Itaalia poliitikavaatleja Thomas Fazi lahkab arvamusportaalis Unherd Euroopa Liidu paremjõudude "meloniseerumist", nende kodusõda ja Liidu demokraatiapuudust.
Euroopa Parlamendi valimised on kahe kuu pärast ja selle tulemused paistavad olevat ette ära otsustatud. Foreign Policy eksperdid hoiatavad, et "äärmusparempoolsed jõud võtavad Euroopa üle". "Seekord on paremäärmusluse oht tõeline," lisavad Politico prohvetid. Osutatud ajakirjanike "äärmusparempoolsesse" hüperboolsesse sõnakasutusse võib suhtuda nii ja naa, kuid nende hoiatused on omal kohal. Kuigi Euroopa Rahvapartei (EPP) jääb eeldatavalt Euroopa Parlamendis suurimaks saadikurühmaks, nähakse suurimate võitjatena viimasest parema ilmavaatega kahte parlamendisaadikute gruppi: Identiteet ja Demokraatia (ID; kuhu kuulub Eestist EKRE) ja Euroopa Konservatiivid ja Reformistid (ECR). Viimased küsitlused näitavad, et osutatud kaks fraktsiooni võivad saada kokku üle 20 protsendi Euroopa Parlamendi saadikukohtadest ja neile võib kahe peale kokku tulla pea sama palju kohti kui EPP-l.
Kui neile kahele lisada parema ilmavaatega eurosaadikud, kes hetkel pole kummagi grupiga liitunud – nagu seda on Ungari Fideszi esindajad – siis on tõenäoline, et Euroopa Parlamendi ajaloo jooksul võib tekkida esimene parempoolne koalitsioon, mis tõukab võimult hetkel Euroopa Liidu institutsioone valitseva kolme "mõõduka" jõu – EPP, Sotsialistid ja Demokraadid ja Uuenev Euroopa (Renew) – "suure superkoalitsiooni" (super grand coalition). Kuid sellistest arengutest on paraku lihtsam rääkida kui seda teha. Jättes kõrvale pea võimatud arengud, kus koalitsiooni moodustavad EPP ja ID, on Euroopa parempoolsed liikumised ise Euroopa Parlamendis kõike muud kui ühtne rinne. Kui küsitlused näitavad, et läheb rebimiseks ECR ja ID vahel, kummast saab Euroopa Parlamendi suuruselt kolmas jõud, siis need kaks gruppi ja nende mitteametlikud juhid, vastavalt Giorgia Meloni ning Marine Le Pen, hetkel kaklevad omavahel selle üle, kellest peaks saama Euroopa paremjõudude juht.
See kõik tõusis eriti teravalt päevakorda hiljuti ID grupi – kuhu Itaaliast kuuluvad Matteo Salvini Lega partei, Prantsusmaalt Le Peni Rahvusrinne, Saksamaalt AfD ja Austriast Vabaduspartei – Roomas toimunud kohtumisel. Salvini ja Le Pen kinnitasid, et nemad ei toeta Ursula von der Leyeni (VDL) teist ametiaega Euroopa Komisjoni juhina ja mõistsid hukka Meloni, kes ei välista kokkulepet EPP-ga, millega VDL võib jääda oma kohale.
Viimase kahe aasta jooksul on Meloni ja VDL vahel arenenud välja soojad suhted ja nad on isegi käinud koos välisvisiitidel Tuneesias ning Egiptuses, mille eesmärgiks oli sisserände piiramine. Põhjus, miks nood kaks hästi läbi saavad, on puhtalt omakasus: Meloni valitsuse ellujäämiseks on vajalik jõuline Brüsseli liitlane ja seda isegi siis kui selle hinnaks on oma valijate ning koalitsioonikaaslase petmine. Le Peni mured teiselt poolt on väga erinevad: ta kogub hoogu järjekordseks vastasseisuks Emmanuel Macroniga ja tal läheb selleks vaja iga rahulolematut häält, mis on võimalik kokku koguda.
"Giorgia … kas sa toetad Leyeni teist ametiaega või sa ei tee seda?" küsis Le Pen ID delegaatidele suunatud videopöördumises. "Ma arvan, et sa teed seda. Sedasi aitad sa kaasa veelgi hullemaks muutuvatele poliitikatele, mille käes Euroopa inimesed kannatavad." Oma sõnumis kutsus Le Pen Itaalia valijaid üles seisma vastu Melonile ja hääletama Salvini League poolt. Portugali poliitikas jõuliselt esineva Chega partei juht André Ventura toetas kongressil samuti Salvinit. "Me ei valeta endale: me vaatame ECR-i Leyeni toetamist väga tähelepanelikult, sest see on väga-väga lõhestav element," leidis oma kõnes ID Sihtasutuse president Mathilde Androuët.
Meloni omalt poolt jätkas teema tõrjumisega: "Probleem ei ole Komisjoni presidendis, probleem on presidenti toetavas [Euroopa Parlamendi] enamuses, sest enamus on see, mis otsustab Euroopa poliitikate üle." Tema sõnul on tähtis saavutada Euroopa Parlamendis mõõdukate ja parempoolsete enamus, seda isegi juhul kui see tähendab järeleandmisi VDL teemal.
Vaatamata suurtele pingutustele, millega Meloni üritas jätta olukorrast ilusa pildi, oli tegemist episoodiga, mis osutab tema valitsuskoalitsiooni sees kasvavatele pingetele. Salvini partei toetusele on hävitavalt mõjunud olemine üha enam nomenklatuuri meelse valitsuskoalitsiooni väiksemaks partneriks. Sel põhjusel üritab ta Meloni EL poliitikast eemaldudes ja Le Peni toetades taastada enda usutavust rahvamehena (populistina). Kuid Meloni ja Le Peni vahel on rohkem probleeme kui ainult valimiste arvestused.
VDL-i tagasivalimine paljastab euroopa parempoolsete seas valitsevad vastuolud ja seda mitte ainult EPP ja parempoolsete populistide vahel. Isegi ECR grupi sees, kuhu kuuluvad mõne riigi suurimad parteid, nagu näiteks Poola Õigus ja Õiglus (PiS), Hispaania Vox ja Prantsusmaa Reconquête, on jõuliselt VDL-i teise ametiaja vastu. Mis äratab veelgi enam tähelepanu, VDL ei meeldi lisaks paljudele EPP liikmetele. Prantsusmaa Vabariiklaste Partei on jõuliselt VDL tagasivalimise vastu, nimetades teda "Macroni, mitte parempoolseks kandidaadiks". Seega pole raske näha, miks paljud Meloni parempoolsed "liitlased" on mures tema suhete pärast VDL-iga. Kui Euroopa üks suurimaid parempoolsete rahvameeste poliitilisi jõude toetab koos Macroni ja Sotsialistidega uut "Ursula koalitsiooni", siis tähendab see sümboolselt väga suurt lööki kõigile väidetele, nagu parempoolsed rahvameeste parteid kujutaksid endast elujõulist alternatiivi Euroopa Liidu poliitilisele peavoolule.
Kuid siiski ei saa kõiges süüdistada ainult Melonit. VDL-i tagasivalimise teemaline tüli osutab Euroopa parempoolsete rahvameeste parteide omavahelistele ideoloogilistele lahkhelidele, seda eriti geostrateegilistes küsimustes. Parteid, mis moodustavad ECR-i, on üldjuhul jõuliselt atlandiüleste suhete ja NATO poolt ning pooldavad Ukraina sõjalist toetamist. ECR saadikurühm kirjutas käesoleva aasta jaanuaris koos EPP, Sotsialistide ja Demokraatidega, Uueneva Euroopa ning Rohelistega alla Ukraina sõjalise toetamise ühisdeklaratsioonile.
ID saadikurühm on samal ajal ses küsimuses lõhki. Salvini League, mis varem otsis lähedasi sidemeid Venemaa ja Vladimir Putiniga, on Venemaa-Ukraina küsimustes täna poliitilise peavoolu meelt. Eelmisel aastal läksid suuresti Venemaast tingitud lahkhelide tõttu Põlissoomlased ID-st üle ECR-i. Samal ajal on Rahvusrinne ja AfD võtnud EL-NATO Ukraina sõja toetamise osas üpris kriitilise seisukoha. Samas on paljud ID-sse kuuluvad parteid kas jätnud hääletamata või hääletanud kõigi NATO-sse puutuvate eelnõude vastu. Samasugused vastuolud valitsevad mõlemas saadikugrupis pajudes teistes võtmetähtsusega strateegilistes küsimustes – nagu näiteks EL liikmelisus, EL laienemine ja Hiina RV – nagu ka sotsiaal- ning majandusküsimustes.
Kõige suurem takistus ühtsele Euroopa parempoolsete rahvameeste rinde tekkimisele pole siiski parteide ideoloogilised vastuolud, vaid Euroopa Liidu olemus. Brüssel kontrollib liikmesriikide majandus- ja rahandusvaldkondi väga suurel määral ja seda eriti neis riikides, mis kuuluvad eurotsooni ning isegi rahvameeste valitsustel pole väga palju muid võimalusi kui alluda EL diktaadile.
Euroopa Liidu jaoks pole mingisugune probleem rakendada liikmesriikide suhtes väljapressimistaktikat, sealhulgas riikides, mis pole isegi eurotsooni liikmed, nagu see tegi Ungariga kui Viktor Orbán ähvardas panna veto Ukraina toetamise paketile. Brüsseli Ungari majanduse kahjustamise ähvardused annavad pildi Euroopa Liidu nomenklatuuri hulgas valitsevast uuskolonialistlikust mõttemaailmast ja kui kaugele EL on valmis minema, kui mõni tõrges valitsus on vaja korrale kutsuda. Tulemuseks on olukord, et rahvameeste parteid, eriti kui ollakse eurotsoonis, võivad endale lubada äärmuslikke vaateid ainult niikaua kui jäävad opositsiooni. Kui saadakse võimule, on nad sunnitud oma valimislubadustest loobuma.
Viimased erinevused selgitavad lisaks põhjalikumalt ECR ja ID vastuolusid: kui esimesse kuulub mitmeid parteisid, mis kuuluvad või on kuulunud valitsusse, siis ID gruppi kuuluvad parteid on suuremas osas koduriikides jäänud opositsiooni. Kui nad pääseksid valitsusse, heidetaks äärmuslikkuse kest ruttu, nagu seda on teinud paljud paremparteid enne neid. Tõesti, kui vaadata Le Peni, vaatamata tema Meloni kriitikale, siis soovides saada Prantsusmaa järgmiseks presidendiks, on ta ise läbi tegemas "meloniseerumise" (nomenklatuuri poolt kodustamise) muutust. Ta on loobunud oma euroliidu vastalisusest ja pehmendanud vaateid Ukraina toetamise ning NATO osas.
Kui kokku võtta, siis naiivne on loota, et Euroopa Parlamendi parempoolne enamus muudaks midagi, kuidas Euroopa Liidus asju aetakse. See ei tee seda, sest tõeline võim Euroopa Liidus on Euroopa Komisjonis, Nõukogus ja Euroopa Keskpangas. Samamoodi ei taga Euroopa Liidu "seestpoolt muutmist" parempoolsed rahvameeste valitsused. Vaatamata pingutustele muuta kontinendi poliitika "europaniseeritumaks", suunavad Euroopa poliitikat jätkuvalt riikide majandusest, geopoliitilikast ja kultuuri dünaamikast lähtuvad huvid. Need kõik erinevad riigiti väga suurel määral, seda isegi hoolimata valitsuste omavahelisest ideoloogilisest ühemeelsusest. Kui toas olevale elevandile sihikindlat tähelepanu ei pöörata – Euroopa Liitu ja demokraatiat pole võimalik üksteisega lepitada – siis parempoolsed rahvamehed määravad taas ennast kaotajate poolele.
Tõlkis Karol Kallas