Soome filosoof ja kasvatusteadlane Tapio Puolimatka kirjutab inimkäsitluse muutumisest seksuaalideoloogiaks. Sooideoloogiaks nimetab autor sellist nägemust, mille kohaselt inimese sugu on subjektiivne, enesemääratlusel põhinev käsitlus, mitte naise ja mehe objektiivsetel bioloogilistel tunnustel põhinev tõsiasi. Selle ideoloogia kandjatel on õnnestunud oma tahe suruda peale maailmaorganisatsioonidele, kes seda parasjagu üllaste ideede ja ilusate sõnade suitsukatte all täide viivad.

Vabadusekäsitlus on sooideoloogia aluseks

Sooideoloogia põhineb inimloomust puudutaval veendumusel, et iga inimese vabadus eeldab inimese vaba enesearendamist (autor kasutab väljendit „eneseloomine“). Selline vabadusekäsitlus on läbiva joonena Karl Marxi mõtetes. Selle järgi eeldab inimese priius vabadust kõigist sõltuvussuhetest, eriti sõltuvusest Jumalast ja tema kümnele käsule põhinevast seadusest. Soo- ja seksuaalrevolutsioon tähendab „uut loomist,“ täielikku vabanemist kõigest endisest ja möödunust. Uue, vaba inimese areng eeldab kõigi traditsiooniliste institutsioonide ja normide lammutamist ja igaveste väärtuste hülgamist.

Kasvatus ei tähenda enam juhendamist väärtuspõhise elu suunas, vaid ahistavate normide ja raamide lõhkumist.

Läänemaine ühiskond võttis sellise vabadusekäsitluse omaks, kuigi hülgas Marxi messiaanliku utoopia tulevasest kommunistlikust paradiisist, olles näinud enamlaste revolutsiooni aegset verist kaost ja totaalset terrorit.

Abielu – ja perenormide hülgamine

Seega õnnestus marksismil murendada läänemaise ühiskonna kristluselt saadud veendumus, et inimese vabadus teostub igavikulisi väärtusi järgivas elus: abielu kaitseb inimelu ega kitsenda vabaduse teostamist. Selline väärtuste- ja normatiiviteadlikkus asendati küsitava relativismiga.

Nii lõi marksism paradoksaalsel moel ilmaliku, kindlad väärtused hülgava uuskodanliku ühiskonna, mis lammutab traditsioonilise abieluinstitutsiooni. Soo- ja seksuaalkasvatus tahab võtta lastelt ja noortelt usu sugude vastastikku täiendavasse abielumoraali.

Seksuaalne nauding elu mõttena

Wilhelm Reich (Propageeris vaba seksi ja seksuaalharidust, mille sidus erinevatel viisidel poliitikaga. Näiteks väitis ta teoses „Fašismi massipsühholoogia” (Die Massenpsychologie des Faschismus), et fašismi esilekerkimine oli seotud seksuaalse repressiooniga. Wikipeedia) kinnistas meie aja seksuaalrevolutsiooni põhitõed ühendades marksismilt ja freudistlikult psühhoanalüüsilt saadud ideid. Reichi arusaamade järgi on inimelu mõte seksuaalse õnne saavutamises ja selle nimel tuleb maha rebida kõik normid ja väärtused, mis takistavad inimestel oma seksuaalseid ihasid vabalt rahuldada. Inimese seksuaalsust lämmatavad arusaamad saavad väljundi mehe ja naise abieluliidus.

Abieluinstitutsiooni lammutamist peetakse seega eelduseks inimese seksuaalsele vabadusele. Kui inimene saab vabalt teostada oma ihasid, vabaneb ta neuroosidest, vägivaldsetest ja agressiivsetest soodumustest. Seksuaalse vabanemisega kaovad inimestevahelised lahkhelid, maa peale saabub õnne ning vendluse ajastu. Reichi sõnul ei ole võimalik sallida kristluse pürgimusi takistada õnnevalemi levimist üldsuse teadvuseni.

Strateegiamuutus

20. sajandi seksuaal- ja soorevolutsioon põhines paljuski marksismil, ent selle strateegia erines olemuslikult vägivaldse riigikukutamise meetoditest. Seksuaalideoloogia võimujanuseid pürgimusi on keeruline ära tunda ning neile ei ole lihtne vastanduda, sest see toimib institutsioonide (perekond, kirik, kogukond) sees, apelleerides sallivusele ja inimõigustele. Ta kasutab pehmeid ja vormituid strateegiaid, mis on võimelised institutsioonide sees muutuma. Taoliselt on õnnestunud muuta oma ideoloogiale vastuvõetavateks suurte maailmaorganisatsioonide juhtivaid põhimõtted ja püstitada vajalikud eesmärgid.

Relativismi diktatuur

Kuigi aktivistide kasutatavad meetodid on pehmed ja pealtnäha „sõbralikud,“ on nad vähehaaval teostamas ülemaailmset „relativismi (suhtelisuse) diktatuuri,“ mis keelab õiguse avalikult kaitsta traditsioonilist perekonnakäsitust ning selle aluseks olevat kahte sugu – inimese jagunemist meheks ja naiseks. Traditsioonilise perekäsituse pooldajad sildistatakse “homofoobideks” ja traditsioonilise soojaotuse pooldajad “transfoobideks”.

Selle ülemaailmse ühiskondliku protsessi tagajärjel on maailmaorganisatsioonid oma eesmärgiks seadnud soojaotusele põhineva abielu nõrgestamise, lastevanemate kasvatusõiguste kitsendamise, laste seksuaalse ja soolise „vabastamise.“ Sellega on läänemaades teostumas üks marksismi kesksemaid eesmärke: ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks laste kasvatamise üleviimine vanematelt ühiskonnale. See protsess nõrgestab demokraatiat, tsentraliseerib võimu ja vähendab laste heaolu.

Mõjutamine ÜRO konverentside (ja allorganisatsioonide) kaudu

Grupp aktiviste saavutas aastate jooksul võimu toimides rahvusvaheliste bürokraatlike organisatsioonide, nagu ÜRO, sees. Apelleerides oma asjatundlikkusele suutsid nad läbi suruda oma agenda, kohtamata maailmaorganisatsioonides suuremat vastupanu. ÜRO kaasati programmis osalema mitmete konverentside korraldamisega, milles ehitati üles ühtne nägemus uuest korrast ja uuest, ülemaailmsest normide ning väärtuste süsteemist. Konverentside teemadeks olid „kasvatus ja koolitus (Jomtien 1990), lapsed (New York 1990), keskkond (Rio 1992), inimõigused (Viin 1993), elanikkond (Kairo 1994), ühiskondlik areng (Kopenhaagen 1995), naised (Peking 1995), elamine (Istanbul 1996), ja toiduturvalisus (Rooma 1996). Need konverentsid moodustasid ühtse terviku ja nende põhjal taotleti kogu maailma hõlmavat ühtset nägemust ja väärtussüsteemi.

Hämav keelekasutus

Sooideoloogia põhimõtted said osaks rahvusvaheliselt heakskiidetud lepingust neljandal, naiste olukorda käsitleval maailmakonverentsil Pekingis aastal 1995. Sooideoloogia läbimurre õnnestus hämava keelekasutuse ja poliitiliste manipulatsioonidega. Üheks mõjuvaks tegijaks oli see, et sugupoolte määratlust ei kinnitatud ja paljud kolmanda maailma esindajad oletasid, et sugupoolte all mõeldakse lihtsalt mehi ja naisi. Peagi pärast konverentsi hakati nõudma kõigilt liikmesriikidelt, et aktsepteeritaks enesemääratlusel põhinevat kuulumist ühte või teise sugupoolde vastavalt igaühe soovile. Selle määratluse alusel on seega olemas palju erinevaid sotsiaalseid sugupooli.

Sooideoloogiat on tõhusalt edendatud paljutähendusliku, ebaselge ja eksiteele juhtiva keelekasutusega. Paljud positiivse tähendusega sõnad nagu vabadus, võrdsus, kodanikuaktiivsus, abielu, pere ja sugupool saavad hoomamatult uue tähenduse.

Sooideoloogias on kesksel kohal sugupoolte võrdsus. Sellega ei mõelda pelgalt naiste ja meeste võrdõiguslikkust või naiste ja meeste võrdseid õigusi seaduse ees. Võrdõiguslikkuse all mõistetakse kõiki sotsiaalseid konstruktsioone, mida leidub meie ümber kümneid. Selle alusel nähakse, et igasuguses ühiskondlikkus teavitustöös tuleks esitleda kõiki praktiseeritavaid eluviise võrdsetena.

Tuleb uuesti määratleda ka arusaam abielust ja perekonnast, et kõiki erinevaid sugupooli ja seksuaalseid eluviise nähtaks samaväärsete valikute ja võimalustena. Võrdõiguslikkuse all mõistetakse kõigi sotsiaalsete, st mitte bioloogiliste, sugupoolte võrdõiguslikkust. Sellise seksuaalkasvatuse ja sooideoloogia juures on lastel raske mõista, kui oluline on naise ja mehe truu ja eluaegne abielu, mis baseerub isa-ema-lapse ühtsusele.

Meie aja sooideoloogia kohaselt ei ole mehe ja naise loomulikel soolistel erinevustel enam tähtsust. Kui naise ja mehe bioloogilisi erinevusi ei või täielikult kaotada, siis tuleb neid pidada mitteolulisteks.

Lähemalt olen käsitlenud teemat äsja ilmunud raamatus „Muutuv sugupool.“

Tapio Puolimatka blogiartikli tõlkis Roland Tõnisson

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!