Mõttekodalane ja majandusajakirjanik Stephen Moore kirjutab New York Sunis, et tänased demokraadid on äärmuslased, kes ei pea mõistusepärastest poliitkatest enam midagi.
Wall Street Journali viimane poliitiline arvamusküsitlus näitab, et demokraadid on kaevanud omale sügava augu.
Kümnest valijast ainult kolm suhtub Demokraatlikkusse Parteisse heatahtlikult. Nii madal pole demokraatide toetus olnud alates president Bill Clintoni esimesest ametiajast. Eriti populaarsed pole samas ka vabariiklased, kuid eeslite [demokraatide sümbolloom] ees on neil inimeste silmis siiski märkimisväärne ülekaal.
Vabariiklased on samasugused Washingtoni ülemääraste kulutuste ja võlakriisi kaasvandenõulased.
Ma pole vabariiklaste eriline toetaja ja on selge, et Vabariiklik Partei pole samuti vastus kõigile Ameerika Ühendriikide ees seisvatele probleemidele. Vabariiklased on samasugused Washingtoni ülemääraste kulutuste ja võlakriisi kaasvandenõulased.
Kuid tõsist muret valmistab asjaolu, et demokraatidest on saanud poliitiline ühendus, mida võib kutsuda sõõrikuparteiks. Nende poliitikate seast ei leia enam keskpõranda (tsentristlikku) mõõdukust. Kuskil 2000-nda aasta paiku hakkasid progressiusklikud vasakäärmuslased hõlvama partei juhtkonnas kõiki olulisi positsioone.
See algas Nancy Pelosi edutamisega kongressi spiikriks ja partei vallutati progressistide poolt lõplikult Barack Obama valimisega presidendiks. Alates sellest ajast on demokraatide suunajateks saanud inimesed, nagu kongressi rahvaesindaja Alexandria Ocasio-Cortez, senaator Elizabeth Warren, asepresident Kamala Harris ja senaator Bernie Sanders.
Isegi ajal kui president Donald Trumpi poliitikatel on järjest suurem kandepind ja need paistavad vähemalt siiani töötavat, vastustavad Washingtoni demokraadid eranditult kõike, mida president ette võtab. Isegi poliitikaid, mida partei varem toetas, nagu näiteks kaitsetollide süsteem.
Kõik demokraadid hääletasid Trumpi maksulangetuse alatiseks seadusesse kirjutamise vastu ehk ilmselgelt on nad rahul olukorraga, et keskmine Ühendriikide pere maksab aastas 2000 dollari võrra rohkem makse.
Hea küll ja selge. Nad on põhimõtteliselt Trumpi vastu. Aga milline on demokraatide endi majandussõnum?
Järgnevalt on esitatud mõned nende loosungid:
– Tuleb tõsta rikaste makse.
– Ameerika Ühendriikide energiavõimekuse peab kliimausu pärast hävitama.
– Ettevõtlus kui selline on saatanast.
– Sotsiaaltoetusi peab jagama rohkem.
– Vaja on suuremat valitsust ja riiki.
– Roiskuv koolisüsteem vajab kaitset ja õpetajate ametiühingute huvid tuleb seada ettepoole vanemate ning laste omadest.
– Mitmekesisus on ameti juures tähtsam kui kogemused ja oskused.
Tänapäeva demokraadid ei pea enam midagi John F. Kennedy vabakaubanduse, madalate maksude ja tasakaalus eelarvete tegevuskavast.
Tänapäeva demokraadid ei pea enam midagi John F. Kennedy vabakaubanduse, madalate maksude ja tasakaalus eelarvete tegevuskavast. Kas keegi suudab ette kujutada ühtegi demokraati, kes räägiks täna midagi sarnast kui Kennedy 1963. aastal: "Maksumäärad on liiga kõrged, maksulaekumine liiga väike ja kõige kiirem viis eelarvetasakaalu saavutamiseks on kohene maksude langetamine."
1980. aastate lõpus president Ronald Reagani poolt allkirjastatud maksuseadus langetas kõrgeima maksumäära 28 protsendini. See võeti senatis vastu häältega 97–3 ja selle poolt hääletasid 44 demokraatide senaatorit 47-st. Täna ei toetaks mitte ükski demokraat 28 protsendist maksumäära. [USA kõrgeim maksumäär on hetkel 37 protsenti.]
Peale Kennedy'it on võimul olnud Clintoni turusõbralikud mõõdukate vaadetega "uued demokraadid" (New Democrats). 1990-ndad aastad olid tasakaalus eelarvete, külluslike töökohtade, vähenevate valitsussektori kulutuste, vabakaubanduse, tehnoloogiabuumi, madalate kapitalikasumi maksude ja jõulise aktsiaturu aastad.
Ajutiselt oli suure riigi aeg möödas.
Tänaseks on see tagasi.
Poliitika jaoks ei ole tervislik kui üks poliitilistest parteidest püherdab vaimses poris.
Kongressi demokraatide tarkus paistab täna seisnevat seisukohas, et tuleb olla kõige vastu, mida Trump ette võtab. Nad kavatsevad järgmiste valimiste põhiloosungiks seada lubaduse, et Trumpi maksulangetus tühistatakse, mis tähendab hiiglaslikku maksutõusu kõigi jaoks.
Tegemist ei ole majandusfilosoofiaga, see on vaimuhaigus.
Poliitika jaoks ei ole tervislik kui üks poliitilistest parteidest püherdab vaimses poris. Vaja on sõda elik vähemalt heade ideede ja lahenduste konkurentsi.
Minu jaoks on väga keeruline nimetada ühtegi – ainult ühte – Washingtoni demokraati, kes oleks majanduskasvu ja Ameerika Ühendriikide edenemise poolt.
1980-ndatel paiskas Reagan demokraadid põrmu. Nad otsustasid liikuda Walter Mondale'iga pahemale ja kaotasid neli aastat hiljem 49 osariigis valimised. Isegi peale Reagani lahkumist üritasid nad liikuda veelgi rohkem vasakule Massachusettsi uusliberaali Michael Dukakisega ja kaotasid taas 1988. aasta presidendivalimised.
Alles siis hakkasid nad pragmaatikuteks ja Clintonist sai president. Ilmselt peavad demokraadid saama 2028. aasta presidendivalimistel ränga kaotuse osaliseks, et mõista oma eksitusi.
Tõlkis Karol Kallas