EELK peapiiskop Urmas Viilma soovib Eestit, kus on vabadus usku tunnistada ja seda kuulutada, ilma et peaks kartma represseerimist. Samas näeb peapiiskop olulisena usundiõpetuse sisseviimist koolides, mis võimaldaks tulevatest põlvkondadest kujundada religiooniküsimustes harituid ja informeerituid kodanikke.
Ma arvan, et me oleme iseseisvuse taastamise järgsel ajal teinud päris suure sammu edasi ühiskonna värske-hoidmise teel, aga muidugi on omajagu ka mandumist ja murettekitavaid asju. Mis mulle aga Eesti juures meeldib ja mida ma tahaksin, et me suudaksime säilitada – rääkides, millist Eestit ma tahaksin – on see, et mulle ja igale Eesti kodanikule jääks õigus oma arvmust avaldada – ja mitte ainult kodus oma pere ringis, vaid et see arvamus jõuaks rohujuure tasandilt ka laiematesse inimrühmadesse, kust see võiks leida toetust, aga miks mitte ka kriitikat.
Paraku usuvabadus või õigus kõneleda oma veendumustest piiblisõna kuulutamise kaudu kipub olema see, mis jääb alla teistele vabadustele.
See mõte on seotud sõnavabaduse säilimisega. Sellega haakub minule kui vaimulikule mure usuvabaduse säilimise pärast ja et sõnavabadus või mõni muu inimõigus või vabadus ei hakkaks hierarhias teisi enesele allutama. Paraku usuvabadus või õigus kõneleda oma veendumustest piiblisõna kuulutamise kaudu kipub olema see, mis jääb alla teistele vabadustele.
Aga praegu ma olen rahul sellega, et Eestis on võimalik oma arvamust avaldada ja oma usku tunnistada, mitte ainult suletud kirikuhoone kantslist, vaid ka avalikkuses.
Mille suunas ma tahaksin, et me Eestis areneksime, ja mis mulle muret teeb, on tegelikult see, et meie uus noor põlvkond, mis on sündinud juba vabas Eestis, on usu ja religiooni küsimustes väga ebapädev. Kui tavainimene võib iseendale usu valmistada – ja see õigus tal Eesti Vabariigis on – ning ta ei pea sugugi järgima mingisuguseid traditsioonilisi väljakujunenud religioosseid vaateid, siis on selge ka see, et ühiskonnas on kaal kirikutel, kes on siin tegutsenud aastasadu. Nendega tuleb arvestada.
Kui otsustajate ringi jõuab sellest samast vabana sündinud põlvkonnast inimesi, kes ei tea, et need kirikus, kes siin tegutsevad, ongi andnud näo meie riigile ja rahvale, ning kui nad ei oska sellega arvestada, siis hakkavad nad tegema võhiklikke ja ebapädevaid otsuseid.
Selle pika jutuga jõuan ma välja usundiõpetuse juurde. Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus meie noori ei harita religiooni küsimustes. Aga eks me peame selleks tööd tegema. Selge on see, et need küsimused on üha enam ja enam meie laual ja meedias üleval. Otsustajad peavad oskama teha õigeid otsuseid.
Ma tahaksin saada sellist Eestit oma järeltulevatele põlvedele ja tegelikult tahaksin ise juba sellest ka osa saada, kus mul on vabadus usku tunnistada ja seda kuulutada, ilma et ma peaksin kartma, et keegi mind represseeriks. Soovin kohata ühiskonnas partnerina poliitikuid ja avaliku elu tegelasi, kes suudaksid minuga nendel teemadel suhelda ja et nad oleksid informeeritud ja pädevad.
Usk on isiklik asi, aga me peaksime olema haritud. Ma tahan sellist Eestit. Mul on tunne, et see võiks olla Eesti, mis oleks tõelise Euroopa nägu, kuigi see ei tähenda paraku seda, et ülejäänud Euroopa ka ise seda nägu täna oleks.