Mõttekoja Brownstone Institute'i asutaja Jeffrey A. Tucker loetleb Epoch Timesis üles viimase kuue aasta kümme tema jaoks olulist õppetundi.

Viimase kuue aasta jooksul on saanud avalikuks suur hulk tõikasid ühiskonna kohta, mis varem jäid varju. Ma ei räägi Epsteini toimikutest, kuigi need on osa sellest. Osutatud aastate jooksul on inimesed näinud ja kogenud asju (vähemalt minuga on nii), mida varem oli pea võimatu ette kujutada. Inimeste maailm on saanud põhjalikult raputada ja sundinud neid nende maailmanägemust ümber timmima. 

Kui kellegi arusaamine mingis olulises teemas on muutunud, siis seda inimest võib õnnitleda. Tegemist on kallutatuse asemel alandlikkuse, uudishimu, kohanemisvõime ja tõikade tunnistamise märgiga, mis on voorus. Inimesed, kes väidavad, et midagi pole muutunud, on kas kõigeteadjad (omnistsientsed), milles võib sügavalt kahelda, või nii kangekaelselt kinni varasemates vaadetes, et miski ei suuda neid kõigutada.

Kui kellegi arusaamine mingis olulises teemas on muutunud, siis seda inimest võib õnnitleda.

Aastakümnete jooksul on mul enda kirjutistest kogunenud mahukas arhiiv ja vahest ma sirvin seda, et vaadata, millisel määral mu vaated on muutunud. Tõepoolest, seda need on. Minu varasemalt kirjutatud raamatutes ja tekstides on oma väärtus, kuid neid täna lugedes leiab neist teatud lapsikust, teooria ja arusaamise lihtsustamist. Ma kaldun arvama, et tegemist pole ainult minu täiskasvanumaks muutumisega. Toimumas on midagi enamat. 

Allpool on üles loetud mõned teemad, mida meie aeg on tirinud valguse kätte nii läbi ja lõhki määral, mis välistab tavalised ideoloogilised kategooriad. Ma kahtlustan, et paljud lugejad on teinud läbi sarnase teekonna, kuid seda tõenäoliselt alustades erinevast punktist ja jõudes teistsugustele järeldustele. Iga inimene töötleb osutatud uut läbipaistvust erinevatel viisidel. Mina saan lugeda üles ainult iseenda tähelepanekud, mille ma olen võtnud kokku kümnes punktis.    

1. Inimestele tutvustati uut käsitlusviisi, mida kujutab valitsus päris elus. Võib-olla kunagi mõeldi, et valitsus on need inimesed, keda valiti. Nii peaksid asjad töötama. Kuid, nagu välja tuleb, samm-sammu haaval sajandi ja pisut enama aja jooksul, on võimu enda kätte haaranud bürokraatia, mida pole keegi kuhugi valinud. Seda ei huvita, mida valitud rahvaesindajad millestki arvavad. Selle haarmed tungivad sügavale ühiskonda. Administratiivse riigi valduses on institutsionaalsete teadmiste varamu ja see kannab kõigest hingest hoolt, et valitud poliitilised juhid sellest osa ei saaks ning, et see kuidagigi ühelt võimurilt teisele üle ei kanduks.  

Võib-olla kunagi mõeldi, et valitsus on need inimesed, keda valiti.

Ameerika Ühendriikide põhiseadus ütleb, et president on täidesaatva võimu juht. Donald Trump üritab riigi 444 ametit kontrolli alla saada, kuid seisab selle juures silmitsi kohtuasjade laviiniga. Nagu välja tuleb, on riigimasin valitud juhtide kavatsuste vastu kindlustatud ja täpselt sellisel viisil on see üles ehitatud. Sama kehtib kongressi kohta, millel on oma ametnikkond ja mis peab vastu kõigile poliitilistele pööretele. See ei ole demokraatia. See on ennast maasse kaevanud ja kindlustanud oligarhia, mida keegi pole kuhugi valinud. Kõik see peab muutuma, muidu jääb rahvas hääleõigusest alatiseks ilma.

2. Alles hakatakse mõistma mida tähendab jõugukapitalism. Minevikus polnud nii üheselt selge, kuidas riigiametid ja tööstus- ning ärimaailm koos tegutsesid. Valitsesid kaks vaadet: valitsusametid olid ettevõtetega alatiselt vaenulikes suhetes viisil, mis oli kahjulik ärile või valitsusametid kaitsesid inimesi korporatsioonide rüüstava tegevuse eest. Tänaseks on teema kohta olemas selgem nägemus ja tuleb välja, et suurte ning võimsate korporatsioonide ja väidetavalt neid kontrollivate ametite vahel valitseb sümbiootiline suhe. Seda on võimalik näha põllumajanduses, ravimitööstuses, hariduses, tehnoloogiavaldkonnas ja relvatööstuses. Probleem on valdav. 

Teadlaskond seisab innukalt soomuutmise, ärkleva ideoloogia, nakkushaiguste tõttu ühiskonna sulgemise, kõigile soovijatele kodakondsuse jagamise, heaoluriigi korruptsiooni, teadusvaldkonna moraalsuse põrmustamise ja paljude muude sarnaste ürituste eest.

3. Teadusvaldkond pole midagi ülevat. Ülikoolide ja teadusasutuste haritlasi on pikka aega imetletud kui inimkonna parimaid ja säravamaid esindajaid, teadusasutusi peeti sõltumatuteks tõe valvuriteks, mis hõljuvad avalikkuse kõikuvast meelest ajendatud vajadustest kõrgemal. Kuid kui vaadata tänapäeva suuri vastuolusid, siis teadusvaldkond üldiselt pole nende lahendamiseks teinud kas mitte midagi või väga vähe, kuid selle eest on teadlaskond innukalt seisnud soomuutmise, ärkleva ideoloogia, nakkushaiguste tõttu ühiskonna sulgemise, kõigile soovijatele kodakondsuse jagamise, heaoluriigi korruptsiooni, teadusvaldkonna moraalsuse põrmustamise ja paljude muude sarnaste ürituste eest. Teadus valdkonnana üldiselt on loobunud isegi üritamisest jätta mulje, nagu see oleks maistest asjadest kuidagi eraldi. Ollakse leppinud lihtsalt osaga kahtlastest rahalistest tehingutest. Näiteks: kui Trump hakkas piirama eliitülikoolide riigi poolset rahastust, siis suuremat avalikkuse pahameelt selle peale ei tekkinud. See on nii põhjusel, et teadusvaldkond on kaotanud Ühendriikide ühiskonnas selle kunagise kõrge staatuse. 

4. Suur meedia on suuremas osas lootusetult erapoolik. Kunagi olid ajad kui inimesed võisid mõelda, et meedia on valvur, mis seisab olulise kaitsevallina kodanike ja poliitilise võimu vahel, tagades valimistel võimule saanud inimeste vastutuse. Selline vanamoodne vaade pole viimasel aastakümnel toimunu valguses osutunud jätkusuutlikuks ja poliitilise võimu ning meedia jultunud suhe on tiritud selle rüveduses valguse kätte. 2016. alanud sõda Trumpi vastu tõi kaasa uudistetoimetuste täielise ideoloogilise pöörde, mis omakorda hävitas usalduse meedia vastu, mis täna on selle ajalooliselt kõige madalamal tasemel. Samuti on avalikuks saanud, et suurimad tegijad meediavaldkonnas tegutsevad samal ajal riigi esimuste nimel ja nii palju suuremal määral kui seda varasemalt iganes arvati.

Suured Peetrid kasutavad valitsust konkurentsi lämmatamiseks.

5. Suur äri ja suur riik ajavad ühte asja. Sellel oli põhjus, miks hiljutise ülemiste hingamisteede haiguse pandeemia ajal kästi kohalikud pisikesed ettevõtted kinni panna, kuid suured selvehallid jäid avatuks. Sellel on põhjus, et kui ettevõtteid taas avama hakati, siis pisikestele kohvitubadele kirjutati ette kui palju inimesi nad korraga teenindada tohivad, kuid samal ajal suured restoranid õitsesid. See toimus nii, kuna suurtel ettevõtetel on osariikide- ja föderaalvalitsuses suurem poliitiline mõju, aga Pisikestel Peetritel see puudub. Suured Peetrid kasutavad valitsust konkurentsi lämmatamiseks. Kas sedasi asjad töötavadki? Võib-olla midagi sellist tajuti üldjoontes varemgi, kuid oma silmaga niisuguste asjade pealt nägemine oli märkimisväärne.  

6. Teadus on kõige paremal juhul kallutatud. Varem kiputi arvama, et eelretsenseeritud teadusajakirjades avaldatud uuringud on midagi enam-vähem mingisuguse tõega võrdset. Siis võis pealt vaadata, kuidas samad teadusajakirjad avaldasid ilmselgelt manipuleeritud ja valetavaid uuringuid ning valdava poliitilise tegevuskavaga sobitumiseks loodud täielikke väljamõeldisi. Siis sai selgeks, et teadusajakirju rahastavad needsamad tööstused, mille valdkondi need käsitlevad ja pilt muutus arusaadavaks. Täna võib kahelda pea kõiges, mis teadusajakirjades kirjutatakse. Hetkel peaks olema tegemist teaduse ajastuga, kuid pole võimalik võtta tõsiselt seda, mida avaldatakse teaduse nime all.

7. Julgust leiab väga harva. Kunagi ma arvasin, et kui inimesed mõtlevad õigeid asju – vabadus on tähtis, inimestel on õigused, seaduseid peaks järgima, tsensuur on vale, bürokraatidel ei tohiks väljaspool nende eriala valdkonda olla võimu – siis jäädakse peale enamustes lahingutes. Kuid ma ei saanud aru, et veendumuste põhjal tegutsemist näeb märksa harvemini kui veendumusi endid. Tõesti, kui pole julgust tõe eest seista, kuna kardetakse mingisugust mainekahju või majandusliku olukorra halvenemist, siis pole samuti nii üheselt selge, kas veendumustel ongi nii palju tähtsust. Lisaks näeb oma veendumuste eest seismise julgust väga harva. Suuremat hulka inimesi saab hirmuga teadmatuse ees sundida kuuletuma. Varem ma seda ei teadnud.

Veendumuste põhjal tegutsemist näeb märksa harvemini kui veendumusi endid.

8. Pahem- ja parempoolsus on hämarad käsitlusviisid. Varem kiputi arvama, et teatakse, mida kujutab poliitiline vasak- ja parempoolsus ning neid peeti kindlateks kategooriateks. Sama kehtib sõna "libertaarsus" kohta: arvati, et niisuguste siltide põhjal saab ennustada inimeste vaateid ja tegusid. Täna pole selline nägemus enam tõsiseltvõetav. Mina olen täna ühel meelel mitmete pahempoolsetega, mida ma varem võimalikuks ei pidanud ja paremal äärel asuvate isikutega, kelles sügavalt kahtlesin. Pahemad ja paremad määratlused ei tähenda enam midagi samuti mõistes, et pahempoolsed edendavad nüüdseks teemasid, mis varem nende põhimõtetega kuidagi kokku ei sobinud ja parempoolsed suhtuvad soojalt üritustesse, mis enne pakkusid huvi ainult pahemlastele. Üldjoontes on mul niisuguste muutuste üle hea meel, kuid ootan asjade teatud settimist.

9. Toit on sama tähtis kui arstimid. Kunagi ma arvasin, et mured toidus leiduvate ja suures põllumajanduses kasutatavate kemikaalide pärast on liialdatud. Kuid mõistmine, millised probleemid valitsevad rahvatervisetööstuses ja tehnoloogiavaldkonnas, juhtis järelduseni, et valitsuse sekkumine põllumajanduses loob samuti kartelle ning turuhäireid. Pannes niisugused teemad kokku ausate terviseküsimustega ja nähtavale ilmuvad probleemid, mida rõhutab Robert F. Kennedy Jr. Antud valdkond, mida ma kümme aastat tagasi täielikult eirasin, on täna minu jaoks väga olulisel kohal. Koos arusaamisega, et pisikeste traditsiooniliste talude taastamine on väga oluline.  

10. Üks inimene on tähtis. Kõige suurema üllatuse valmistas mulle asjaolu, et tänaseks ma olen seotud suure grupi ameeriklastega, kes tunnevad sügavat muret kõigi valdkondade vabaduse – hariduse, rahvatervisetööstuse, põllumajanduse, tehnoloogia ja kodanikuõiguste, sealhulgas valimiste turvalisuse – pärast. Võimalik on olnud pealt vaadata, kuidas osutatud liikumine kerkis esile pea olematusest ja kuidas see muutus äärmiselt mõjukaks. Seda mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid üle maailma. Täna asjad muutuvad ja see ei juhtu nii, et nomenklatuur seda soovib. Asjad liiguvad, kuna inimesed õpivad, teevad koostööd, tegutsevad ja nõuavad muutuseid. See on äärmiselt innustav ning vastavat lähenemist on vaja igas elu valdkonnas üha enam.

Tõlkis Karol Kallas