Ettevõtja Harry Raudvere Objektiivi stuudios. Foto: Objektiiv

Täna liiguvad sisseostetud elektri eest miljonid eurod välismaale. See raha oleks võinud jääda kodumaale, siseriiklikusse raharinglusesse. Keegi rikastub meie poliitikute väärastunud ja kuritegelike otsuste tõttu ning rahvas maksab järjekordselt vaikides kõik kinni, leiab ettevõtja Harry Raudvere.

Tänaseks on mitmed mõjukad poliitikud võtnud sõna elektri hinna teemadel. Kes süüdistab rohepööret, kes kinnitab, et CO maksud on üle mõistuse kõrged. Näilist tarkust jagub kõikjale külvata. Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter kinnitab teleri vahendusel rahvale tõsimeeli, et tuulest toodetud elekter on kõige odavam. Puhuks tuul vaid tugevamini ja oleks neid töötavaid tuulegeneraatoreid ainult rohkem! Ometigi on tal ükskord õigus. 

Kuid seda juttu rääkisime juba pea viisteist aastat tagasi, kui käivitasime suurte tuuleparkide arendusprojektid. Ei olnud vaja erilisi teadmisi, ega ajaloolist kogemust, vaid selget mõistust ja sünteesivõimet, et hinnata tuleviku elektriturul toimuvaid protsesse, ja teadmist, et senise energiapoliitika jätkudes tõusevad elektrihinnad tavatarbija jaoks püüdmatutesse kõrgustesse. 

Loomulikult tunnetasid ka tollased otsustajad, et juhtugu tulevikus mis iganes, rajatavaid ja tootmismahtudelt arvestatavaid tuuleparke, mis ei kuulu Eesti Energiale, ega selle lähedal seisvatele isikutele, et tohi lasta valmis ehitada. Ja seda väga proosalisel põhjusel.

Põlevkivist toodetud elektri omahinna ja tuulest toodetud elektri omahinna võrdlused ei kannatanud avalikustamist ja selle ilmsikstulek ning võrdne turusituatsioon oleks viinud Eesti Energia otseselt pankroti äärele. Ja loomulikult ei saanud hakata maksma eraettevõtjatele taastuvenergia tasu. Ka need summad, mis olid ette nähtud tuuleenergia arendamiseks, pidi saama enda kasutusse ainult kindel seltskond. Riik hakkas kõikide vahenditega kaitsma endale kuuluva monstrumit – Eesti Energiat – ja looma kunstlikke ning „seadustega pitseeritud" takistusi Eesti Energia potentsiaalsete konkurentide tegevusele. Piltlikult väljendades lõi ja rakendas riik konkurentide takistamiseks õigusruumi, mis näiliselt võis tunduda seaduslik, kuid oma olemuselt oli tegemist poliitiliste jõudude sekkumisega vabasse turumajandusse, ehk enesele kuuluvale ettevõttele konkurentsieeliste loomises. 

Ma julgen väita, et tegemist oli ja loomulikult jätkuprotsessina ka on, see täna üks räigeim poliitiline vandenõu kogu rahva vastu. 

Planeeringute ja arenduste takistamiseks kõlbasid kõik vahendid. Alates keskkonnaministeeriumile antud korraldustest mitte kooskõlastada tuuleparkide planeeringuid. Mindi isegi vastutavate vallaametnike otseste ähvarduste teele. Kui pikad kohtuvaidlused andsid lõppkokkuvõttes tuuleparkide arendajatele õiguse, tuli leida kiiresti uued mehhanismid, mis keelaksid edasised investeeringud. Selliseks huvitatud isikute käepikenduseks sai kaitseministeerium, kellega ei olnud isegi võimalik laskuda konstruktiivse dialoogi tasemele. Ei lugenud teaduslikud põhjendused ega selged seisukohad, et tuulegeneraatorid ei saa segada radarite tööd sellisel määral, et riigi kaitsevõime oleks häiritud.

Müüt hakkas elama iseseisvat elu ja kõikidel tasanditel räägiti üht ja sama – Eesti riigikaitse on kõige suurem prioriteet ja sellepärast ei saa tuuleparke rajada. Kui sai must- valgel tõendatud, et mõned tuulepargid ei ulatugi radari vaatevälja, kerkis üleöö teemaks müstiline raadioluure, mida ka üksikud tuulegeneraatorid pidid rivist välja lööma. 

Täna on elektrihinnad kerkinud kõrgustesse, sest kodumaal toodetud elektrit ei jagu piisavas koguses. Samas poliitiliste otsuste valguses takistatud vaba konkurentsi piiramise tõttu on tänase seisuga rajamata jäänud mitu tuhat MW tuuleparke. 

Tegemist ei ole rohepöördega, mis elektri hinnad üles kruvib, vaid omaaegsete ja ka praeguste kuritegelike poliitiliste otsustega. Tootsi tuulepargi hoonestusõiguste oksjon on elus näide poliitikast, mis ei saa lubada teistel arendajatel mittemingil juhul omada elektrienergia tootmisressursse. See õigus peab jääma ja võimalused koonduma ainult Eesti Energia valdusesse. Riigiettevõte konkureerib riigi rahadega oksjonil, makstes taastuvenergia tasu lootuses absurdse summa. Raha liigub lihtsalt ühest taskust teise ja siin ei ole enam vahet, kui suurel hulgal. Riigil raha jätkub.   

Täna liiguvad sisseostetud elektri eest miljonid eurod välismaale. See raha oleks võinud jääda kodumaale, siseriiklikusse raharinglusesse. Keegi rikastub meie poliitikute väärastunud ja kuritegelike otsuste tõttu ning rahvas maksab järjekordselt vaikides kõik kinni. 

Kas ikkagi ei oleks juba kätte jõudnud aeg, kus selliste otsuste langetajad tuleks õiguskaitseorganite poolt karmilt vastutusele võtta, sest nad on meelega ja sihilikult reetnud oma rahva. Ja siin enam poliitilisest vastutusest ei piisa. Reaalne ja mõõdetav kahju on sündinud.