad internatsionalistid, et ükskõik kust pärit sisserändajad on võimalik hõlpsasti ühiskonda lõimida, nad on netomaksumaksjad ja põliselanike elud massirände tõttu ei kannata.
Selliste jutupunktide käitajate õnnetuseks koguneb üha enam tõestusmaterjali, et mitte ükski osutatud väidetest ei vasta tõele. Milliste arengute näiteks on kaugel Euroopa serval asuv Soome.
Paljud riigid ei kogu andmeid, mille põhjal oleks sisserändajate päritolu põhjal võimalik riike võrrelda. Soome teeb seda. Parema ilmavaatega Põlissoomlaste parteiga seotud mõttekoja Suomen Perusta koostatud uuringust leiab väärtusliku õppetunni kõigile massirände sihtpunktiks olevatele riikidele.
Soomes elab ligikaudu viis miljonit inimest, kellest 600 000 on sündinud välismaal. Kümme aastat tagasi elas Soomes välismaal sündinud inimesi 300 000 ringis. Varasematel aastatel oli kaugetelt maadelt pärit Soome sisserändajate hulk suhteliselt väike, kuid tänapäeval saabub aastas välisriikidest, selahulgas Aafrikast, Aasiast ja Lähis-Idast Soome elama kuskil 50 000 inimest.
Helsingi ja selle lähiümbruse (Suur-Helsingi) elanikest on välismaise taustaga kuskil üks viiendik. OECD andmetel olid 2024. aastal ligikaudu pooled sisserändajatest inimesed, kes ühinesid juba Soomes elava perega.
Suomen Perusta arvutas välja ühe sisserändaja; täpsemalt, kes on sündinud kas Iraagis või Somaalias, nõndanimetatud elutsükli kulud maksumaksja rahakotile. Kõige kallimaks osutusid somaallased, kellest üks inimene läks tolle eluea jooksul Soome maksumaksjale maksma 951 000 eurot rohkem, kui ta makse maksis. Iraaklaste puhul oli netokulu kuskil 700 000 eurot. Kui lisada sisserändajate lapsed, siis üks somaallane läheb maksma 1,34 miljonit eurot.
2011. aastal Suomen Perusta koostatud uuringus leiti, et neto-maksulaekumine põlissoomlase kohta oli 3400 eurot. Välismaalaste kui ühtse kogukonna kohta oli see nullilähedane, kuid somaallased läksid ühes aastas maksma 7900 eurot rohkem kui makse maksid. Soomes elavad sakslased samas maksid 5100 eurot rohkem makse kui nende peale riigil raha kulus.
Hetkel ei saa veel väita, mis järgmiste põlvkondade jooksul hakkab juhtuma, kuid Soome andmed kattuvad sarnaste arengutega Taanis, Hollandis ja mujal Euroopas. [Thilo Sarrazin kinnitab Saksamaa kohta, et sisserändajate järgmised põlvkonnad ei lõimu ja jäävad sarnaselt sisserändajatest vanematele sotsiaalsüsteemi kaela.]
Euroopa valijad ei taha massisisserännet, kuid pahempoolsete, korporatistlike huvide ja sisserändajatest valijate kooslus võidab valimisi ning hoiab status quo muutumatuna.
Kui Ameerika Ühendriikide kohta oleksid olemas täpsed andmed, kas pilt oleks väga erinev? Sisserändajad ei ole ühesugused. Päritolumaa, haridus, kultuur ja kuidas väljarändajad sihtriiki jõuavad, annavad kokku väga erinevad tulemused. Vaieldamatu tõik on siiski selline, et teatud riikidest pärit sisserändajad on lääneriikidele suurem kulu kui neist on kasu.
Üle Euroopa korraldatud arvamusküsitlused näitavad, et valijad ei taha massisisserännet, kuid pahempoolsete, korporatistlike huvide ja sisserändajatest valijate liit võidab valimisi ning hoiab status quo muutumatuna.
Sotsiaaltoetustest sõltuvad uustulnukad teavad väga hästi, kes nende leivale võid määrivad. Hiljuti Soomes korraldatud uuring näitab, et rohkem kui kaks kolmandikku sisserändajatest hääletavad pahempoolsete parteide poolt, mis üldiselt toetavad massisisserännet ja üleüldist heaoluriiki.
Selline nähtumus pole omane ainult Euroopale. Ameerika Ühendriikide Minnesota osariigis saavad 81 protsenti somaalia sisserändajate majapidamistest mingit laadi föderaalset sotsiaalabi. Põliselanikest on sotsiaalabi nimekirjas 21 protsenti leibkondadest. Samuti suurem osa nii Minnesotas kui mujal Ühendriikides elavatest somaallastest on lojaalsed demokraatidele.
Ameerika Ühendriikide süsteem seab perede ühinemise ettepoole majanduslikest huvidest, ja ei hinda, kes võimalikest sisserändajatest oleksid majandusele kasulikud, mitte kahjulikud ja lõimuksid kõige hõlpsamalt. Donald Trumpi valitsuse ajal on riigidepartemang hakanud keelduma sissesõiduviisade väljastamisest põhjusel, kuna inimene kujutaks tõenäoliselt maksumaksjatele netokulu.
Mis on hästi, aga pikemas vaates peaks sisseränne olema piiratud, millega tagatakse inimeste lõimumine ja oleks suunatud neile, kellest saaksid netomaksumaksjad ja kes leevendaksid riigi keerulist rahanduslikku olukorda.
Euroopa riikide vahel on sajandite jooksul toimunud märkimisväärses ulatuses rahvaste rändamisi, kuid viimase 30 aasta jooksul on väljastpoolt kontinenti lähtuv massiränne kujundanud riike märkimisväärselt ümber. Paljudes Euroopa suurlinnades, sealhulgas Londonis, ei moodusta põlisrahvus(ed) enam elanikest enamust. Pea kolmandik pariislastest on sündinud välismaal.
Alatiseks jääb vaeste riikide elanikke saatma soov kodumaalt pääseda. Väljarändamiseks kasutatakse õppimise-, peredega ühinemise- ja tööviisasid. Kas rände sihtriikides elavad inimesed hääletavad jätkuvalt jõudude poolt, kes hoiavad sellise süsteemi alles, on elulise tähtsusega küsimus. Sama tähtis on teavitada valijaid, millised on massisisserändega seotud kulud ja tulud.
Tõlkis Karol Kallas