Väga elementaarne inimestevaheline suhtlus, mis on olnud lapse arengu jaoks hädavajalik juba meie liigi algusest peale, on nüüd delegeeritud mitteisikulisele esemele, hoiatab laste nutisõltuvuse ohtude eest kirjanik Sebastian Morello.

Väike laps, mitte vanem kui kuue aastane, jõllitab kui zombi mobiiltelefoni. Ema kummardub ja ütleb: „Emme peab korraks oma telefoni kasutama." Laps ei reageeri, olles endiselt neeldunud ekraani vilkumisse. Ema proovib uuesti: „Kas emme võib telefoni hetkeks tagasi saada, et kiirelt sõnum saata? Ma annan selle kohe tagasi." Laps ei vasta endiselt, tema silmad on naelutatud süles olevale telefonile. Ema paneb käe telefoni peale: „Ma võtan selle korraks." Sel hetkel hakkab laps vinguma nagu lõksu jäänud loom. Kui ema telefoni võtab, purskab laps välja kohutavaid häälitsusi, värisedes kontrollimatult tohutu emotsionaalse spasmi käes. Ta karjub, viskab end põrandale ja kui ta jõuab frustratsiooni haripunkti, mida saab väljendada vaid tõmbluste ja jalgadega pekslemise kaudu, antakse nutitelefon talle tagasi. Niipea kui laps selle kätte saab, naaseb ta hetkega vaikse rahu seisundisse, milles ta oli veel kolmkümmend sekundit tagasi.

Sellist vaatepilti nägin ma vaid kaks päeva tagasi Heathrow' lennujaamas. Ei ema ega isa tundunud arvavat, et lapse käitumine oleks olnud ebatavaline või piinlik. Ka ümberkaudsed inimesed ei paistnud olevat sellest eelpuberteetiku maaniast hämmeldunud. Ja seda põhjusel, et oleme rahvana selliste stseenidega juba harjunud. Meie lapsed on täielikult sõltuvuses elektroonilistest seadmetest ning seda olukorda saab kirjeldada vaid sõnaga, mis algab „p"-ga ja lõpeb „erses."

On hästi teada, et dopamiin on hormoon, mis mõjutab kõige enam harjumuste kujunemist ja tugevnemist. Dr Marisa Azaret, kes on uurinud palju laste ekraanisõltuvust, ütleb: „Ekraanide tekitatud stiimulid aktiveerivad ajus dopamiini tasusüsteemi, luues dopamiini tagasisideahela, mis sarnaneb nikotiini- või kokaiinitarbijate ajus olevatega." Ekraani ees veedetud aeg uputab tema sõnul inimese aju võimsate, kuid lühiajaliste dopamiiniannustega, millest ta muutub täielikult sõltuvaks. Tagajärjeks on, et meie järeltulijatel on varasemate põlvkondadega võrreldes väga nõrk impulsikontroll. Peale on kasvamas loomade põlvkond.

„Peaaegu kohe," jätkab dr Azaret, „igatseb aju uut annust sellest 'uimastist', jättes kasutajale nõrga enesekontrolli ja pideva iha uue preemia, meeldimise või teavituse järele." Muidugi teavad juhtivad arendajad tehnoloogiaettevõtetes väga hästi dopamiiniahelate kohta, mis viivad dopamiinisõltuvuseni ning nad muudavad oma tooted meelega rohkem sõltuvust tekitavaks, et maksimeerida nende kasutamist.

Dr Azareti sõnul põhjustab ekraanisõltuvus sageli unetust, nägemisprobleeme, peavalu, ärevust, depressiooni, valetamist, süütunnet, üksindust ning „ekraanisõltuvuse pikaajalised mõjud võivad olla sama rasked kui ajukahjustus."

Tänaval, bussipeatuses või rongijaamas pole sugugi haruldane näha, et kõik lapsed on naelutatud telefonide või tahvelarvutite külge. Kui teismelised koos aega veedavad, istuvad nad sageli vaikselt, pilgud ekraanidel. Otsene suhtlus üksteisega on peaaegu võimatu ilma, et nende seadmed seda mingil viisil vahendaks.

Restoranis näeme sageli, et vanemad (kui nad just ise parasjagu telefonis ei ole) räägivad omavahel, samal ajal kui lapsed istuvad vaikides ja jõllitavad ekraane. Olen näinud restoranides lapsi, kes ei suuda isegi oma õhtusööki süüa — nad ei oska lihtsalt toolil istuda, toitu närida ja alla neelata — ilma et nende ees laual oleks telefon või tahvelarvuti.

Ma jalutasin hiljuti mööda oma kodulinna tänavat ning ma nägin ühte meest, kes oli oma varajastes kolmekümnendates ja lükkas enda ees vankrit tänava teisel poolel. Sel hommikul oli ta naine ilmselt palunud tal mõneks tunniks lapsega jalutama minna ning lasta tal puhata. Seda olen ka ise korduvalt teinud.

Mis mind aga jahmatas, oli see, et vankri külge oli kinnitatud telefonihoidja ning vaid mõne sentimeetri kaugusel beebi näost mängis mobiiltelefon õudset arvutiga loodud popmuusikat, näidates lummatud vastsündinu silmadesse vilkuvaid värvilisi jäneseid. Ma olen kindel, et laps ei saanud olla vanem kui neli kuud.

Nagu juba öeldud, olen ka ise palju kordi vankriga mõned tunnid mööda tänavaid jalutanud, lootuses, et abikaasa saab veidi vägagi vajalikku puhkust nautida. Ja kui beebi nutma hakkab, siis ma tean oma kogemusest, mida sa tegema pead ning seda, et sa teed seda täiesti instinktiivselt: sa kummardud vankri kohale, sa vaatad oma beebi silmadesse, sa tõstad oma kulme ja naeratad ning ütled rahustava häälega: "Kõik on korras, mu kallis, kõik on korras." Põhjus, miks iga vanem seda instinktiivselt teeb, peitub selles, et see rahustab beebit, see tõmbab tema tähelepanu tõsiasjale, et tema vanem on kohal, et ta on inimene ja sina oled inimene ning kuna te mõlemad olete inimesed, siis pole kumbki teist üksi.

Ma ütlen küll, et iga vanem teeb seda, kuid tegelikult iga vanem tegi seda kuni praeguseni. Nüüd aga, nagu too noor isa mulle tõestas, kui ta vankriga mööda kõnniteed jalutas, on see väga elementaarne inimestevaheline suhtlus, mis on olnud imiku arengu jaoks hädavajalik juba meie liigi algusest peale, delegeeritud mitteisikulisele esemele. See on väga-väga tõsine probleem.

Alates sellest kui professor Peter Hobson viis paari aastakümne eest läbi teedrajava töö "ühise tähelepanu" osas lapse arengu puhul, on avaldatud palju eksperimentaalset lastepsühholoogia alast kirjandust, mis sedastab, et vahetu inimestevaheline suhtlus on peamine stiimul imiku neuroloogilise arengu jaoks. See tähendab, et selle mehe beebi on nüüd tõenäoliselt katki ja võib jääda katkiseks kogu oma ülejäänud eluks.

Võib väita, et see, mida ma kirjeldan, ei ole uus nähtus. On teada, et 18. ja 19. sajandil kasutasid naised, kelle majanduslik olukord nõudis neil pikkade tööpäevade tegemist tehastes ja vabrikutes, mõnikord oopiumit oma laste vaigistamiseks. Sel viisil said nad segamatult töötada ning vältisid oma tööandjate pahaseid pilke või hullemat, kuna nad jäid vahele oma imikute eest hoolitsemisega.

Isegi 20. sajandi alguses anti imikutele vahel väikeses koguses destilleeritud alkoholi, et nad natukene kauem magaksid. Kõik sellised praktikad olid tol ajal sotsiaalselt aktsepteeritud või vähemalt tolereeritud. Me vaatame nüüd sellisele käitumisele õudusega, aga teeme ise midagi väga sarnast, kuigi on tõendeid, mis viitavad sellele, et see, mida meie teeme, võib olla mingil viisil isegi hullem.

Hiljutisel bussisõidul rääkisin ühe daamiga, kes istus minu vastas. Tema laps, kes oli ilmselt viie või kuue aastane, istus kärus tema kõrval. Kogu sõidu vältel jõllitas laps oma kätes olevat telefoni, mis tegi kohutavaid helisid ning vilkus eredates värvides tema surnuna näivate silmade ees. Samal ajal kui väikene poiss seadet jõllitas, pistis ta endale käputäite kaupa komme suhu. Ema kirjeldas mulle avameelselt probleeme, mis tal oma pojaga on: "Mulle öeldi, et tal on ADHD," ütles ta, "ning samuti autism; ta peab võtma igasuguseid ravimeid."

Võib-olla tõesti on sellel poisil need probleemid, mida arstid talle diagnoosinud on. Aga ma ei suutnud jätta mõtlemata, et kui mina loobuksin oma jalgade kasutamisest, jõllitaksin terve päeva ülistimuleerivaid vilkuvaid pilte, mida saadab üürgav sünteetiline muusika, samal ajal täites oma magu suhkru ja E-ainetega, siis tuvastataks mul ilmselt samuti ADHD ja autism.

Meie ühiskond ei paista mõistvat, et me oleme tohutu, planeerimata sotsiaalse eksperimendi küüsis: kas me saame kasutada uut tehnoloogiat, et asendada normaalseid lapsepõlve tegevusi ning ühendada seda uue dieedi ja uue haridusprogrammiga ning saada tulemuseks normaalseid inimesi? See ongi see eksperiment.

Üha selgemaks saab, et tulemuseks on veidrike populatsioon, mitte normaalsed inimesed. Meie lahendus on aga medikaliseerimine: me ütleme nendele traagilistele olevustele, et probleem on neis, mitte halvas kasvatuses või ühiskonna hooletuses, mis iseloomustab meie ajastut ja selle naiivset uskumust uute tehnoloogiate ohutusse.

Selle tulemuseks on, et me jätkame nende tehnoloogiate kasutamist ning lihtsalt üritame leevendada nende negatiivset mõju tuimestades lapsi retseptiravimitega. (Tundub, et meil ei ole mingit õigust mõista hukka 18. sajandi vabrikuemade praktikaid ega ka ühiskonda, mis lubas oma laste sellist väärkohtlemist.)

Pange tähele, et siinkohal ei puuduta ma isegi neid lõputuid ohte, mida sellised tehnoloogiad võivad laste ellu tuua, kui nad õpivad kiiresti navigeerima nende loendamatutel radadel. Suurbritannias – ning ma olen kindel, et see on samamoodi teistes riikides – ütlevad 70% noortest, et nad on näinud pornograafiat enne 18. aastaseks saamist ning 27% ütlevad, et nad on vaadanud sellist pornograafiat internetist 11-aastaselt. See on muidugi kohutav.

Igasugune klõpsude jada võib viia pornofilmini või ülimalt vägivaldse videoni või jututoani, kus veidrikud veenavad lapsi selles, et nad on "transsoolised" või "homoseksuaalsed". See kõik on kindlasti halb. Aga põhiprobleem peitub siiski mujal. Esmane ja peamine probleem tehnoloogia rolli puhul meie laste eludes ei peitu selles, et see võib olla portaal millegi kurjani, vaid seisneb selles, et see tehnoloogia ise meelitab lõksu meie laste areneva aju ning muudab selle endast abitult sõltuvaks.

Selle tulemusena näeme noorte seas üha veidramat käitumist – sealhulgas väga, väga noorte seas – ning selle asemel, et arukalt sellistele käitumismustritele reageerida, otsustame me nimetada neid normaalseteks. Ning kui need käitumised muutuvad nii ebanormaalseteks, et neid ei saa enam normaalseteks nimetada, siis sildistatakse need meditsiiniliseks probleemiks, mitte aga ühiskondlikuks probleemiks.

Peaksime olema teadlikud tõsiasjast, et need, kes neid tehnoloogiaid välja töötavad – alates Mark Zuckerbergist kuni Sundar Pichaini – piiravad ise rangelt oma laste ekraaniaega ja nende ligipääsu nutitehnoloogiatele. On üldteada, et nad saadavad oma lapsed madala tehnoloogiakasutusega koolidesse.

Kuid nende ettevõtted hoolivad vähem teiste inimeste lastest. 2018. aasta kohtuhagis ettevõtte vastu paljastas vilepuhuja, et Meta (endine Facebook) loob teadlikult tooteid, mis on laste jaoks nii sõltuvust tekitavad kui ka kahjulikud, tahtlikult suunates neid alla 18-aastastele lastele.

Vilepuhuja sõnul on "avalik saladus", et ettevõttes on suur arv alaealisi sotsiaalmeedia kasutajaid. Ta paljastas samuti, et Meta on saanud miljoneid kaebusi alaealiste kasutajate kohta Instagramis, kuid on deaktiveerinud vaid murdosa nendest kontodest.

Eriti COVID-i aastatel 2020–2021 andsid paljud haridusasutused suure osa õppetööst üle tarkvaraprogrammidele, mis asendasid õpetajaid laste õpetamisel. Selle tulemuseks on, et lapsed ärkavad üles ja vahivad ekraane, seejärel vahivad nad ekraane autos või koolibussis, siis nad vahivad ekraane terve päeva koolis, pärast mida vahivad nad ekraane kodus, kui nad koolist tagasi jõuavad, ning siis lähevad nad magama, sageli hoides oma kätes telefoni või tahvelarvutit, jäädes magama ekraane vahtides.

Ühel mu sõbral on tütar, kes õpetab ühes kesklinna koolis ning ta üritab minimeerida oma õpilaste sõltuvust oma nutitelefonidest. Hiljutisel kooli väljasõidul muuseumisse palus ta oma klassil anda ära oma telefonid selle reisi välteks. Nad pidid olema ilma oma telefonideta umbes neli tundi. Ta kirjeldas mulle, kuidas tema õpilased, kes olid kõik 15- ja 16-aastased, hakkasid karjuma ning mõned isegi nutma, kui nad mõtlesid sellele, et nad ei saa ühe pärastlõuna jooksul sotsiaalmeediat kasutada.

"Te võite arvata, et see probleem on tõsine," ütles ta mulle, "kuid see on palju tõsisem, kui te arvate; isegi paljas mõte olla isegi tunniks ajaks oma telefonist lahutatud tõstab neil ärevuse lakke."

Veel enam, tehisintellekti esilekerkimisega on üha enam inimesi – nii noored kui vanad – võimetud langetama isegi kõige lihtsamaid otsuseid ilma tehisintellekti põhise vestlusrobotiga konsulteerimata, ning nad kogevad äärmuslikku ärevust kui nad ei saa mingil põhjusel mõnda tehisintellekti programmi kasutada. Seega ei ole liialdus öelda, et me seisame silmitsi uut tüüpi orjuse vormiga.

Mida ma kirjeldan on tsivilisatsiooni katastroof. Läänes on niigi väga tõsine demograafiline kriis. Meie sündimus on äärmiselt madal ning mõned rahvad nagu näiteks itaallased ja hispaanlased võivad järgmise sajandi keskpaigaks välja surra.

Muidugi jätkavad Euroopa rahvad tõenäoliselt oma demograafilise allakäigu tõsiduse kinnimätsimist immigratsiooni läbi, kuid seda tehes lakkavad nad ühtlasi olemast Euroopa rahvad. Igal juhul ei viita miski sellele, et uued saabujad on immuunsed nende tehnoloogia ohtude vastu, mida ma olen kirjeldanud.

Samal ajal kui me eemaldame end planeedilt rasestumisvastaste vahendite ja abortide läbi, siis nende õnnelike väheste, kes sellest sünnitusvastasest võrgust pääsevad, elementaarset neuroloogilist arengut pärsitakse sedasorti kohutava vanemliku kasvatuse ja õpetamisega, mis jätab lapsed pidevasse uimasusse, mille kutsub esile tehnoloogiline oopium nende käes olevate ekraanide kaudu. See, et sellise kasvatuse tulemused sisenevad ühel päeval tööturule ning meie riigi poliitilistesse ametitesse on piisav selleks, et karvad minu turjal püsti tõuseksid.

Mulle tundub, et meie ees on nüüd küsimus: kas on mingeid lahendusi sellele probleemile, mida ma olen siin kirjeldanud? Need, kes näevad probleemi, peavad ise muutuma madaltehnoloogilisteks. Te võite hoida oma arvutit maja selles toas, kus seda kasutatakse ainult töötegemiseks. Te võite täielikult keelata oma lastele kodus ekraanide või telefonide kasutuse. Te võite olla tähelepanelikud selle osas, kuidas ekraanid tungivad teie perekonna ellu ning perega koos veedetud aega.

Te võite küsida oma kohalikult koolilt ekraanide kasutuse kohta ning üritada leida kooli oma lähiümbruses, mis piirab ekraaniaega oma õppekava esitamisel, või kui see on võimalik, siis võite oma lapsi ka kodus õpetada õppekava järgi, mis ei nõua ekraanide kasutamist.

Need on kõik negatiivsed ettepanekud. Siin on aga ka mõned positiivsed: te võite veeta palju aega oma lastega õues; õpetada neile ellujäämisoskusi, kuidas jahil ja kalal käia; õpetada neile taimede ja loomade nimesid ning kuidas tuvastada linde nende laulu järgi… ilma äppideta. Te võite oma lastele raamatuid lugeda. Õpetada neile vanu laule. Rääkida oma lastega. Ehitada midagi koos nendega, nagu näiteks puumaja või onni.

Üks parimaid soovitusi, mida ma olen kuulnud, eriti vanemate lastega perede jaoks, on kasutada "telefonikaussi": see on puidust kauss esiukse juures, kuhu tuleb majja sisenedes panna kõik telefonid. Te võite oma telefoni vaadata, kuid peate seda tegema telefonikausi juures, pärast mida asetate telefoni kaussi tagasi.

Teades seda, mida me teame, on aeg näha neid tehnoloogiaid – milleta enamik meist ei saa elada töö tõttu või muudel põhjustel – moraalsete ohtudena, mida nad endast kujutavad. Seetõttu peame me kasvatama endas tehnodistsipliini, tehnoloogiaga seotud voorusi, et vähendada nendest tulenevaid ohte. Alternatiiv on meie hukatus.

Sebastian Morello on lektor, avalik esineja ja kirjanik. Ta on avaldanud raamatuid filosoofiast, religioonist, poliitikast, ajaloost ja haridusest. Ta elab Inglismaal Bedfordshire'is koos abikaasa ja lastega ning on väljaande The European Conservative toimetuse liige.

Artikkel avaldati algselt väljaandes The European Conservative. Tõlkis Martin Vaher.