Objektiiv avaldab neljanda ettekande 19. novembril riigikogus toimunud arutelult, kus EKRE fraktsiooni liige Henn Põlluaas tuletas kuulajatele meelde, mis on suveräänse riigi kolm vaala, millest ei ole võimalik taganeda ja milles tehakse ometi olulisi järeleandmisi.
Alustan oma ettekannet meeldetuletusega, millised on ühe suveräänse riigi peamised tunnused. Riiklus toetub nii-öelda kolmele vaalale, milleks on territoorium, iseseisev seadusandlus ja rahvas. Teisisõnu, riik kujundab endast universaalset poliitilist vormi, mille moodustavad rahva, territooriumi ja seadusandluse ühtsus, mille kaudu teostub suveräänne riigivõim. Kõigi nende kolme tunnuse eest seismine ja nende kaitsmine on riigivõimu kohustus. Üheski neist ei ole võimalik taganeda suveräänsust kaotamata. Oleme seda oma ajaloos juba kogenud. Täna oleme sunnitud aga tõdema, et meie riigivõim teeb taganemisi kõigis eespool toodud kolmes aspektis. Ei hoolita riigi territoriaalsest terviklikkusest – piirileping –, rahva säilimisest – väljaränne ja demograafiline kriis – ega põhiseaduse ülimuslikkusest. Primaarsed on Euroopa Liidu huvid ja õigusaktid.
Riigi poliitika aluseks peavad olema rahvuslikud huvid ja väärtused, mille põhjal pannakse paika eesmärgid, argumentatsioon, sise- ja välispoliitika taktika ja strateegia. Millised on meie huvid? Ja kas väärtused ja poliitika pole hoopis teineteist välistavad mõisted? Kindlasti mitte. Eesti peab seisma tegelike euroopalike väärtuste eest, milleks on demokraatia, võrdsus, rahvusriiklus ja kultuur, suveräänsus, perekonnaväärtused, moraal jne. Kui lähtume nendest kategooriatest, siis ei ole poliitika ja väärtused vastuolus.
Paraku kardetakse meil eristuda multikultuuristuvast moraali ja traditsioonilisi väärtusi kaotavast Euroopast, mis on seetõttu ennenägematus kriisis ja käriseb igast õmblusest. Riiklike poliitilisi valikuid ei põhjendata ratsionaalsete argumentidega, rääkimata kriitilisest analüüsist. Tõelistele ajenditele ei viidata. Eesti huvide kaitsmist häbenetakse ja tajutakse vastandumisena ning algne suveräänsusele, rahvusriiklusele ja väärtustele suunatud poliitika on asendunud võõrastest huvidest kantud soovituste ja Euroopa Liidu juhiste kriitikavaba omaksvõtuga. Eesti käitumine on arg, pugev ja küüniline. Kõik see tekitab suuri sisepingeid.
Nüüd riikluse esimesest tunnusest – territooriumist. Eesti kaitseb teiste riikide territoriaalset terviklikkust, näiteks Gruusia ja Ukraina oma, mõistab hukka nende alade okupeerimist ja annekteerimist. Nii peabki olema. Kuid samal ajal ollakse valmis välise ähvarduseta, vabatahtlikult loobuma enda territooriumist ja hülgama okupeeritud aladele jäävad enam kui kümme tuhat Eesti kodanikku. Esitasin peaminister Rõivasele tema ametisse nimetamisel küsimuse, kas ta kavatseb ka Eesti territoriaalse terviklikkuse eest seista. Vastus oli lakooniline: ei kavatse. Tuleb välja, et ta on sõnapidaja mees – vähemalt selles küsimuses.
Rahvusvaheline õigus ei tee vahet, kas okupeerimine, anneksioon toimus 50 või 1 aasta tagasi. See on aegumatu kuritegu. Uue piirilepingu sõlmimine seadustab meie alade okupeerimise, annekteerimise ning annab kinnituse väidetele, et Venemaa ei ole Eestit okupeerinud. See loob pretsedendi, mis annab Vene Föderatsioonile ka kaudse õigustuse Krimmi okupeerimisele ja annekteerimisele. Eesti käitub kahepalgeliselt ja küüniliselt: sõnades toetame rahvusvahelist õigust ja territoriaalse puutumatuse printsiipi, toetame sanktsioone, võtame aktiivselt sõna, samas lööme sõpradele noa selga ja saadame Kremlile julgustavaid signaale, et kõik nende rikkumised, kuriteod ja agressioonid pälvivad varem või hiljem heakskiidu.
Kui varem väideti, et ilma uue piirilepinguta ei saa me Euroopa Liidu ega NATO liikmeteks, meie suhted ja julgeolek paranevad, siis täna teame, et need väited põhinesid valedel. Oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed ning Läti suhted ja julgeolek ei ole peale piirilepingu sõlmimist mitte üks raas paranenud. Nüüd väidetakse, et piirileping võimaldab ehitada välja kindla piiri ja see tugevdab meie julgeolekut, saame laualt ära ka ühe vana asja. Rohkem argumente ei olegi. Andke andeks, aga selline lähenemine on lihtsalt pehmelt öeldes lapsik. Ajutine kontrolljoon on ammu paika pandud, seda valvatakse ja piirirajatisi juba ehitatakse. Selleks ei ole vaja lõhkuda Eesti territoriaalset terviklikkust ja anda meile vaenulikule riigile ära maid ja sadade miljardite eest meie maavarasid. Küsimus on hoopis, miks likvideeriti iseseisev piirivalve, ei ehitatud piiri välja varem ja lasti Pihkva spetsnaz'i üksustel üle piiri imbuda ja siin diversiooniõppusi läbi viia.
Tänane olukord on teine kui mõni aasta tagasi ja me peame tegutsema vastavalt sellele. Uus piirileping ega ükski aed ei tugevda meie julgeolekut. Ukrainal olid piirileping ja isegi Vene julgeolekugarantiid olemas. Meie julgeolekut tugevdaks hoopis professionaalse ja sõjaväestatud piirivalve taastamine. Tartu rahu piiridest loobumiseks puuduvad vähimadki poliitilised, majanduslikud või muud põhjused. Selmet korrutada, et Eestil pole territoriaalseid nõudmisi, peab rõhutama, et Venemaal on ebaseaduslikud territoriaalsed nõudmised Eesti vastu, et 5,2% Eesti territooriumist on okupeeritud ja annekteeritud – täpselt nagu Krimm. Aga suu on vett täis. Kas te tõesti usute, et peale seda suutäit jätab Venemaa meid rahule?
Olukorras, kus Venemaa ründab teisi riike, vilistab rahvusvahelisele õigusele, konventsioonidele ja lepingutele, on piirilepingu sõlmimine mõeldamatu. Territoriaalseid loovutusi ei tehta riigile, kes ei tunnista Tartu rahu, meie enesemääramise õigust ja kes deklareerib häbematult, et Eesti kuulub nende huvisfääri. Uus piirileping lõhnab riigireetmise järele, sest ainus, kelle huvides see on, on Venemaa. Leping on omamoodi lakmustest tuvastamaks, kes Toompeal Kremli huve kaitsevad.
Olen jõudnud teise vaala ehk rahva juurde. Eesti riigi eesmärk ja põhiülesanne on sätestatud põhiseaduses. Selleks on Eesti rahva, keele ja kultuuri ja suveräänsuse säilitamine ühise edu ja tuleviku nimel. Selle ülesande täitmine on kõikide avalike institutsioonide kohustus. Riigi edukust tuleb hinnata aspektist, kuidas ja mil määral seda eesmärki teostatakse ja seda kohustust täidetakse. Paraku ei näita indikaatorid eesmärgi täitmist. Eesti rahva säilimine on negatiivse sündimuse, väljarände, immigratsioonisurve ja teiste tegurite poolt ohustatud. Rahvastikukriisi vastu rakendatud meetmed – vanemahüvitis, lastetoetused, vajaduspõhised toetused, isapuhkus, vanemapension ja teised – pole küllaldased sündimuse viimiseks taastetasandile. Puudu on neljandik sündidest.
Tegemist ei ole kestliku vähenemisega, nagu kinnitab president Ilves, vaid eksistentsiaalse kriisiga, mille lahendamisega ei tegeleta. Puuduvad rahvastikupoliitika ja institutsioonid, kes tegeleks igapäevaselt rahvastiku taaste problemaatikaga. Meil on vaja kriisiplaani ja arengumudelit, mis tagaks iibe kasvu ja elu võimalikkuse kõikjal Eestis. Tuleb peatada maapiirkondade tühjenemine, toetada kodumaist ettevõtlust, noorte perede kodu soetamist, lastekasvatamist, lahkunute naasmist kodumaale, traditsioonilisi perekonnaväärtusi jne. Meetmed tuleb kiiremas korras rakendada kohe ja iga hinna eest. See, et meie inimeste jaoks raha ei jätku, meist rikkama Kreeka toetamiseks ja pagulaste ülekuldamiseks aga küll, näitab võimude suhtumist. Eesti rahva kestmine ei ole ilmselt oluline, sest muidu ei räägitaks lahendusena nn uuseestlastest, kelle päritolul ei ole tähtsust. Kui kunagi elab siin Lähis-Idast või Aafrikast pärit teistsuguse religiooni, kommete ja kultuuritaustaga rahvas, kes paremal juhul võib rääkida eesti keelt, siis tegemist ei oleks enam eestlastega.
Põhiseadus sätestab selgelt, et Eesti riigi ülesanne ja eesmärk on hoida ja säilitada eesti keelt, rahvast ja kultuuri. Pange tähele: säilitada, mitte transformeerida! See tähendab, et tuleviku eestlased, meie lapselapsed, nende lapsed ja lapselapsed on samasugused kui meie, kannavad meie kultuuritraditsioone, austavad samu moraali- ja eetikanorme ning väärtusi kui meie. Sellise olukorra tagamine ja kaitsmine on põhiseaduslik kohustus.
Tähtis osa on siin isamaalisel kasvatusel. Jah, rahvad muutuvad loomulikult, me ei ole täna sama rahvas mis 100 aastat tagasi, kuid see on loomulik areng. See, mis toimus venestamisperioodil või mida soovitakse massiimmigratsiooni teel läbi viia, kvalifitseerub genotsiidiks. Kui ei ole eesti rahvast, ei saa rääkida enam ei Eesti riigist ega suveräänsusest. Need, kes propageerivad väheneva rahvastiku ja väljarände asendamist immigrantidega, nõustusid Euroopa Komisjoni poolt määratud kvoodiga ja keelduvad sellele ülempiiri seadmist, tegutsevad põhiseaduse ja Eesti rahva enesemääramisõiguse vastu. Sama käib ka teise riigikeele sisseviimise nõude kohta.
Kolmas vaal: iseseisev õigus. Viimase kümne aasta jooksul on Euroopa Liit liikunud jõuliselt föderaliseerumise suunas. Brüsseli otsustusõigust ja pädevusi on suurendatud liikmesriikide suveräänsuse arvel. Tegemist ei ole enam selle Euroopa Liiduga, millesse me astusime. Me näeme, kuidas föderaliseerumine leiab üha suuremat vastuseisu ja riik riigi järel võidavad valimisi konservatiivsed erakonnad. Inglismaa püüe naasta Euroopa Liidu algallikate juurde ja suurendada liikmesriikide suveräänsust on igati tervitatav ja kahtlemata ühtib Eesti huvidega. Briti konservatiivsus on heas mõttes nakkav.
Täna tuleb enamik seadusandlusest Brüsselist. Eurodirektiiv on ülim, olgu ta ükskõik kui rumal, määraku banaani kõverust, liigitagu porgandi puuviljaks või keelaku meie põllumeestel südatalvel sõnnikulaotamist, mida ükski peremees ei teegi. Selle asemel, et hinnata euroseadusi, lepinguid ja riigi suveräänsust puudutavaid küsimusi vastavalt põhiseadusele, püütakse jokk-skeemide abil väänata põhiseaduse mõtet, mille ülimuslikkusest enam ei räägitagi.
Riigikohus tegi ESM-iga ühinemise puhul avalduse, milles kinnitas, et Euroopa Liitu astumisel rahvalt saadud suveräänsuse loovutamise mandaat on ammendunud. Iga järgnev otsustusõiguse ja pädevuse äraandmine nõuab rahvalt referendumi teel nõusoleku küsimist. Selle asemel loeme aga valitsuse poolt koostatud uuest Euroopa Liidu poliitika raamdokumendist, et Eesti toetab jätkuvalt Euroopa Liidu institutsioonide tugevdamist ja neile täiendavate pädevuste andmist ehk siis Eesti suveräänsuse vähendamist. Peaminister väljendas selleks ka soovi mõni päev tagasi, esinedes Riigikogus.
Küsin: kas riiki saab juhtida valitsus, kes töötab meie otsustusõiguse ja riikliku suveräänsuse vähendamise nimel? Suveräänsuse mõiste, mis käsitab riigi sisemist ja välimist tegevusvabadust aegumatuna, ei ole aegunud. See, kas me oleme ja jääme suveräänseks riigiks, on valikute küsimus. Kõik sõltub sellest, mida me tahame. Kas otsustada ise enda asju, olla peremees oma enda maal, määrata iseenda, oma rahva ja riigi tulevikku. Või oleme kuulekad käsutäitjad ja teiste riikide organisatsioonide ja rahvaste huvide elluviijad? Kas Euroopa Liit on suveräänsete riikide liit või föderatsioon? Lause "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas" tähendab, et mitte kellelgi ei ole õigust teha seda valikut meie eest. Rahvas ei ole loobunud enesemääramisõigusest ega riigi suveräänsusest. Valitsusel puuduvad volitused nende vähendamiseks, loovutamiseks või üleandmiseks. Meie ja teiste Euroopa Liidu liikmete suveräänsuse rikkumine ei kahjusta mitte ainult Eestit, vaid kogu Euroopat.