Foto: Subbotina Anna/Bigstockphoto.com

Alljärgnev kujutab endast Varro Vooglaiu avalikku kirja justiitsministeeriumi asekantsler Kristel Siitam-Nyirile.

Lgp Kristel Siitam-Nyiri
Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler

Viimastel nädalatel on ajakirjanduses avaldatud terve rida artikleid seonduvalt Justiitsministeeriumi plaaniga muuta karistatavaks käitumine, millega kahjustatakse sündimata laste tervist.

Ka Teie ütlesite Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantslerina selles mõttevahetuses sõna sekka, avaldades ministeeriumi plaanide selgitamiseks artikli pealkirjaga "Kas veel sündimata laps vajab kaitset?" (Delfi, 5.09).

Teie artikli sõnum ehitub ümber fundamentaalse väite: "On loomulik, et arvestame veel sündimata lapsega kui täisväärtusliku ühiskonnaliikmega." Erinevalt nii mõnestki teisest ametnikust ei püüagi Te niisiis sündimata inimesi dehumaniseerida ning viitate neile oma artiklis läbivalt kui "veel sündimata lastele".

See on suurepärane – nagu on iseenesest suurepärane ka püüdlus kaitsta sündimata laste tervist. Aga just asjaolu, et Te tunnistate sündimata laste inimsust ja kinnitate ka seda, et nendega peaks arvestama kui täisväärtuslike ühiskonnaliikmetega, tõstatab ühe väga tõsise küsimuse. Nimelt tõstatab see küsimuse sellest, miks Te seisate vajaduse eest keelata sündimata laste tervise kahjustamist, ent samal ajal ei ütle poolt sõnagi vajaduse kohta lõpetada sündimata laste tahtlikku tapmist ja selle riiklikku rahastamist?

Kindlasti olete Te teadlik, et igal aastal tapetakse Eesti Vabariigis indutseeritud abordi teel sünnieelselt tuhandeid lapsi. Nt eelmisel aastal ulatus sel viisil emaüsas teadlikult ja tahtlikult tapetud laste arv üle 6000. See tähendab, et võime ilma liialdamata rääkida ühiskonna kõige haavatavamate ja kaitsetumate liikmete massilisest hävitamisest, mis leiab aset siin samas meie keskel, olgugi et avalikkuse eest varjatult ja ilma, et end inimõiguslasteks nimetavad inimesed sellele vähimatki tähelepanu pööraks.

Eelöeldu taustal on Teie väide, et "seadus näeb ka praegu ette karistuse sündimata lapse kahjustamise eest, kui sellega põhjustati raseduse katkemine või loote surm", parimal juhul pooltõde. Teie osundatud säte on paljuski sümboolne – tegelikult riik ei kaitse sündimata lapsi tapmise eest, vaid on raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse näol loonud selleks isegi seadusliku aluse, võimaldades sündimata laste tapmise nende endi emade otsusel naistearstide poolt ilma, et sellega kaasneks mingisuguseidki sanktsioone.

Mis aga veelgi hullem: Eesti Vabariik mitte üksi ei võimalda sündimata laste massilist tapmist, vaid ka aktiivselt toetab seda. Nimelt on Vabariigi Valitsus juba aastaid rahastanud Haigekassa vahendusel kõiki valikaborte olenemata nende põhjusest, justkui oleks rasedus haigus ja abort selle ravi. Minu arvutuste kohaselt kulutab valitsus sel viisil sündimata laste tapmise finantseerimiseks igal aastal vähemalt 450 000 eurot maksumaksjate raha.

Ja see kõik leiab aset hoolimata õiguskantsler Allar Jõksi poolt juba 2002. aastal antud ametlikus arvamuses sedastatud tõsiasjast, et riigil on mitte ainult põhiseaduslik kohustus hoiduda sündimata laste eluõigusesse sekkumisest, vaid ka kohustus seda kaitsta.

Ma ei usu, et eelöeldus oleks Teie jaoks midagi sellist, mida Te ei teadnud. Ja kuivõrd kutsusite oma artiklis üles mõttevahetusele, siis on mul Teile mõned konkreetsed küsimused:

Esiteks, kuidas Te selgitate seda, et Justiitsministeerium räägib vajadusest kaitsta sündimata laste tervist, ent pigistab samal ajal silma kinni nende samade laste massilise tahtliku tapmise suhtes? Kas tõesti on Justiitsministeerium seisukohal, et sündimata laste tervise kahjustamise eest tuleks emasid karistada, aga oma sündimata lapse tapmine on õiguslikult mitte ainult vastuvõetav, vaid väärib ka riiklikku toetust?

Teiseks, kui sündimata lapsed on täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed ja kui riigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta nende elu, siis kuidas on võimalik ja õiguslikult selgitatav, et Vabariigi Valitsus rahastab nende massilist tapmist? Kas me elame tõepoolet riigis, kus Vabariigi Valitsus võib mingitest väidetavalt kõrgematest eesmärkidest lähtudes otsustada rahastada "täisväärtuslike ühiskonnaliikmete" tahtlikku tapmist?

Pildil on 11-nädala vanuselt abordi teel tapetud sündimata lapse surnukeha – sellises vanuses sündimata lapsi on lubatud Eesti Vabariigis abordi teel tahtlikult tappa ükskõik mis põhjusel. Võiksime küsida, miks näidatakse meedias pilte nt Süürias tapetud lastest, aga mitte kunagi abordi teel tapetud lastest, kes on samuti meie ühiskonna täisväärtuslikud liikmed ja kelle tapmine leiab aset siin samas meie kõigi keskel. Foto: Center for Bioethical Reform

Õiguskord peaks moodustama terviku, kus selle alusprintsiibid – nagu nt see, et kõigil inimestel on õigus elule ja et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed – kohalduvad läbivalt kogu õigussüsteemis. Seevastu õiguskord, mis ühelt poolt karistab "täisväärtuslike ühiskonnaliikmete" tervise kahjustamist ja teiselt poolt tagab nende samade "täisväärtuslike ühiskonnaliikmete" tahtliku tapmise riiklikku rahastamist, seisab nii õigluse, moraali kui ka loogika alusprintsiipide valguses väljaspool igasugust mõistuspärast käsitlust.

Ausalt tõele näkku vaadates oleme sunnitud tunnistama, et praeguses olukorras ei saa me intellektuaalset ausust minetamata rääkida Eestist kui õigusriigist, sest õigusriigis kaitstakse kõigi inimeste võrdsust seaduse ees. Vastupidi, tuhandete laste iga-aastase tapmise võimaldamise ja selle valitsuse poolse rahastamise näol on põhjust rääkida väga suure mastaabiga riiklikust kuriteost, mille kõrval kahvatuvad kõik teised õigusrikkumised.

Seepärast on meie esmaseks vajaduseks kaitsta sündimata laste elu mitte suitsetavate või alkoholi tarbivate emade, vaid ennekõike Vabariigi Valitsuse eest. Kuniks riik ei ole lõpetanud sündimata laste massilise tapmise rahastamist, kõlavad ametnike jutud püüdlusest kaitsta sündimata laste tervist paratamatult mitte üksi ebausutava, vaid absurdsena.

Ent kõigest hoolimata tahan Teid lõpetuseks tänada, et olete öelnud otse ja ausalt välja, et sündimata lapsed on tõesti inimesed ning et täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena väärivad nad austust võrdsetel alustel kõigi teiste inimestega. Nüüd jääb üle need põhimõtted oma loogiliste järeldusteni viia.

Ma väga loodan, et Teie tahtekindlal juhtimisel asub Justiitsministeerium tegema reaalseid samme sündimata laste olukorra tegelikuks parandamiseks. Pidage seejuures meeles praeguses diskussioonis Justiitsministeeriumi plaanitava seadusemuudatuse selgituseks professor Jaan Sootaki poolt öeldut (EPL, 3.09), et sündimata lastel "ei ole vähimatki võimalust end ise kaitsta ega abi saamiseks kellegi poole pöörduda."