"Me ei tohiks olla pimedad fakti suhtes, et käimas on projekt hävitamaks seda rikast, pluralistlikku ja uskumatult peenekoelist kultuuri ning asendamaks seda mustvalge vahhabistliku islamiga – sellisega, mida soosivad Saudi mullad," kirjutab 2014. aastal Damaskust külastanud The Telegraphi peamine poliitikakommentaator Peter Oborne.
Toimuvat kodusõjana käsitlev Oborne väidab, et "põhjustel, mille ajalugu väga karmilt hukka võib mõista, on Britannia, Ühendriigid ja Lääs nimetatud projektile kaasa aidanud ning seda üles ässitanud."
Vestlustest kohalike, ka Bashar al-Assadi valitsust mittetoetavate inimestega jäi ajakirjanikule mulje, et kodanikud mitte üksnes ei toeta "režiimi" jätkumist, vaid valiksid Assadi presidendiks tagasi isegi vabadel ja õiglastel valimistel – mis põhiseaduse järgi peaksid toimuma enne 17. juulit (2014).
Nagu ütles ajakirjanikule reformimeelne ja valitsusparteisse mittekuulumise tõttu oma arhitektikarjääris takistusi kogenud sõltumatu parlamendiliige Maria Saadah, toetaks ta Assadi olukorras, kus käimas on sõda "välismaalt toetatud mässulistega," nagu noid nimetab ka valitsus.
Valdavalt vaatavad kohalikud olukorrale nii, et riiki ohustavad välisjõud – ennekõike Lääne poolt toetatud Saudi Araabia, Katar ja Türgi –, kes spondeerivad opositsioonilisi džihadiste.
Oborne'i üllatuseks tõlgendasid olukorda sellisena mitte üksnes presidendi siseringi inimesed, vaid ka sunni moslemid, kristlased ja igasuguste erinevate kultuuriliste ja religioossete rühmituste esindajad – ning ka poliitikaga mitteseotud inimesed.
Näiteks ütles üks poepidaja, et "teie valitsus on kõige hullem. Nad tahavad, et Süüria oleks demokraatia ning on [ise] liitlassuhetes Saudi Araabiaga, kellel pole demokraatiaga midagi pistmist."
Loe lugu siit.