Kui riigivõim püüab otsustada, mis on tõde ja mis ebatõde ning karistada nende arusaamade väljendamist, mida ta peab ebatõeks, piirab ta vaba arvamustevahetust ning teaduslikku arutelu, mis ongi otseselt tõe leidmise teenistuses. Kuna tõe leidmine ja õige teadmise levik on inimeste heaolu jaoks oluline, ei peaks riigivõim piirama vaba keskustelu selle põhjal, mida ta ise peab tõeks, kirjutab Soome kasvatusteaduste professor Tapio Puolimatka kommenteerides Päivi Räsänenile esitatud kriminaalsüüdistust.
Soome peaprokurör esitas 29. aprillil 2021 süüdistuse parlamendi liikme ja arsti Päivi Räsäneni vastu, süüdistades teda aastal 2004 kirjutatud pamfleti, peapiiskopile 2019. aastal saadetud tvitterisäutsu ning Soome rahvusringhäälingus Ruben Stilleri autorisaates esitatud kommentaaride pärast.
Tvitterisäutsuga protestis Räsänen 2019. aasta suvel luterliku kiriku osalemise pärast Pride'i paraadil. Räsänen tsiteerides Kirja roomlastele (1:24–28) kohta, milles homoseksuaalseid tegusid nimetatakse patuks ja häbiasjaks.
Juba aastal 2004 avaldas ta kiriku- ja ühiskonnapoliitilise, Piiblile põhineva ning seda tõlgendava pamfleti "Ta lõi nad meheks ja naiseks. Homosuhted esitavad väljakutse kristlikule inimkäsitusele".
Peaprokuröri otsus on vastuolus kriminaalkomissar Markku Silen 13.9.2019 otsusega, mille kohaselt pamfleti puhul ei ole põhjust kahtlustada kuritegu. Silen osutab oma 10-leheküljelises otsuses, et tegemist on sõnavabaduse kaitse alla kuuluva seisukohavõtuga.
Soome kriminaalseadustiku (Rikoslaki) 11. peatüki § 10 kohaselt on inimrühma vastase vaenu õhutamises süüdi isik, "kes teeb avalikult kättesaadavaks või levitab muul viisil avalikult teavet, arvamusavaldust või muud sõnumit, milles ähvardatakse, halvustatakse või solvatakse mingit inimrühma rassi, nahavärvuse, päritolu, rahvusliku või etnilise kuuluvuse, religiooni või veendumuse, seksuaalse orientatsiooni või puude või muul sarnasel alusel". Taolist isikut "tuleb vaenu õhutamise pärast inimrühma vastu karistada trahvi või kuni kahe aasta pikkuse vangistusega".
Ehkki "vihakõne" mõiste on üldlevinud, toob kriminaalkomissar Silen esile, et see ei ole Soomes ega rahvusvaheliselt üldtunnustatult defineeritud. Seega on hinnangu objektiks see, kas kirjutis on ähvardav, halvustav või solvav. Kuivõrd Räsäneni pamfletis puudub otsene või kaudne ähvardus, tuleb hinnata, kas tegemist on halvustamise või solvamisega. Silen defineerib seda järgnevalt: "Halvustamise või solvamise puhul on enamasti tegemist tugevalt üldistavate, inimväärikust riivavate või eksitavate väidete esitamisega. Halvustamine ja solvamine on siiski mõneti erineva tähendusega. Halvustamine tähendab inimrühma nimetamist kuritegelikuks või alaväärtuslikuks keelatud põhjendusega. Solvamine aga tähendab seda, et inimrühma diskrimineerimist peetakse lubatavaks või vägivalda mingi rühma vastu peetakse ootuspäraseks."
Kriminaalkomissar Sileni analüüs
Silen viitab õigusteaduslikule kirjandusele, mis eeldab religioosse ja veendumust väljendava kommunikatsiooni kindlat kaitstust seadusega. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktika kohaselt kaitseb sõnavabadus lisaks positiivsetele, ohututele ja neutraalsetele väljenditele ka selliseid väljendeid, mida võib pidada ärritavateks, häirivateks või kohatuteks (vt nt EIK: Unabhängige Initiative Informationvielfalt v. Austria 26.2. 2022, § 34 ja EIK: Selistö v. Suomi 16.2. 2005, § 446). "Euroopa inimõiguste konventsioon kaitseb seega ka sellist sõnavabaduse kasutamist, mida osa inimestest peab põhjusega šokeerivaks või segadust tekitavaks (EIK: Handyside v. Ühendkuningriik 7.12. 1967, § 49). Teisalt ei ole lubatav usuline kommunikatsioon ja kuulutustöö, mis on vägivaldne, ründav, alistav või põhinev teatavale ajupesule (EIK: Kokkinakis v. Kreikka 25.5. 1993, § 48-49)."
Sileni järgi ei ole negatiivsete või isegi vihakõneks peetavate arvamuste väljendamine iseenesest karistatav ilma konkreetse või piisava seoseta ähvardamise, halvustamise või solvamisega. Ka eksitamine või ebatõese informatsiooni levitamine ei pea tingimata olema karistatav. Selleks, et arvamusavaldus oleks karistatav, peab halvustamine või solvamine olema olulise tähtsusega ja tõsiseltvõetav. "Karistatavaks halvustamiseks ja solvamiseks on kohtupraktikas peetud mingi inimrühma esindajate kõrvutamist kurjategijatega või näiteks asotsiaalideks keelatud alusel. Näiteks võib homoseksuaalide üldistav nimetamine pedofiilideks omada vaenu õhutamise tunnuseid karistatava halvustamise või solvamisena," märgib Silen. Tema arvates Räsäneni teksti puhul seda väita ei saa.
Pamfletis kritiseerib Räsänen laste ja noorte väärtus- ja seksuaalkasvatust, mida ta peab piiratuks, pinnapealseks ja seksuaalsetele eksperimentidele kallutavaks, mis ühiskondliku väärtusnihke kontekstis on ohtlik. Sileni tõlgenduse järgi soovib Räsänen öelda, et "tänapäevaste hoiakute sisendamine ja seksuaalkasvatus ei suuda kaitsta noori poisse võimalikult ohtlike vanemate meeste eest. Objektiivselt hinnates ei saa seda mõista nii, et Räsänen samastaks kõik homomehed pedofiilidega". Vastupidine tõlgendus tähendaks "põhiõiguste tagamise seisukohalt küsitava tulemuseni, kus õigust sõnavabadusele piiratakse peale vältimatute ka muudel põhjustel". See tähendaks "kuriteo tunnuste laiendamist viisil, mida kriminaalõiguse seaduslikkuse põhimõtte otseselt keelab".
Sileni hinnangul pole Räsänen süüdi kriminaalkuriteos, kui ta peab homoseksuaalsust kõrvalekaldeks võrreldes statistiliselt levinuma heteroseksuaalsusega ning tuginedes teadusuuringutele, mis püüab välja selgitada homoseksuaalsuses põhjust, "tekitajat" ja päritolu. Homoseksuaalsus osutub kõrvalekaldeks kristliku teoloogia kontekstis, mis seostab heteroseksuaalse paarisuhte, hea abielu, sigivuse, loomiskorra ja jumaliku eesmärgiga. Sileni järgi "Räsäneni tõlgenduse puhul on tegemist lubatava usulistele arusaamadele põhineva väärtussüsteemiga. Asjaolu, et Räsäneni arusaama võib kritiseerida hermeneutilisest või eksegeetilisest aspektist ei tähenda, et Räsäneni arusaam oleks keelatud. Teoloogilised ja teaduslikud erimeelsused ei ole õigussüsteemi jaoks tunnustatav sõnavabaduse piiramise alus, sest sõnavabadusõigus kaitseb ka vaieldavate, häirivate ja kohatute arvamuste esitamist. Eriarvamuste olemasolu on sõnavabaduse ja veendumuste vabaduse sisuline tuum. Võib isegi väita, et sõnavabadus on eriti oluline just sellistes tugevaid tundeid ja reaktsioone tekitavates ühiskondlikes aruteludes, milles osapooled ei ole ühel meelel".
Räsäneni seisukohavõtu taustal on veendumus, et inimene on moraalselt vastutav oma tegude eest niivõrd, kui ta saab ise seda mõjutada. See on Sileni arvates "iseenesest lubatav seisukoht ja väärtussüsteem". "Erinevad arusaamad moraalist põhinevad ka laiemalt sellel, et üksikisik võib teataval määral mõjutada oma käitumist ning selles mõttes ühiskond ja moraalsed autoriteedid võivad anda talle käitumisjuhiseid, nõuandeid, korraldusi ja toetada muul viisil. Usuline moraalikäsitus ei ole siin erand."
Oma kokkuvõttes märgib Silen, "kriminaalseadustiku 11. peatüki § 10 mõttes pole solvavad või halvustavad mitte ainult negatiivsed või sellistena tõlgendatavad väited; ka ärritavad, kohatud või häirivad väljaütlemised on kaitstud sõnavabaduse põhiõigusega. Sõnavabadust ei tohi piirata ulatuslikumalt, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vältimatu." Kuna solvamise ja halvustamise iseloomulikud tunnused on osati tõlgenduslikud, "peab sõnavabaduse küsimust hindama seaduse seisukohalt ettevaatlikult", eriti siis, kui tegemist on poliitilise või muu ühiskonna seisukohalt olulise küsimusega.
Silen rõhutab, et "sõnavabadus on pluralistliku vaba ühiskonna olemasolu eeldus" ning et seda "võib piirata vaid siis, kui see on vältimatu teiste inimeste õiguste või turvalisuse tagamiseks". "Minu hinnangul tähendaks pamfleti tõlgendamine vaenu õhutava kuriteona, et sõnavabadusega kaitstavatele häirivatele või kohatutele väljaütlemistele ei jäeta piisavalt ruumi. Sõnavabadust kitsendava tõlgenduse tegelikuks ohuks on sõnavabaduse liigne piiramine".
Silen märgib, et eeluurimist ei tohi kasutada "vabalt väljendatavate usuliste arvamuste ja hinnangute kritiseerimiseks, isegi kui neid arvamusi peetakse häirivateks ja kohatuteks". Sellest tuleneb, et Räsäneniga eriarvamusel olevatel inimestel "tuleb Räsäneni probleemseteks peetavatele arvamustele reageerida väitlemisega, avaldades ja arutledes kodanikuühiskonna erinevatel platvormidel ja foorumitel".
Peaprokuröri hämmastav otsus
Peaprokurör Raija Toiviainen otsustas siiski esitada 29. aprillil 2021 Räsäneni vastu süüdistuse. Selle kohaselt riivab Räsänen homoseksuaalide inimväärikust ja võrdõiguslikkust ning esitab homoseksuaale halvustavaid ja diskrimineerivaid väiteid.
Prokuratuuri pressiteate kohaselt seisneb süüdistus peamiselt kolmes punktis. Räsäneni väidetakse olevat öelnud,
1. [oma 2004. a pamfletis, et] homoseksuaalsus on teaduslikult tõestatud psühhoseksuaalse arengu häire;
2. [oma 2019. a tvitterisäutsus kirikujuhtidele, et] homoseksuaalsus on häbiasi ja patt;
3. [Soome rahvusringhäälingu Ruben Stilleri vestlussaates, et] homoseksuaalid ei ole Jumala loodud, nii nagu seda on heteroseksuaalid.
Nagu dotsent Timo Eskola oma Facebooki postituses selgitab, on kõik kolm väidet probleemsed.
- Enam kui 20 aastat tagasi õpetati Soome ülikoolides avalikult, et "homoseksuaalsus on psühhosotsiaalse arengu häire". Järjekindel õiguspraktika viiks tuhandete süüdistuste esitamiseni. Vastupidisel juhul on Räsänenist tehtud avalikkuse peksukott.
- Räsänen ei väida, et homoseksuaalne kalduvus iseenesest oleks patt, vaid Piibli järgi on patt homoseksuaalne tegu. Samamoodi õpetab ka Soome luterlik kirik. Ometigi ei esitatud süüdistust luterliku kiriku juhtidele. Ka selle poolest sarnaneb toimuv valikulisele ajujahile.
- Ka kolmas väide on eksitav. Räsänen on paljudes sõnavõttudes rõhutanud, et me kõik oleme Jumala loodud ning sama väärtuslikud, sõltumata seksuaalsest orientatsioonist. Ruben Stilleri raadiosaates ütleb Räsänen: "Jumal ei loonud inimest algselt homoseksuaalseteks. Ta lõi nad heteroseksuaalseteks. Ta lõi mehe ja naise. Ja rajas nende vaheliseks liiduks abielu."
On imekspandav, et Räsäneni tundidepikkustest ülekuulamistest ei piisanud, et prokurörid oleksid vähemalt süüdistusegi korralikult koostanud. Tundub, et prokurör ei suuda eristada inimväärikust ja inimese tegudele antavat moraalset hinnangut.
Dotsent Eskola märgib, et prokuratuuri esitatud süüdistused Räsänenile lähtuvad võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise seaduste uustõlgendusest:
- On olemas arengupsühholoogia teooriaid, mille toetamine on ühiskonnas karistatav.
- Homoseksuaalset praktikat ei tohi enam nimetada ebamoraalseks.
- Inimväärikuse aluseks ei ole kõigile ühine inimeseksolemine ega see, et inimene on loodud Jumala näo järgi. Inimväärikuse aluseks on kõikidele sunduslik inimese soolise ja seksuaalse enesemääratluse ning sellel põhineva eluviisi heakskiitmine.
Riigiprokuröri tõlgendus Räsäneni sõnadest erineb olemuslikult kriminaalkomissar Sileni tõlgendusest, kes nentis, et Räsänen on lihtsalt esitanud kristlikule inimkäsitusele ja Piiblile põhinevaid seksuaalmoraali, seksuaalkasvatust ja abieluõigust puudutavaid arusaamu.
Räsäneni pamfletis on kuut tüüpi väiteid
Esiteks esitab Räsänen kristlikule inimkäsitusele ja filosoofilisele loomuõiguse traditsioonile põhineva seisukoha, mille kohaselt samasooliste inimeste vahelised seksuaalsuhted vastanduvad loomise algsele eesmärgile. Sõnad "loomulik" ja "ebaloomulik", "terve" ja "ebaterve" põhinevad alati mingile maailmavaatele ning selle väärtustele. Kui kohus kuulutab filosoofia ühe peavoolu arusaamad ebaseaduslikuks, tuleb tal raamatukogude riiulitelt eemaldada meetrite viisi kirjandust.
Teiseks esitab Räsänen Piiblil põhineva teoloogilise seisukoha, mille kohaselt kõik seksuaalsuhted väljaspool naise ja mehe elukestvat ja vastastikku truud abielu, kaasa arvatud homoseksuaalsed paarisuhted, on patused. Kirikud on Piiblile tuginevalt traditsiooniliselt uskunud, et heteroseksuaalsus on Jumala loodud ning homoerootilised ihad on pattulangemise tagajärg ning seetõttu ebaloomulikud. Jumala loodud, kuid pattulangenud olendina võib inimene pidada loomulikuks seda, mis tegelikult on pattulangemisega kaasnenud trauma. Kristlased usuvad, et Jumal, mitte inimene määratleb selle, mis on loomulik ja terve. Kui see on vihakõne, siis tuleb kõrvaldada pea kogu traditsiooniline teoloogiline arutelu seksuaalsusest ja abielust. Kas kohus on pädev otsustama, milline on kristliku teoloogia arusaam Piibli õpetusest?
Kolmandaks esitab Räsänen psühhoanalüütilisele traditsioonile põhineva psühholoogia-alase seisukoha, mille kohaselt homoseksuaalne kalduvus on psühhoseksuaalse arenguhäire tagajärg. Räsäneni järgi on inimesel, kes peab oma homoseksuaalset kalduvust ebasoovitavaks, võimalik teraapia abil terveneda, suundudes heteroseksuaalse meelelaadi suunas. Peaprokurör Toiviainen peab neid väiteid homoseksuaale halvustavateks ning seetõttu kuritegelikeks. Kas kohtu eesmärgiks on lahendada psühholoogide vaheline vaidlus homoseksuaalsuse põhjuste üle? Kas peaprokurör nõuab mingite psühholoogiliste ja arstiteaduslike uurimistulemuste kuulutamist ebaseaduslikeks sõltumata sellest, kui põhjendatud need on? Kui kohus võtab endale õiguse otsustada, milline psühholoogiline või teaduslik teooria homoseksuaalsuse tekkest on õige, võtab ta seisukoha küsimuses, milleks tal puudub pädevus. Ühtlasi piirab ta põhjendamatult teadusliku arutelu vabadust.
Neljandaks esitab Räsänen sotsioloogilisele uurimisele põhineva väite, mille kohaselt samasooliste paarisuhted on keskmiselt vähem püsivad kui heteroseksuaalsed paarisuhted. Tegemist on sotsioloogilise väitega, mis põhineb teaduslikel uurimustel. Kas peaprokurör nõuab teatud sotsioloogiliste uurimuste tulemuste kuulutamist ebaseaduslikeks? Kuidas saab teaduse vabadus teostuda, kui kohus määrab, milliseid sotsioloogilisi uurimistulemusi tohib ilma karistust kartmata avaldada? Kas teatud sotsioloogiliste uurimistulemuste avaldamine on kuritegu?
Viiendaks esitab Räsänen kasvatusteaduse ja eriti seksuaalkasvatuse valdkonda kuuluva väiite, mille kohaselt tänapäevane liberaalne seksuaalkasvatus julgustab noori seksuaalsetele eksperimentidele, luues sellega eeldused nende seksuaalseks ärakasutamiseks. Selle põhjal on Räsäneni süüdistatud, et ta väidab kõik homoseksuaalid olevat pedofiilid. Sileni analüüs näiitab, et asi pole nii. Räsänen väljendab üldist muret, et seksuaalseteks eksperimentideks julgustav seksuaalkasvatus võib tuua kaasa laste ja noorte seksuaalse ärakasutamise. Kui selle väitmine on kuritegu, siis takistatakse alusetult arutelu sellest, kuidas lapsi ja noori seksuaalse ärakasutamise eest kaitsta.
Kuuendaks esitab Räsänen juriidika valdkonda kuuluva väite, lükates tagasi sooneutraalse abieluseaduse toetuseks esitatud argumendi, mille järgi õigus sooneutraalsele abielule on inimõigus. Räsäneni sõnul on igal täiskasvanul õigus sõlmida abielu, mis definitsiooni järgi on naise ja mehe vaheline elukestev ja vastastikku truu liit. Kui see seisukoht on kuritegu, siis keelatakse parlamendiliikmel esitada oma põhjendatud seisukohta abieluseaduse teemalises arutelus, mis omakorda nõrgestab demokraatia toimimist. Räsäneni kaitstav seisukoht on olnud valitsev suurtes maailmakultuurides läbi ajaloo. Riigiprokurör Toiviainen vihjab, et Räsänen on vastu homoseksuaalide inimõigustele. Tegelikult pani Räsänen sõna "inimõigused" jutumärkidesse selleks, et rõhutada, kuidas väidetav õigus sooneutraalsele abielule ei ole tõeline õigus, kuna see riivab lapse põhiõigust tunda oma isa ja ema ning kasvada nende hoole all. Seega lahutab Toiviainen Räsäneni kommentaarid kontekstist.
Tahtes millist tahes neist seisukohtadest kuulutada kuritegelikuks, piiratakse sõnavabadust viisil, mis mõjutab negatiivselt ühiskondlikku arutelu. Paljudel puhkudel on tegemist kas teaduslike uurimustega, mis peaks kuuluma vaba teadusliku arutelu juurde, või moraalsete, filosoofiliste või ühiskondlike seisukohavõttudega, mille üle tuleks otsustada vaba kriitilise arutelu käigus. Nagu Silen märkis, tähendab sõnavabaduse piiramine nende küsimuse arutelul ohtu demokraatiale. Demokraatia eelduseks olev sõnavabadus kitseneb oluliselt, kui riigivõim saab meelevalla kodanike asemel otsustada, mis on tõde ja mis mitte. Tõe ja ebatõe tuvastamine põhineb vabal ja kriitilisel arutelul.
Sõnavabaduse piirid
Kui riigivõim püüab otsustada, mis on tõde ja mis ebatõde ning karistada nende arusaamade väljendamist, mida ta peab ebatõeks, piirab ta vaba arvamustevahetust ning teaduslikku arutelu, mis ongi otseselt tõe leidmise teenistuses. Kuna tõe leidmine ja õige teadmise levik on inimeste heaolu jaoks oluline, ei peaks riigivõim piirama vaba keskustelu selle põhjal, mida ta ise peab tõeks.
Kui riigivõim piirab kõnelemist olulistest moraali-, poliit-, teadus- või muudes küsimustes selle põhjal, mida ta peab tõeks ja mida mitte, soodustab see mugandumist ja karjamentaliteeti, takistab vaieldavate küsimuste uurimist ning julgustab teesklemisele. Sellega tegelikult takistatakse selliste tõdede otsimist ja väärtustamist, mida nende meetmetega väidetakse kaitstavat. Põhiprobleemiks on see, et riigiprokuröri tõlgendus sõnavabaduse piiridest raskendab või teeb võimatuks kaitsta seda soo- ja seksuaalmoraali, millele rajaneb elukestev ja vastastikku truu abielu.
Tõlkis Illimar Toomet
Sõnavabadusest saab täpsemalt ning asjakohaste allikaviidetega lugeda autori raamatutest:
Saanko luvan – sanoa? Sananvapaus ja vihapuhe. Perussanoma 2020