Pühapäeval Tartus toimunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongressil ütles Ruuben Kaalep, et erakonda ohustab kõige enam erahuvide võit rahvuse kui terviku huvide üle. Kui suudetakse õppida teiste vigadest, kujuneb EKREst rahvuse tulevikku suunav jõud.
Head erakonnakaaslased, armsad külalised, rahvuslased ja konservatiivid,
täpselt 189 päeva pärast on kohalike omavalitsuste valimised. Täpselt 693 päeva pärast on Riigikogu valimised.
Mõned poliitikud vaatavad seda kiirteel lähenevat tuld hirmuga… teised lootusega. Aga tõeline erinevus poliitikas on seotud küsimusega, mis on valimistel kaalul. Teiste parteide jaoks on see võim… meie jaoks peab see olema midagi rohkemat. Eesti tulevik.
Veel üks järeldus, mille me saame kohe teha, on seotud matemaatikaga. Aega ei ole. Nii et räägime asjast.
Meie erakonnal on tugevusi, mida kellelgi teisel ei ole. Esimesest tugevusest annab märku see, et globalistlik ja estofoobne ajakirjandus võitleb väsimatult meie vastu… Sorose fondid ja Putini käsilased Eestis on üksmeelel, et rahvuskonservatiivid ohustavad nende sepitsusi… kogu poliitiline klass on jõudnud konsensusele, et rahvuskonservatiivid on neile salongikõlbmatud. Mis tähendab lihtsalt, et kõigi liberalismi vormide kõrval IRList sotsideni… esindame meie midagi fundamentaalselt teistsugust. Ja sellega me peame nõus olema.
Mulle sattus kätte vabadussõjalaste ajaleht 1933. aasta märtsist, välja antud täpselt aasta enne seda häbiväärset hetke Eesti ajaloos, kui eelmine rahvuslik liikumine langes poliitikute võimuambitsioonide ohvriks. Meil tasub kuulda võtta meie eelkäijate, vabadussõjalaste, nõu ja sõnumit, ja samamoodi nende hoiatust. Tsiteerin:
"Meie teame, et vabadussõjalaste liikumist tahetakse hävitada sellepärast, et see liikumine julgelt ja ennastsalgavalt on asunud erakondliku korruptsioonivõimu ja sahkerduste hävitamisele, et see liikumine kategooriliselt on astunud välja punaste mürgituse vastu."
Ja täpselt nõnda oleme ka meie heitnud kinda poliitikute korruptsioonile ning punaste mürgitusele. Ja täpselt samamoodi tahavad nemad meid kättemaksuks hävitada. Seda saab ebameeldivaks pidada vaid argpüks. See on meie esimene tugevus.
Tsiteerin edasi samast ajalehest:
"Koos järjest süvenevate majandusliku ja poliitilise elu raskustega on meil maad võtnud järjest suurenev rahvuslik liikumine, mis on omale sihiks seadnud riigi ja rahvuse kui terviku huvid, aga mitte üksikisikute ja kihihuvide rahuldamise riigi arvel. See liikumine ei ole mitte üksikute inimeste vaimusünnitis, see on võimas rahva liikumine, mis korraga üle maa on lõkkele löönud, nagu tuli, mis siiamaani tuha all hõõgus ja omale väljapääsu otsis."
Mitte keegi, kes veetis vabariigi aastapäeva õhtu tõrvikurongkäigul Tallinnas, ei saa öelda, et seda rahvuslikku liikumist ei eksisteeri. Me oleme tuha alt äratanud selle esimesed sädemed. Aga meil tuleb käia kogu tee uue rahvusliku ärkamiseni.
Meil tuleb end siduda tihedamalt eesti kultuuriga, tuua selle sügavamad hoovused tänapäeva… et Eesti oleks eestilikum, et me ise oleksime eestilikumad. Rahvuslus on meie suurim tugevus, sest see kuulub eestlaseks olemise juurde, südamest ja hingepõhjast.
Meie kolmas tugevus võiks olla usaldus. Me saame olla kindlad, et erakond töötab vastavalt põhikirjale ja programmile. Ma olen kindel, et erakonna juhatus, volikogu, ringkonnad, aukohus on tegutsenud vastavalt oma südametunnistusele ja paremale äranägemisele. Ja kui ühel või teisel struktuuril on olnud eriarvamusi, kui on jõutud erineva otsuse juurde, siis ometi on see märk sisedemokraatiast. Sisedemokraatia on samuti meie tugevus teiste parteide ees.
Mis on meie erakonna nõrkus?
Tsiteerin kolmandat korda vabadussõjalasi:
"Pealiskaudsel vaatlemisel näib rahvuse kui terviku taasleidmine teostatav olevat ka erakondade kaudu, kuid asudes asja sisu juurde, leiame siin ainult vana viina uues astjas. Paberil ja sõnades on loodud vägagi ilus ja vastuvõetav ideoloogia, kuid selle läbiviimine on jäetud targu teostamata, tegutsevad samad mehed samas vaimus, kui varemgi. Sarnane "rahvuslik liikumine" on ainult rahvusluse idee mõnitamine, ainult vähemteadlike meelitamine rahvusluse sildiga."
Head erakonnakaaslased, meid siin ei ohusta vangistus ja salamõrvad, nagu vabadussõjalasi 80 aastat tagasi. Suurim oht meie erakonnale ei ole ka diktatuur. Suurim oht erakonnale on erahuvide võit rahvuse kui terviku huvide üle just nii, nagu see oli 80 aastat tagasi.
Paraku, mida kõrgemale me tõuseme ja mida edukamad me oleme, seda rohkem erahuvisid tõmbab erakond ligi. Meie hulgas on olemas mõtteviis, mis kõlab umbes nii: "Erakond aitab mul teostada oma ambitsiooni, et saada võimu. Minu ambitsioonis ei ole midagi halba, sest ma olen valmis enda ambitsiooni nimel pingutama ja hoopis see viib erakonda edasi."
See mõtteviis on vale ja see mõtteviis on ohtlik. See on vale ja ohtlik. See ei vii erakonda edasi, vaid hoopis tagasi Juhan Aare aegadesse. See mõtteviis ei võta arvesse meie eripära kõigi teiste parteide kõrval: kui nende eesmärk ongi raha ja võim, siis meie siht on palju suurem ja palju kaugemal. Meie ei saa endale lubada raha ja võimu pärast kaasaskäijaid.
Sest kui erakond ei suuda sellisele karjääripoliitikule enam midagi pakkuda, siis on tema toidulauaks kuluhüvitised, korruptsioon, maksuraha kõrvaletoimetamine, parkimiskaardid, riigivargus, omastamine.
Ja siis võib tulla aeg, kus mõne üksiku poliitiku ambitsioonid rikuvad rahva usalduse meie kõigi vastu. Valijal on täielik õigus küsida: kas see ongi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond?
Siis ma vastan: ei, see ei ole. Need on Konservatiivse Rahvaerakonna korstnasse kinni jäänud nahkhiired, keda ikka ja jälle tuleb välja ajada.
Või kui võrrelda erakonda väikelinna ööklubiga, siis mõnel laupäeva õhtul astub uksest sisse paar musklis poissi, kes leiavad, et nemad on peo peremehed, kõik kohalikud tüdrukud kuuluvad just nimelt neile, ja kes hakkab vastu, sellel tuleb nägu sisse lüüa.
Ööklubis on selleks puhuks turvamehed. Erakonnas ei ole turvamehi, erakonna turvamehed oleme me ise. Erakonna juhid ja lihtliikmed, aktivistid ja ideoloogid, noored ja elukogenud.
Ma räägin sellest kõigest murega, kas me suudame õppida teiste vigadest. Õppida nii, et me ise ei pea neid vigu läbi tegema.
Selles on küsimus. Kui me seda suudame, siis kümne aasta pärast ei ole me enam lihtsalt parlamendierakond, vaid Eesti tulevikku kujundav jõud. Ja siis me ehitame üles rahvuskonservatiivse Eesti, kus pole kohta ennasttäis karjääripoliitikutel, aga pole ka kohta Ida ja Lääne mõjul meie rahvusriigile.
See on Eesti, mis kannab meie esivanemate pärandit, aga ise ei ela minevikus. See on tuleviku Eesti. See on Eesti, mis laseb meie järglastel ellu viia meie esivanemate unistusi. Ja see Eesti on võitlemist väärt.
Pidagem meeles: aega ei ole.
Eesti eest!