Täna 1286 aastat tagasi ehk 10. oktoobril 732 peatasid katoliiklastest frangi rüütlid Poitiers' lahingus moslemite invasiooni Lääne-Euroopasse.
732. aastal ehk täpselt sada aastat pärast prohvet Muhamedi surma tungisid Frangi riiki alates 711. aastast Hispaaniasse sisse murdnud ja selle alistanud Omaijaadide väed, mis olid eelnevatel aastakümnetel sooritanud frankide aladele rohkelt rüüsteretki, tappes ja rüüstades külasid, linnu ja kloostreid ning röövides hulgaliselt naisi ja lapsi orjadeks. Frangi riigi majordoomuse Karl Martelli juhitud väed kohtusid hiiglaslike moslemi vägedega Poitiers' ja Tours'i vahel, mistõttu on kokkupõrget nimetatud nii Poitiers' kui ka Tours'i lahinguks.
Selle ajaloolisele lahingule eelneva sajandi jooksul olid moslemid allutanud tohutuid maa-alasid, liikudes oma jõhkrate vallutustega aina edasi. Allutatud oli nii Egiptus, Liibüa, Tuneesia, Alžeeria kui ka Maroko, rääkimata Araabia poolsaarest. 711. aastal ületasid moslemi väed Gibraltari väina ja maabusid Pürenee poolsaarel Euroopa pinnal, misjärel käskis nende juht Tariq bin Ziyad laevastiku ära põletada, selgitades, et "me ei ole siia tulnud, et tagasi minna – me kas vallutame selle maa ja kehtestame oma võimu või hävime."
717. aastal ehk aastal, mil moslemid püüdsid vallutada Bütsantsi, tõusis Frangiriigis võimule Karl Martell, kes oli moslemiohu tõsidusest teadlik, mistõttu hakkas ta koondama sellele vastuseismiseks suurt sõjaväge. Lahingu ajaks koondunud vägede suurus ei ole täpselt teada ning ajaloolaste hinnangud selles osas lahknevad. Siiski võib öelda, et mõlemal poolel oli vähemalt 25 tuhat meest ning kahtlemata oli moslemitel arvuliselt suur ülekaal. Levinud hinnangute kohaselt ulatus moslemite sõdurite arv 50 kuni 80 tuhandeni või isegi kaugelt üle 100 tuhande.
Moslemite sõjavägi koosnes peamiselt ratsaväest ning oli sellisena rünnakuotstarbeline. Kiiruse ja liikuvuse huvides nad tugevat soomusrüüd ei kandnud ning relvadena kasutasid nad peamiselt mõõku ja piike, vähemal määral ka vibusid.
Frankide sõjavägi koosnes seevastu pea täielikult jalaväest, väljaarvatud aadlikest pealikud, nagu Karl ise, kes liikusid hobustel. Tuginedes faalanksi formatsioonile ja kandes raskeid (ca 35 kg kaaluvaid) turviseid, olid frangid samavõrd immobiilsed kui moslemid olid mobiilsed. Pea kõik frangi sõdurid kandsid suurt ja tugevat kilpi ning nende käsutuses oli mitmekülgne relvastus, mille hulka kuulusid mõõgad, pistodad, viskeodad ning kahte tüüpi, nii raiumiseks kui ka viskamiseks mõeldud sõjakirved.
Kroonikate kohaselt seisid armeed teineteisega silmitsi kuus või seitse päeva, sest kumbki ei tahtnud esimesena rünnakule minna. Frangid kasutasid ära paremaid teadmisi kohaliku maastiku kohta, asetades oma väed küngastel kõrgemal paiknevatele aladele ning metsade lähedusse, kus ratsanikel oli raske liikuda.
Läheneva talve kartuses ja oma arvulisest üleolekust enesekindlust ammutades otsustas moslemite väejuht, Andaluusia kuberner Abdul Rahman Al Ghafiqi minna rünnakule, mida moslemite kroonik kirjeldas 754. aastal peamiselt juhtunu tunnistajaks olnute ütlustele tuginedes kui "metsikut" ja "mehi raiskavat". Anonüümse krooniku sõnul "seisid põhja mehed liikumatult nagu müür, justkui oleks nad jäise vööna lahutamatult teineteise külge sulatatud, jagades samal ajal pealetungivaile araablastele mõõgahoope. Tugevate jalgade ja rauast kätega sõdurid raiusid lahingumöllus vapralt ning lõid maha ka saratseenide kuninga."
Ajaloolane Victor Davis Hanson kirjutab: "Kui allikad räägivad "müürist", "jäisest seinast" ja jalaväelaste "liikumatutest liinidest", peaksime kujutama ette sõna otseses mõttes inimkindlust, mis on praktiliselt haavamatu, kokkusurutud kilbid kaitsmas raskete turvistega kaitstud mehi, kelle käes on ettesirutatud relvad, et lõigata lõhki arutult galopeerides pealetungivate araablaste ja nende hobuste kõhualuseid."
Ööpimeduse saabudes lahknesid moslemite ja kristlaste armeed ja taandusid oma laagritesse. Koidikul avastasid aga frangid, et tõenäoliselt oma armeejuhi hukkumise pärast peatajäämisest puhkenud paanika tõttu olid moslemid öösel taanduma asunud, rüüstades, põletades ja hävitades kõike, mis neile tee peale ette jäi.
Pärast lahingut moslemioht siiski ei kadunud. 730. aastate teisel poolel rüüstasid moslemid sageli Lõuna-Prantsusmaad, eriti Provence'i. Seetõttu jätkas Karl – kes sai endale moslemitele purustava hoobi andnud Poitiers' lahingu järel haamrit tähistava lisanime Martell – võitlust Pürenee poolsaarest põhja poole jäänud moslemite vägedega, kuni need taandusid lõunasse.
Gallias konsolideeriti seeläbi frankide võimu, mis omakorda viis Püha Rooma Keisririigi rajamiseni Karli lapselapse, Karl Suure poolt, keda ajaloolased nimetavad sageli "Euroopa isaks". Nagu on öelnud ajaloolane Henri Pirenne: "Ilma islamita poleks Frangi riiki ilmselt kujunenud ning ilma Muhamedita oleks ka Karl Suur kujuteldamatu."
Kõike eelnevat silmas pidades on Karl Martelli võitu Poitiers' lahingus tihti peetud maailmajaos otsustavat tähtsust omavaks, sest sellega päästeti Euroopa kristlik tsivilisatsioon moslemite invasioonist.
Poitiers' lahingus hukkus kristlaste poolel vähemalt 1500 meest ning moslemite poolel vähemalt 12 000 meest. Ajaloolase Sir David Creasy sõnul annavad Poitiers' lahingu kriitilisest tähtsusest tunnistust ka moslemi ajaloolaste käsitlused, mis viitavad sellele lüüasaamisele kui "surmavale" ja "häbiväärsele". Samuti aitab lahingu olulist mõista tõsiasi, et see jäi viimaseks korraks, mil moslemid püüdsid tõsiselt oma vallutusplaanidega Pürenee poolsaarest kaugemale liikuda.
Allikad: Vikipeedia; Raymond Ibrahim, "The Battle of Tours" (National Review, 13.10.2013)