Sooteooria, mis valitseb paljudes Lääne kultuurilistes ja ühiskondlikes instantsides ja mis väidab, et seksuaalne identiteet on sotsiaalne konstruktsioon ja mitte loomulik reaalsus, oli Ghanas Accras peetud Aafrika ja Madagaskari Piiskoppide Konverentsi Sümpoosioni (SCEAM) 15. üldkogu üks keskseid teemasid.

Seda küsimust ja õpetusi, mis austavad tõde inimeseks olemise kohta, käsitleb paavstlik ringkiri Caritas in Veritate ning sellest räägib monsenjöör Tony Anatrella intervjuus, mille ta andis Aafrika piiskoppide konverentsil, rõhutades selle tähtsust, mida Kirik on rahvusvahelistel foorumitel selgelt välja öelnud.

Monsenjöör Tony Anatrella on psühhoanalüütik ja sotsiaalpsühhiaatria spetsialist. Ta on perekonna- ja terviseküsimuste paavstliku nõukogu konsultant, usudoktriini kongregatsiooni juures asuva Medjugorje juurdluse rahvusvahelise komitee liige, ta konsulteerib ja õpetab Pariisis IPC-s ja Bernardiinide kolledžis. Mgr Tony Anatrella kutsuti Aafrika piiskoppidele 26. juulist kuni 2. augustini 2010 toimunud SCEAM’i plenaaristungil Accras pidama ettekannet teemal „Caritas in Veritate ja sooteooria”.

Alljärgnevalt vastab mgr Anatrella Zeniti küsimustele Aafrika piiskoppide konverentsil peetud pika ja põhjaliku ettekande kohta.

Kas entsüklika Caritas in Veritate lahendab tõesti sooteooria tõstatatud küsimusi?

Antropoloogiaküsimus läbib punase niidina paavsti mõtisklusi tema viimases entsüklikas. Tõepoolest, käesoleval kriisil on peale majandusliku külje ka inimlik külg, seega moraalne ja vaimne külg. Caritas in Veritate käsitleb kontseptsiooni inimesest, kes on viimased viis aastakümmet humanitaarteadustes edenenud. Tuleb paremini tundma õppida neid „teadusi“, mis teaduse katte varjus kujutavad endast tegelikult ideoloogiat, mis ütleb, et inimene on ainult kultuuri tulemus ja on üles ehitatud sõltumatult inimloomusest ning tema olukorrale vastavatest universaalsetest seadustest. Sooteooria on kõige problemaatilisem märk kaasaja mõtetest inimese kohta.

Lääneriikides oleme just selles antropoloogilise ja seega ka moraalse destabiliseerumise olukorras, mis viib tasakaalust välja sotsiaalsed sidemed, sest rünnatakse ühiskonna alustalasid. See teostub finantsilises korratuses liberalismi nimel ja turumajanduses ning antropoloogilises ja moraalses korratuses, lastes uskuda, et normid luuakse ainult konsensuses.

Seega ei anna mitte demokraatlik arutelu seadusele väärtust, vaid see, millel ta põhineb. Nii on ka seadustega, mis on antropoloogiliselt seisukohalt vaieldavad. Nende heakskiitmine hääletamise kaudu ei anna neile tingimata moraalset väärtust. Kiriku kohus on seda välja öelda. Selle tulemusena tekivad objektiivse antropoloogia suhtes relativism ja negatsioon. Kuidas on võimalik mitte näha, et nii luuakse uus vägivallavorm? See paistab välja ühiskonna kõige nooremate liikmete juures, kel on raskusi objektiivsete ja sümboolsete mõõdete vastuvõtmisega inimlikes ja ühiskondlikes suhetes. Igaühel on soov leiutada omad seadused ja neid teistele peale suruda. See on mõnede meie linnade draama ja sümptom. Me ei otsi enam transtsendentseid norme, inimkonna printsiipe seal, kus need ei sõltu subjektist, vaid juhusliku tõlgenduse vabast tahtest. Benedictus XVI ütleb meile, et antropoloogia, mil on inimliku arenemise tähendus, saab tulevikus ühishüveks, mis mõjutab eksistentsi poliitilist ja religioosset mõõdet.

Kas Kirikule ei heideta ette, nagu debatis rumeenlastest Prantsusmaal, et ta sekkub poliitilisse ellu? Kas see on tõesti tema ülesanne?

See on Kiriku ülesanne ja ta peab sekkuma iga kord, kui küsimuseks on inimisiku väärikus. Terve ajaloo jooksul pole valitsejad vahel nõustunud sellega, mida Kirik ütleb ega sellest endale aru andnud. Paljud piiskopid ja preestrid on selle eest maksnud oma eluga. Nii avalikule arvamusele kui mõnikord ka poliitikutele on arusaamatu Kiriku roll, kui ta võtab osa poliitilistest debattidest, tuletades meelde kaalulolevaid huvisid äratamaks südametunnistusi. Kristus kuulutas Evangeeliumis kogu aeg Jumala tõde ja meenutas seda inimestele. Piisab, kui kuulata meediat, mis Prantsusmaa romade juhtumi debatis räägib Kiriku rollist segaselt. Mõnede jaoks tähendab Kiriku ja riigi lahutatus seda, et Kirikul ei ole õigust sekkuda sotsiaalsetesse ja poliitilistesse küsimustesse. Siin on asi ilmiklikkuse tähenduse vigasuses Prantsusmaal. Ilmiklik on riik, mitte ühiskond, nagu omal ajal meenutas kardinal Jean-Louis Tauran, kuna seal esinevad erinevad mõttevoolud. Kirikut ei saa seega kinni hoida käärkambris, nagu Kristusel vaikimiskäsuga teha kästi. Samuti vastandatakse Kiriku seadused riigi omadele nagu kinnitas põllumajandusminister Bruno Le Maire ajalehes „La Croix” (23. august 2010). Ta ütleb: „Meie maal on väga tähtis Kiriku ja riigi eraldatuse seadus (…). Kirik võtab omad seisukohad, mille kirjutab ette moraal ja tema enda seadused, meie aga oleme riigi esindajad, meie oleme selleks, et austataks seadust õigusest territooriumile.” Minister oleks pidanud üle vaatama sellise liigituse, mis on kaugel sellest, et seda kasutada mõtisklemiseks inimlike olukordade üle, mis puudutavad kõiki kodanikke ja kõiki institutsioone, ning lugema uuesti selle ala klassikuid. Nii väljendudes püütakse debatti autoritaarselt lõpetada ega mõisteta riigi ja Kiriku lahutatuse tõelist mõtet.

Kui Kirikul ei ole kutsumust ühiskonnas valitseda, võib ta rääkida oma sotsiaaldoktriini nimel, mis on Lääne kultuuri tugevalt mõjutanud kõigis ühiskondlikes küsimustes, mis on inimese eksisteerimise alusteks. Kiriku ja riigi lahutamine on religioosse võimu ja poliitilise võimu (valitsemise mõttes) lahutamine, aga mitte veenmine, et ühishüvest mõtlemiseks on kaks vastandlikku ja vasturääkivat mõtlemissüsteemi. Poliitilised reeglid ei ole sel moel võõrad mitte ainult objektiivsetele antropoloogilistele nõuetele, vaid ka moraalireeglitele. Tsiviilseaduse loomine nagu poliitiline praktikagi väljendab alati inimese kontseptsiooni, mis on mõistuse printsiipidega kas tihedas seoses või vastuolus. Tsiviilseadus ei seisa moraalireeglitest kõrgemal.

Kas Kiriku väited ei ole inimmõistusega vastuolus?

Muidugi mitte! Paljud ideoloogilised ja poliitilised arutlused kalduvad vältima inimmõistuse endastmõistetavust. Kui kristlus loob Evangeeliumist tuleneva omaenda ratsionaalsuse, siis ei ole see vastuolus asjade põhjusega, kui ta nende üle mõtiskleb. Side Jumalaga, nagu õpetab Kristus, on armastuse, tõearmastuse küsimus. Kas tõde armastatakse? Paavst rõhutab seda oma entsüklikas tugevalt. Valgustatud kristlikust Ilmutusest, sekkub Kirik eelkõige mõistuse printsiipide nimel, selgitades tegelikkust.

Paavst Benedictus XVI on oma kõnes Bernardiinide kolledžis apostellikul reisil Pariisi ja Lourdes’i (12. septembril 2008) selle suurepäraselt välja toonud. Kristlik usk rajaneb mõistusel tajumaks Jumala Sõna mõtet ja tegemaks kõiki järeldusi. Tegemist pole mitte ainult religiooniküsimusega, vaid teadmisega, millistest realiteetidest lähtudes inimene tões ja õigluses areneb. Kirikut võivad seega kuulda võtta nii usklikud kui ka mitteusklikud. See on Caritas in Veritate arvamus, kui ta osutab integraalsele arengule, mis ei rahuldu sellega, et inimene on ainult majanduslik objekt (kas kaubanduslik ühiskond ei ole leiutanud alandavat "inimressursside" kontseptsiooni?); inimisiku väärikusele, inimestevahelisele võrdsusele, kus ei ole segadust olukordade ja käitumise egalitarismi pärast; abielu ja perekonna tähendusele, mis on rajatud ainult mehe ja naise vahelisele suhtele; AIDSi ennetamisele, mis ei piirdu sanitaarsete vahenditega. Selle asemel et armastuse õige mõiste abil kutsuda üles vastutustundlikult käituma, lasevad need vahendid arvata, et enese kaitsmiseks on kõik lubatud või et kontrastseptiivid ja ja abort on sotsiaalselt "edumeelsed", kuigi nad puudutavad inimelu ja toovad endaga kaasa tõsiseid psühholoogilisi, ühiskondlikke, ökoloogilisi, demograafilisi ja moraalseid probleeme. Ja lõpuks ei ole eutanaasia kunagi armastustegu, armastus surma ei inspireeri.

Võime leida ka teisi olukordi, kus Kirik tahab end kuuldavaks teha ja kus püütakse tema seisukohti kahandada või neist vaikides mööda minna, kui need ei sobi sotsiaalsete ja meediaklišeede kaassüüdlasele konformismile. Seevastu muutuvad Kiriku sõnavõtud usutavaks, kui ta kaitseb erilisi seisukohti ja läheb kaasa mõnede arvamussuundadega. Vastasel juhul kuulutab Kiriku ebaseaduslikuks esimene ajakirjanik või elukutseline vaidleja, kes võtab kirikuvastase positsiooni ja hakkab paavstile ja piiskoppidele õppetundi andma. Ühesõnaga püütakse Kiriku seisukohti pigem ühel või teisel viisil ära kasutada kui mõista nende tõelist mõtet.

Lõpuks, mida ütleb paavst entsüklikas, mida vastutavad poliitikud peaksid lugema: poliitilised otsused takerduvad sageli tarbimisühiskonna tingimustesse, mis suruvad peale majanduslikke norme (prantsuse moraalikoodeks põhineb ainult ostude suurusel, mis on tehtud teatud perioodil). Niinimetatud liberaalne ühiskond toob endaga tegelikult üha rohkem inimesi alandades kaasa poliitiliste vastutajate pragmaatilisuse, mistõttu valitsetakse pimesi, asjaoludest tingitud seadustega, ilma täpsete antropoloogiliste põhimõteteta. Demokraatlikud seadused tulenevad tihti meedia ettekirjutustest, millele valitsejad mõnikord alluvad.

Meedia ja uuringud oma kujundite ja sõnajõuga soodustavad internetiajastul otseselt ajalootaju kahjustamist ja poliitiliste valikute ebaküpsust. Ajalugu, mida koolis üha vähem õpetatakse (välja jäetakse Louis XIV ja Napoleoni-aegsed suurkujud) jätab noortele mulje, et ajal pole tähtsust, et valitseb ainult hetk ja eksootiline ettekujutus (eksotism) sellest, mis toimub mujal. Kuidas tõsiselt mõelda ja valitseda sellises ülepingutatud ja „meedia poolt üles ässitatud õhkkonnas”, nagu hiljuti meenutas kardinal Vingt-Trois, kui pilk on kinnistunud olevikule vähimagi distantsita? Kirik kutsub üles mõistusele, inimeste ja olukordade väärikusele ning end ajalukku kirja panema.

On neid, kelle arvates Kirik on suuremeelne välismaalaste ja hüljatute vastu ning karm kommetes (eriti siis, kui räägitakse preservatiividest, homoseksuaalsusest, lahutusest, abordist ja eugeenikast, sealjuures trisoomia 21-st, ja samuti eutanaasiast. Kirik ei ole karm, vastupidi, ta on vaba, selge ja avatud elule, nagu Kristus nõuabki, sest üksnes sel põhjusel sekkub ta maailma ja korraldab sellega oma suhted: austus inimväärikuse vastu, austus seksuaalse eneseväljenduse vastu, mis leiab aset ainult mehe ja naise armastussuhetes, ja austus elu vastu selle algusest kuni lõpuni. Kuid sooteooria seisukohalt on kõik need asjad vaieldavad, sest igaüks olevat omaenda looja ja miks siis mitte ka omaenda ja kasutute inimeste elude hävitaja! See on uus tehnokraatlik ja idealistlik teooria, mis on sama tappev kui eelnevadki!

II

Kui sooteooria ideoloogia kinnitab, et igaüks loob end ise ja kehtestab oma normid, siis mida ütleb selle kohta Caritas in Veritate?

Me elame eneseimetluslikus illusioonis, et inimene loob end ise, olles iseenda lähtepunkt. See on sõna otseses mõttes vaimupatt, alati tegevuses olev pärispatt.

Entsüklikas Caritas in Veritate imestab Püha Isa tema enda sõnutsi tehnokraatliku ideoloogia üle, mis loob inimeste ja ühiskondlike organisatsioonide mõistmissüsteeme, mis on ebareaalsed ja vastuolulised nii inimeste vajaduste kui ka ühishüve suhtes. Seepärast hoiatab paavst oma entsüklikas „algsesse loomulikku seisundisse tagasijõudnud inimkonna utoopia eest”, mis on üks moodus „lahutada progress selle moraalsest hinnangust ja seega ka meie vastutusest” (nr 14). Selle „algsesse seisundisse jõudnud inimkonna idee” taga seisab tahe tarbimisühiskonna nimel lõhkuda majandussuhteid, kuid samuti mehe ja naise, paari, abielu, perekonna ja laste kasvatamise kontseptsioone. Inimese tõde asub seega ükskõiksuses, et olla võrdne, vabaneda kõigist eeskujudest ja kujutlustest, mis on tsivilisatsiooni käigus kujunenud ja mida on mõistetud superstruktuuridena, mis takistavad esialgseid soove ja olude nõudmisi.

Selles mõttes, nagu ütleb paavst, ei nähta inimest enam kui iseendale kingitud kinki omaenda ontoloogiaga, vaid kui olendit, kes ise end loob ja kujundab. Inimese arengut – kaugel sellest, et olla kutsumus, mis sünnib transtsendentsest kutsest ja mil on juba mõte – esitatakse sageli idee kaudu, et inimene ise peab endale mõtte andma. Benedictus XVI märgib, et „inimene ei ole võimeline ise endale oma lõppeesmärki andma” (nr 16). Populorum Progressio juurde tagasi pöördudes kinnitab ta: „Seega pole muud tõelist humanismi kui avatus Absoluudile, tundes ära kutsumuse, mis annab inimelule mõtte.”

Vastasel juhul mõtleb inimene, et ta on üksi, vaadates ainult iseendale, ja ta on vastakuti ainult eneseimetluse ja rahuloluga – see on nägemus, mis iseloomustab idaühiskondade paganlikku vaimu, mis on läbi imbunud egoistlikest kontseptsioonidest. Illusioonide ehitajad, kasutades Johannes Paulus II sõnu, „püstitavad alati oma väited arengu transtsendentse mõõtme eitamisele, olles kindlad, et see on tervenisti nende käsutuses. See vale kindlus ilmneb nõrkusena, sest see tähendab inimese allutamist, tema taandamist instrumendiks arengu saavutamisel, seevastu oma kutsumust aktsepteeriva [inimese] alandlikkus muutub tõeliseks autonoomiaks, sest annab isikule vabaduse.” (nr 17). Teiste sõnadega, kui inimisik areneb selle sõna psühholoogilises mõttes eriliseks isiksuseks, siis nende arvates ei tulene see tema olemusest, mis on tema isikliku ja sotsiaalse arenemise aluseks. Kuid inimene saab vabaks, autonoomseks ja tugevaks, kui ta teab oma olemuse päritolu. Selles perspektiivis on kristlik usk vabanemine, sest Kristus ilmutab oma tõde alfas ja oomegas. „Tõde teeb vabaks” (Jh 8: 36-38), ja see tõde lubab tähtsates reaalsustes astuda püsivasse arengusse, mis on midagi muud kui enese ülesehitamise fakt, nagu räägib Benedictus XVI.

Kuid seda tõde ei saa kaugeltki kingitusena võtta. Tõde peetakse tihti inimese looduks, kuid parimal juhul on see avastuse või vastuvõtmise vili (nr 34). Ja „armastus tões laseb inimesel kinki hämmastavalt kogeda” (nr 34). Inimene arendab endas halba usku seda tõsiasja mitte tunnistada ning sulgub enesega rahulollu, tuntud ja kokkulepitud tõesse. Ta tahab kurja vastu võidelda omaenda jõududega ja demokraatlike seaduste nimel, mida ta sepitseb. Ta püüab teadmist inimest haavavast patust ja kurjast ignoreerida, kujutledes, et seda saab välja juurida tsiviilseadustega, kuid vahel need hoopis tugevdavad seda. Kaasaja inimene tahab, rõhutab paavst, et materiaalne ja sotsiaalne heaolu langeksid kokku pääsemisega, isegi õnnega. Iseennast päästa tahtes ta mitte üksnes ei kaota ennast, vaid ammendab end meeleheites, võimetuna kohtama oma olemise allikat.

Kas sooideoloogia astub kadunud ideoloogiate asemele?

Tuleb hästi silmas pidada seda, et rahvusvahelised organisatsioonid, ÜRO, Euroopa Komisjon ja Strasbourg’i Parlament kirjutavad selle uue ideoloogia inimeste teadmatuse arvele. Olen sel teemal nii Prantsusmaal kui ka välismaal pidanud arvutult loenguid. Auditoorium on tihti hämmastunud, leides, et need ideed on salakavalalt imbunud tsiviilseadustesse, meediasse, teleseriaalidesse, koolidesse ja ülikoolidesse. Prantsuse meedia on demagoogiliselt ja ilma igasuguse kriitilise vaimuta heaks kiitnud sooteooria õppetooli loomise Pariisi Poliitikateaduste Instituudi juurde 2010. aasta kevadel, kuna juba aastaid on haridus ja sotsiaalne tarkvara sellest ideoloogiast läbi imbunud. Tavaliselt ei kannata teatud ajastul moes olev ideoloogia kriitikat, nagu 1950.-1960. aastatel oli intellektuaalide ringkondades heaks tooniks marksismi mitte kritiseerida, vaid seda kõigis õppeainetes kiita. Sellega oli immutatud enamik ülikoolides õpetatust.

Nüüd tungib sooteooria seadustesse, mille eesmärgiks on panna alus ühiskondlikule reaalsusele. See on Trooja hobune ja on liiga hilja, kui see avastatakse. Aafriklased tahavad olla selles küsimuses valvsad ning nende selge nägemine avaldas mulle Aafrikas olles muljet. Nad võivad meile anda reaalseid õppetunde ja ideid. Lääs peab olema aafriklaste suhtes alandlikum ja tagasihoidlikum, muidu riskime kaotada usalduse ja nad asuvad koostööd tegema kultuuritaustalt erinevate maadega. Demokraatlikud riigid – arvestades, et nad ikka veel elavad loogika järgi, mis kehtib meie survegruppide ja ideoloogiliselt varakult koostatud ettekannete ajastul arvukates rahvusvahelistes ja Euroopa instantsides – kehtestavad sageli seadusi (tehnokraatlikke) lihtsate tehniliste kokkulepete nimel, nagu ütles Prantsuse justiitsminister PACS’i hääletuste ajal (1999), et sel moel need võtavad aluseks ühe konkreetse elukontseptsiooni ja muudavad reaalsustaju. Kindlasti on kannatajaks abieluinstitutsiooni tähendus. Marksism tahtis leiutada uut inimest, natsism puhast inimest ja sooteooria seksuaalsetest erinevustest vabastatud inimest: mees ja naine on võrdõiguslikkuse vale väärtuse nimel äravahetatavad ning seksuaalsed orientatsioonid võiksid olla paari ja perekonna lähtekohaks. Kuidas ei ole võimalik märgata, et alati on teoksil tähtsate reaalsuste nihilism ja revisionism?

III

Kuivõrd on sooteooria levinud Aafrikas?

Lääs toodab ideesid, mis on uued sotsiaalsed patoloogiad ja püüab neid Aafrikasse viia. Kuid aafriklased seda ei taha, vaatamata tervishoiu, hariduse, paarisuhete ja perekonna heaks antavale finantsabile, millele vastutasuks tahetakse sel kontinendil levitada sookontseptsioone. Abirahade jagamisse on kaasatud ka kristlikke ühinguid, niivõrd kui nad propageerivad seda ideoloogiat Caritas’e organiseeritud kursustel preestrite, munkade ja nunnade jaoks. Mõned piiskopid on mulle rääkinud, et neile on keeldutud andmast raha koolide ja tervisekeskuste jaoks, sest nad ei tahtnud olla ÜRO ja ONG’i agentide tööriistad.

Samuti toetavad Aafrika mitmete riikide vastutavad poliitikud üha vähem Euroopa erinevate ministeeriumide tööd saatkondade kaudu, kes käivad peale samasooliste abielusuhete tutvustamisega. Aafriklaste meelest on Lääne inimesed meeletud, tahtes neile peale suruda eluviisi, mis on vastuolus tegelikkusega, kus ainult mees ja naine moodustavad paari, abielluvad, jätkavad sugu, lapsendavad ja kasvatavad lapsi. Seksuaalne orientatsioon on isiksuse määraja. Mis põhjustel inimene üht- või teistpidi valib, on tema asi. See ei ole lähtepunkt, mille pinnalt ühiskond abielus ja perekonnaelus organiseerub. Just sellepärast ei tunnustagi Prantsusmaa samasooliste abielu ega nende poolt laste adopteerimist. Kinnitus, et lapse huvides on areneda mehe ja naise juures, pole mingi diskrimineerimine. Diskrimineeriv oleks jätta laps ilma isast ja emast tema vanemate abielu keskmes, kus tõeliselt moodustub perekond. Lapse huvides ei ole afektiivne arenemine temaga tegelevate isikute juures, vaid kasvamine perekondlikes tingimustes, mille võivad luua ainult mees ja naine. Ülejäänu on puhtalt abielu ja perekonna võltsing, millel tagajärjed isiksusele ja ühiskonnale on eluohtlikud. Sooideoloogia tahab meile tagasi anda loomuse, mis on kõhklev ja paindlik vastavalt igaühe fantaasiale. Psühhoanalüüsist teame, mida teati juba vanasti, et fantaasiatel ei ole määratud tegelikkuseks saada. See on lihtsalt kohustus, mis on võetud instinktiivse enese kallal töötamisega. Käesoleva aja sotsiaalne, poliitiline ja hariduselu kliima seda psüühilist ja sümboolset tegevust ei kergenda, kuna on väärtustatud infantiilisust, impulsiivsust ja pidevat tegutsemist.

Kas ei tundu, et sooteooria eitab seksuaalset erinevust, mis ometi on üks ühiskonna aluseid?

See eitab tõesti seksuaalseid erinevusi ja see tegelikkuse piiridest üleastumine on talumatu aafriklaste jaoks, kel on olemas kas mehe ja naise ning perekonna mõiste või kes on allutatud kontseptsioonidele, mille järgi mees ja naine on ebavõrdsed ja mees valitseb naise üle. Selle eitamise tingimus on sellise ideoloogia loomine alates transseksuaalsetest isikutest, kes ei aktsepteeri oma keha sugu, vaid fantaasiakeha, mis kuulub teisele sugupoolele. Sellest järeldasid esimesed teoreetikud, et tõeline seksuaalne identiteet ei paikne kehas, vaid psüühikas. Teisisõnu, tõeline sugu on ettekujutus. See on tõeline psüühiline verejooks. Eriline ja äärmuslik on saanud üldiseks. Nii on sündinud psühholoogiline ideoloogia, mille nimel poliitika on sunnitud tegema seadusi, mis lähtuvad igaühe subjektiivsetest ja ühiskonda killustavatest huvidest. Feministide ning seejärel lesbide ja geide liikumised on selle omaks võtnud, andmaks oma eluviisile ja nõudmistele „teaduslikku” legitiimsust. Seksuaalset identiteeti asendab seksuaalne orientatsioon. Tänu AIDS’i pandeemiale on nende küsimuste ümber kujunenud kaastundlik õhkkond, ja ideoloogia, ühendades inimeste tunded ja eitamise, on surunud normina peale mehe, naise, paari, abielu, perekonna ja järglaste ümbermääratlemise. Sellel dünamiidil võttis aega üle neljakümne aasta, et luua uued paradigmad ja astuda marksismi jälgedesse.

Selle asemel, et otsida ühtsust üksteise täiendamises, luues mehe ja naise seksuaalse erinevuse vahel suhte, lahutab ja vastandab see ideoloogia (ja selle nimel tehtud seadused) sugusid üha rohkem, et püüda püsida ükskõiksuses ning seega mõttesegaduses.

Sooteooria ei lakka vastandamast meest naisele, minnes kuni naiste võimu nõudmiseni naise autonoomia kaudu, mis jätab mehe soojätkamisest ja perekonnaelust välja. See näitab sügavat intellektuaalset ebaküpsust, kuna inimese küpsuse siht ei ole mitte autonoomia, isegi kui see etapp on nooruses vajalik iseenda leidmiseks, vaid mehe ja naise vaheliseks vastastikuseks sõltuvuseks. See kergendab nende koostöösuhet, teineteise täiendamist ja endale võetud rolle vastavalt nende omadustele, pädevusele ja sellele, mis on kummalegi sugupoolele sümboolsed. Pole kindel, et mehed ja naised saavad kõiki neid kohustusi ühtemoodi ellu viia ning et see ei jäta jälgi isikutele ja ühiskondlikele sidemetele. Piisab, kui seda jälgida koolis laste ja noorukite juures.

Mehe ja naise vahel jagatud ühist kasvatust ei saa segi ajada sarnasusega ja selles mõttes on ühiskasvatus koolis läbi kukkunud. Selle asemel et soosida nende vahel paremaid suhteid, toob see endaga kaasa selle, et mees samastab end psühholoogiliselt naisega, ning kolmekümnendates aastates vajaduse olla ühest soost isikute seltskonnas, kas siis meeste või naiste omas. Jääb veel üle öelda, et mehe ja naise vahelised suhted, ligitõmme ja ühendus leiavad aset ainult mehe ja naise erinevuse tunnustamises. Vastasel juhul ütleb sooteooria, et erinevust pole. Ometi on mehe psühholoogia erinev naise omast ning erinevad on ka nende huvid ja vajadused. Sugupooltevahelist suurt erinevust kaotades kaotatakse ka teiste erinevuste mõte, kui neid kaitsta tahetakse. See on teesklus, sest see, mida otsitakse, on sarnasus.

Üks sooteooria külgi, mida te olete oma raamatutes laialt analüüsinud ning hiljuti Zenit’ile antud intervjuudes täpsustanud, on mehe ja naise pidev vastandamine. Kuidas entsüklika seda küsimust käsitleb?

Sooteooria risk ja oht seisnevad nimelt selles, et intellektuaalsete oskuste nimel lahutatakse inimlikud reaalsused, mille eesmärk on ühinemine. Näiteks tahetakse seadusandlusega muuta keelt, et võetaks paremini vastu mehe ja naise vastandamine ning soodustamaks samasooliste abielu ja laste adopteerimist, kuigi see on vasturääkiv ja mõistusevastane olukord.

Püha Isa rõhutab oma arutluses väga õigesti, et inimest ei tohi kahandada ainult kultuuriliseks suuruseks, nagu väidab sooteooria. Täpsemalt, osutab ta riskile lahutada kultuur inimloomusest. „Eklektitsism ja kultuuri nivelleerumine lahutavad kultuuri inimloomusest. Nii ei oska kultuur enam leida oma vahendeid loomuses, mis on temast kõrgemal ning kahandab lõpuks inimese puhtalt kultuuriliseks nähtuseks. Kui see juhtub, on inimkond jälle orjastamis- ja manipuleerimisohus” (nr 26). Täpsemalt, inimsugu ei killustu, vaid saab kokku ja näeb end muutumas, mis põhineb „avatuses elule, mis on [tervikliku] arengu keskmes” (nr 28). Erisuse läte on Kolmainujumala erisuses, nagu seda rõhutab Benedictus XVI: „Ainult kohtumine Jumalaga ei lase teises näha pelgalt teist, vaid tunneb temas ära Jumala kujutise, jõudes nii tõeliselt teise avastamiseni ja armastuse arendamiseni, millest saab hoolitsemine teise eest tema enda pärast” (nr 11).

Sooteoorias erineme teravalt tervest erisusest ja viime sisse samasuse mõiste. See kujutab endast kontseptsiooni, kus loeb ainult mehe ja naise ülespuhutud võrdõiguslikkus igas üksikasjas. Asi pole mehe ja naise hädavajaliku võrdsuse küsimuse alla seadmises. Kirik Kristuse kujutise järgi oli esimene institutsioon, mis toetas mehe ja naise võrdsust kõigi ühiskondlike mudelite vastu, mis sellele võrdsusele vastu seisid. Ta on pidanud võitlema kakskümmend sajandit, et tunnustataks abielu abikaasa vaba valiku alusel perekondade korraldatud ja pealesunnitud abielude asemel, abielulist ja vanemlikku vastutust, mida mõlemad vanemad omavahel jagavad, ning seksuaalse eneseväljenduse koondumist abiellu. Oleks veelgi arvukalt näiteid, mis on mõtteajaloos unustatud, tunnustamaks Kirikut naise rolli esile tõstmises.

Seevastu sellel, mis toimub tegelikult, pole midagi tegemist meeste ja naiste vahelise võrdsusega. Võrdõiguslikkus on ainult ettekääne kehtestamaks naiste võimu, mis välistab mehe just abielu ja soojätkamise vallas. Suhtumine, mis seisneb abielu väärtuse alandamises vabaabielu, kooselu ja üksikvanemate kasuks, asetab need kõik samale pulgale. See on kahjustav lisasegadus sel viisil lõhutud sotsiaalsetele sidemetele ja kokkukuuluvusele. Seejärel imestatakse üksikute arvu suurenemise ja raskuste üle, mis on paljudel, kes ei oska elada paarissuhtes, mis püsiks paari igal eluperioodil.

Seepärast meenutabki Püha Isa, et abielu on ainult mehe ja naise vahel sõlmitud leping ning rumal ja ebaõiglane on seda iseloomustavaid omadusi kasutada suhete puhul, mil on teistsugune olemus. Paavst rõhutab põhjusega, et „riigid on kutsutud ellu rakendama poliitikat, mis edendavad mehe ja naise vahelisele abielule rajatud perekonna keskset iseloomu ja terviklikkust. Selline abielu on ühiskonna eluline algrakuke, arvestades viimase majanduslikke ja maksuprobleeme ning austades selle seotud suhtlemisiseloomu” (nr 44). Teisisõnu, riigid eksivad, laiendades abielule omaseid õigusi vabaabielule, tsiviillepingule ja homopaaridele, kel ei ole samu omadusi ja samu voorusi. Nii lõhutakse antropoloogia, selle asemel et seda pidada ühendavaks nägemuseks.

IV

Mida tähendab, et abielu ei lähtu üksikisiku õigustest?

Õigusega rõhutab Benedictus XVI tõsiasja, et abielu jääb mehe ja naise, laste ja ühiskonna jaoks strukturaalseks institutsiooniks. See ei ole seadusandja vaba tahte reaalsus, vaid osa loomuõigusest, mis sellele eelneb. See pole leping ning nõuab talle omaseid tingimusi sugudevahelisest erinevusest alates. Paavst täpsustab end, kinnitades: „Näidates uutele põlvkondadele perekonna ja abielu ilu, hakkavad need institutsioonid vastama südame kõige sügavamatele nõuetele ning inimese väärikus saab ühiskondlikuks ja isegi majanduslikuks vajaduseks” (nr 44). Lääneühiskonnas on abieluinstitutsioon sageli ebasoosingus isiklike õiguste nimel, mis aetakse segi juhuslike partikularismidega, ja ühishüve kahjuks. Muidugi pole isiklikud huvid tähtsusetud, kuid need ei tohi minna lahku lõppeesmärgist.

Entsüklika 4. peatükis seab Benedictus XVI küsimuse alla libeda tee, mis tahab organiseerida ühiskonda nii, et isiklikud huvid ei satuks vastuollu ühishüvega. Kas mõned isiklikud õigused, mida nõuavad survegrupid ja mille Euroopa Inimõiguste Kohus on peaaegu heaks kiitnud, ei kuuluta mitte inimõiguste lõppu nende objektiivses ja üleüldises mõõtmes? Seda enam, et inimõiguste nimel nõutakse kõike ja ükskõik mida. ÜRO, Euroopa Komisjon ja Euroopa Inimõiguste Kohus on ümber piiratud individualistlikust ja subjektivistlikust filosoofiast, mis ainult pika aja jooksul saab muuta ühiskondlikke sidemeid. Paavst kirjutab järgmist: „Tänapäeval on palju neid, kes tahavad väita, et keegi ei võlgne kellelegi midagi – kui, siis ainult neile. Nad peavad end oma õiguste omanikuks ning neil on sageli suuri raskusi omaenda ja teiste tervikliku arenemise eest vastutamisega.”

Teisalt, „kui inimõigused põhinevad ainult kodanike kogu nõupidamistel, saab neid igal hetkel muuta ja järelikult see olukord aina nõrgendab ühiskondliku südametunnistuse kohustust neid austada ja järgida. Valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid võivad siis unustada õiguste objektiivsuse ja rikkumatuse. Kui see sünnib, on rahvaste tõeline areng hädaohtu seatud” (nr 43). Asjakohaste seaduste juurde tegemine vastamaks erilistele nõudmistele ainult kahandab tsiviilseaduste väärtust ja see lugupidamatus julgustab nende vastu austust kaotama, sest see ei austa üldist hüve. Teadused on mänginud tähtsat rolli selles, et on tekkinud uued ideoloogiad, mis põhinevad inimõigustel ja inimkonna kunstlikel jaotustel, selle asemel et austada fundamentaalseid erinevusi. Suhtumisi ja käitumisi jälgivad sotsioloogid leiavad, et kui fenomen on olemas, siis ei pea seda mitte ainult tunnustama, vaid ka seadustama ja sellest normi tegema. Sealt tuleneb seadusterohkus, mis legitimiseerib kombeid, selle asemel et luua seadusi ühishüve nimel. Toimub aeglane õiguse väänamine isiklike õiguste nimel (tegelikult individuaalsete normide nimel, mis on rajatud subjektiivsetele manipulatsioonidele), mida peab ühiskonnale peale suruma, neutraliseerides kohustused. Teisiti öeldes, küsimuse all pole isiklikud õigused, vaid viis, kuidas neid maskeeritakse. Paavstil on õigus, kui ta kirjutab, et „õiguste ületähtsustamine viib kohustuste unustamisele. Kohustused piiritlevad õigusi, sest need osutavad tõe antropoloogilistele ja eetilistele raamidele, kindlustades sel viisil, et õigused ei muutu meelevaldseks. Seeläbi tugevdavad kohustused õigusi ja asuvad nende kaitsele ja edendamisele kui ülesandele, mis on ettevõetud hüve huvides” (nr 43). Enamikus arenenud maades peab õigus praegusel ajal „rahuldama psühholoogilisi ootusi”.

Aafrika piiskoppide konverentsil rõhutasite te mõtet, et käimas on ideoloogiasõda. Mida te tahate sellega öelda?

Paavst toonitab tugevalt: „Tänapäeval oleme me tõsise vastuolu tunnistajad. Kui ühelt poolt nõutakse väidetavaid õigusi, mis on loomult meelevaldsed ja nautlevad, tahtes, et neid tunnustavad ja edendavad ka avalikud struktuurid, siis teiselt poolt ignoreeritakse ja rikutakse suure inimkonna osa elementaarseid ja fundamentaalseid õigusi” (nr 43). Ümberasunud perekondade väärikust alati ei austata. Laialivalgunud tööstus vaesustab neid ja kasutab esilekerkinud maade töökäsi. Ja teises plaanis, lapsel on õigus saada kasvatatud mehe ja naise poolt, et rahuldada tema vajadusi ja austada tema psühholoogilisi, ühiskondlikke, moraalseid ja vaimseid huve.

Paavst ütleb, et tänases tehnikute mentaliteedis tahetakse „tõde kokku panna võimalikuga” (nr 70). „Kuid kui tõe ainsad kriteeriumid on tõhusus ja kasulikkus, siis on areng automaatselt välistatud” (ibid.). Abielu nagu ka põlvnemine ei saa sõltuda kasulikkusest, et saada jagu kellegi rahulolematusest või hingelistest pingetest. Eriti siis, kui ei pöörata üldse tähelepanu sellele, et sidemel, mida “teeb” inimene, peab olema täielik inimlikkuse mõte, olles horisondil, kus teda võetakse tema olemise terviklikkuses” (ibid).

Selle mõttelahingu tänane panus on väga antropoloogiline. „Paulus VI on Populorum Progressios juba välja toonud, et „sotsiaalküsimus on radikaalselt antropoloogiliseks küsimuseks muutnud selles mõttes, et see ei puuduta mitte ainult seda, kuidas elu mõistetakse, vaid ka seda, kuidas sellega manipuleeritakse” (nr 75). Me oleme sageli korranud, et kaasaja hereesiad ei ole mitte niivõrd religioossed, isegi kui need mõnes ringkonnas veel püsivad, vaid antropoloogilised, mille mõttemaastikul on sooteooria üks neist, mis kõlab peaaegu rahvusvahelise normina. Omapäi jäetud inimene ei saa mõelda teisiti kui ainult kõigeväelisuse mõistetega või siis võistluses teiste vastu Kaini-kompleksiga. Meis peab olema kooskõlas usk ja mõistus, nagu ütleb paavst oma entsüklikas. „Jumal ilmutab inimesele inimest. Mõistus ja usk töötavad käsikäes, näidates talle, mis on hea, tingimusel, et ta tahab seda näha. Loomuseadus, kus särab loov Mõistus, näitab inimese suurust, kuid ka ta viletsust, kui ta ei mõista moraalset tõde” (nr 75).

Pole vaja enda eest varjata, et toimub mõttevõitlus, kus inimesed sageli ei tea panust ja kus tehakse kõik, et marginaliseerida Kirikut, kelle ülesanne on näidata sellise ideoloogia tagajärgi inimkonna tuleviku jaoks. Abielu küsimuse alla seadmine on ideoloogilise strateegia üks esimesi aspekte, mis püüab idealistlikul alusel inimese seksuaalsust ümber sõnastada ja mis läheb vastuollu inimese lihakssaamise reaalsusega eriomases kehas. Sooteooria poolehoidjad toetavad mõtet, et enne meheks või naiseks olemist oleme kõik inimolendid. See õilis sofism on illusioon, sest inimolendit iseeneses ei ole olemas. Me ei ole aseksuaalsed. Me kohtume inimestega, kes on kas mehed või naised. Teisi identiteete pole olemas. Veel teisigi paradokse leidub selles ideoloogias, mida tähistab seksualiseeritud keha salgamine ja rahutus, mis on inimkonnas alati olemas olnud – seksuaalse erinevuse tunnustamine, heaks kiitmine ja omaks võtmine. Selline on inimese erisuse tõeline mõte, mis täitus kristliku Ilmutusega. Abielu ei saa mõista, mõistmata seksualiseeritud keha, mis laseb mehel ja naisel liituda ja olla ühtne.

Milline on panus, mille Kirik ja kõik kristlased peavad andma?

On vaja tegutseda, et rahvuslikud parlamendid võtaksid omaks tsiviilseadused, mis ei oleks vastuolus inimkonna printsiipidega. Teaduse loodud sooideoloogia on marksismisarnane uus idealism, mis on inimeste tegelikele huvidele vastupidine. Kuid ühiskond, mis ei taipa enam sugudevahelise erinevuse mõtet, kaotab järk-järgult ka tõe mõtte ja kogeb sügava ebakindluse tunnet. Ebastabiilsus, mida toetavad paljud tegurid, edeneb, kuna see ideoloogia ründab ühiskonna alustalasid ja sümboolikat. Seepärast oli Montesquieu’l õigus, kui ta „Seaduste vaimus” (De l’esprit des lois) kirjutas: „Seadusi tohib puudutada ainult väriseva käega.” Tehes küsitavaks sugudevahelise erinevuse ja väites, et seksuaalne identiteet on bioloogilisest tegurist sõltumatu, eraldab sooteooria bioloogilise seksuaalsuse ja sotsiaalpsühholoogia, et teha sellest ühiskondlik konstruktsioon ning mehe ja naise vaheline võimuvõitlus. Klassivõitluse on asendanud sugupooltevaheline sõda. Esikoht on antud mehe ja naise vahelistele erinevuste kadumisele. Teisisõnu, miski ei tohi takistada naisel saamast võrdseks mehega, mõistes hukka mehe valitsemise ja võimu. Emadust peetakse samuti puuduseks ja ebaõigluseks, kuna last kannavad ainult naised. Seega tuleb naised vabastada emadusest ning see fakt seletab kontratseptiivide ja abordikampaaniate soosimist. Tõeline rahvusvaheline sugulise mutilatsiooni kampaania, mida juhivad kõige kõrgemad institutsioonid, kes annavad hoobi tõelisele rikkusele, mis on inimestel, kes on ta lapsed.

Benedictus XVI kirjutas õigusega: „Mõned valitsusvälised organisatsioonid tegutsevad aktiivselt abordi propageerimiseks ja õhutavad vaeseid maid streriliseerimispraktikat kasutusele võtma, ja seda ka naiste teadmata. Muuseas, täiesti põhjendatult võib oletada, et arenguabi on mõnikord seotud teatud tervishoiu-poliitikutega, kes de facto on segatud sündivuse kontrollimise kohustusega… Kui ühiskond liigub elu keelamise ja hävitamise poole, lõpeb see sellega, et enam ei leita vajalikku motivatsiooni ja energiat inimese tõelise hüve heaks tegutsemiseks” (nr 28).

Inimene peab end universumi isandaks. Ta ei ole seda ja ta ei valitse piisavalt oma päritolu üle, ta ei ole iseenda looja ja veelgi vähem see, kes end mitte millestki üles ehitab. Ta on pärit loodusest ja liigub edasi kultuuri kaudu. Ühe ja teise vahel pole vastuolu, vaid imepeen vastastikune toime. Selle asemel, et end üles ehitada, areneb inimene talle omaste fenomenide järgi. Ta võtab end vastu kui kinki, nagu ütleb paavst, ning asub tegutsema keset mitmeid vastastikusi sõltuvusi. Seepärast on vajalik, et ta vabaneks eneseimetlemisest ja omaenda mõtetega rahulolust, vabastades end kõigeväelisuse fantaasiast, mis tegi temast oma eluloo arhitekti ja kõige üle valitseja. Elulood, mis praegu on väga moes ja mida Lääne inimesed jutustavad raadios ja televisioonis, tunnistavad vajadusest autolegitiimsuse järele, vajadusest end esitleda kui kangelast või kui kasvatuse ja teiste inimeste ohvrit. See on sümptom raskusest oma olemasolu omaksvõtmisel, eneseväljendamisel ja enda eest vastutamisel. Põhja-Euroopat ja anglosakse mõjutanud Pico della Mirandola individualism ning subjektivism viis nartsislikku enesessesulgumisse, mis on erinevate vägivallavormide läte alati areneva tsivilisatsiooni liikumises.

Püha Isa rõhutab, et inimisik ei ole loodud mitte ainult tema enda jaoks, ta on loodud ka andma. ”Armastus tões annab inimesele hämmastava anni kogemuse. Tasuta antus esineb tema elus paljudes vormides, mis puhtalt tootva ja tarbiva eksistentsi tõttu jäävad sageli tundmatuks. Inimolend on loodud andma, andmine väljendab ja toob esile tema transtsendentse mõõtme” (nr 34). Andmine saab teostuda ainult erisuse, seksuaalse erisuse tunnistamises, vastuvõtmises ja sisemises omaksvõtmises. Eneseandmine väljendub keha kaudu, mis on loodud Kristuse kujutise järgi, kes on lihaks saanud ja enda ihu ohvriks toonud, et inimene ühineks Jumala inimlikkusega tõearmastuses.

Kuidas õpetada preestreid ja muuta kristlased selle ideoloogia suhtes intellektuaalselt tundlikuks?

Aafrika piiskopid on otsustanud tegutseda seminarides, katoliiklikes ülikoolides ja kogudustes ning perekonnaliikumistes, et tutvustada sooteooriat, pakkuda intellektuaalse kriitika vahendeid ning realistlikku nägemust mehe ja naise vastastikusest täiendamisest.

Nad on kutsutud ühinema, aga mitte pidama sugupooltevahelist sõda. Kirik, nagu Johannes Paulus II on seda tungivalt rõhutanud, kutsub üles ehitama tsivilisatsiooni, mis on rajatud armastusele, see tähendab mehe ja naise liidule, mis ainsana sümboliseerib armastuse tähendust abielus ja perekonna loomises. See peamine erinevus tuleb vähemalt sisemiselt omaks võtta, et jõuda armastuse juurde.

Läänes, sellal kui see teooria on juba aastaid eksisteerinud, on selle käsitlemine seminarides ja katoliiklikes ülikoolides peaaegu olematu. Asi ei ole nõnda Rooma ülikoolides, näiteks Johannes Paulus II Instituudis ja Kiriklikus Pontifikaalakadeemias. Vastasel juhul tuleks nentida, et õpetajad, õpilased ja vaimulikkond kasutavad tihti sellele ideoloogiale omast keelt, ilma et nad seda teaksid. See on selle teooria kõige ohtlikum külg – kasutada igapäevases keeles sõnu, et ideid paremini vastu võetaks.

Kes oleks kunagi mõelnud, et „juhitavuse” mõistel, mis on kõlav ja ilus termin, on sama tähendus kui valitsemisel? See on sarnane vanemlikkuse mõistega, mis tuleneb “sugulusest”, kuigi on hoopis teise tähendusega. Või siis reproduktiivne tervishoid, mil pole midagi ühist emade ja perekondadega, vaid mis tähendab pigem kontratseptiivide ja abortiivsete vahendite levitamist. Eelistatav on see asendada „perekonna tervise” mõistega, mis hõlmab isa, ema ja lapsi – lühidalt, perekonna ühtsust. Seepärast peab teadma mõistete allikat ja nende ulatust ning keelduma kasutamast selliseid keeleuuendusi.

Perekonna Pontifikaalnõukogu on avaldanud kahetähenduslike ja vaidlusaluste terminite leksikoni vastamaks kõigile ideoloogilistele küsimustele. Prantsuse keeles on selle raamatu välja andnud kirjastus Téqui ning see on saadaval ka saksa, inglise, araabia, hispaania, itaalia, portugali ja vene keeles. Samuti tuleb tervitada kogu tööd, mida teevad katoliiklikud pereühingud Euroopas ja rahvusvahelises ulatuses. Kasvatajaid, õpetajaid ja kõiki kristlasi tuleb laialt teavitada, et vastata sellele uuele väljakutsele, mille esitab perekonnapoliitika. Kristlased peavad tegevusse astuma, sest elu väärikus ja inimlik tasakaal on paigast nihkunud majandusliku ja ideoloogilise kasu püüdlustel, mis on piiritletud erihuvidega. Siin kutsub Benedictus XVI meid olema elule rohkem avatud.

Roomas, 30. augustil 2010 (Zenit.org)