Itaalia majandusajakirjanik Thomas Fazi kirjeldab portaalis UnHerd, kuidas Maailma Majandusfoorumi tiiva all tegutsev "superklass" üritab poliitikategemise eraldada demokraatiast.
Esmaspäeval, 16. jaanuaril kogunesid Šveitsi kuurortlinna Davosesse Maailma Majandusfoorumi (WEF) aasta tähtsamale kokkusaamisele tuhanded üleilmastunud nomenklatuuri esindajad. Koos riigijuhtidega on seal Amazoni, BlackRocki, JPMorgan Chase'i, Pfizeri ja Moderna tippjuhid. Samuti leiab külaliste seast Euroopa Liidu ülemkomissari, IMFi tegevjuhi, NATO peasekretäri, FBI ja MI6 juhid ja New York Timesi kirjastaja. Loomulikult on kohal WEFi kurikuulus juht Klaus Schwab. Väidetavalt kaitseb kogunemise turvalisust kuni 5000 Šveitsi relvajõudude sõdurit.
Tegelikkuses pole WEFis mingit vandenõud, kuna vandenõu tähendab, et selles peaks olema midagi salajast.
Võttes arvesse kui karikatuurselt elitaarse mulje soovib see tramburai endast jätta, siis pole ka ime, et organisatsioon on väidetava "Suure Lähtestamisega" seotud igat liiki kurjasid kavatsusi ja salaplaane sisaldavate vandenõuteooriate sihtmärgiks. Tegelikkuses pole WEFis mingit vandenõud, kuna vandenõu tähendab, et selles peaks olema midagi salajast. Hoopis vastupidi – kui WEFi võrrelda näiteks Bilderbergiga, siis on see oma eesmärkide osas väga avatud ja kõigil on võimalik ilmavõrgus jälgida nende kõnekoosolekute otseülekandeid.
Maailma otsuseid ei tohi jätta valitsuste ja rahvusriikide kätte, vaid otsustusprotsessidesse peavad olema kaasatud lisaks igat liiki valitsusvälised sidusrühmad.
WEF asutati 1971. aastal Schwabi poolt ja selle "eesmärgiks on era- ja avaliku sektori koostöös maailma olukorra parandamine". Teiste sõnadega kirjeldatakse sellist lahendust mitmiksidusrühmade haldusena (multistakeholder governance). Kokkuvõtlikult öeldes: maailma otsuseid ei tohi jätta valitsuste ja rahvusriikide kätte – nagu seda näeb ette Teise Maailmasõja järgne multilateraalne raamistik, mille väljenduseks on ÜRO – vaid otsustusprotsessidesse peavad olema kaasatud lisaks igat liiki valitsusvälised sidusrühmad: kodanikuühiskonna organisatsioonid, teadusvaldkonna eksperdid, meediategelased ja kõige olulisema osapoolena rahvusvahelised suurettevõtted. WEFi enda kirjelduses tähendab selle projekt "maailmakorra ümbermõtestamist laiema mitmetahulise üleilmse koostöö süsteemina, mille tuumaks on valitsustevahelised seadusandlikud raamistikud ja institutsioonid, kuid mis ei ole selle ainsad ning tihti ka mitte kõige olulisemad osad".
Poliitikategemine tuleb eraldada demokraatiast, milleks on vaja otsuste langetamise protsess viia riiklikult ja rahvusvaheliselt tasandilt, kus kodanikel on mingi võimalus poliitikaid mõjutada, riikideülesele tasandile.
Kui ühelt poolt võib selline lähenemine tunduda küllalt kurjakuulutavana, siis tegelikult on selles kokku võetud globalismi filosoofia tuum: poliitikategemine tuleb eraldada demokraatiast, milleks on vaja otsuste langetamise protsess viia riiklikult ja rahvusvaheliselt tasandilt, kus kodanikel on mingi võimalus poliitikaid mõjutada, riikideülesele tasandile. See on tasand, kus kõiki otsuseid, alates energeetikast ja toidutootmisest kuni meedia ning rahvaterviseni, langetavad ennast ise võimule määranud grupp "sidusrühmi", milleks on peamiselt korporatsioonid, keda keegi pole demokraatlikult kuhugi valinud ja mis ei vastuta kellegi ees. Sellise nägemuse aluseks olev ebademokraatlik filosoofia on täpselt sama, mida kujutab endast WEFi pikaaegse partneri Bill Gatesi suguste inimeste heategevusliku kapitalismi lähenemine. Sellise filosoofia järgi suudavad maailma probleeme kõige paremini lahendada valitsusvälised ühiskondlikud- ja äriorganisatsioonid, mitte valitsused ega rahvusvahelised institutsioonid.
Pole vaja olla vandenõuteoreetik järeldamaks, et WEFi eesmärgid kujunevad selle rahastajate ja nõukogu liikmete huvide järgi.
Kui WEF tegeleb muuhulgas moekate teemadega nagu keskkonnakaitse ja sotsiaalne ettevõtlus, siis samas pole kahtlustki, mida Schwabi mõttetöö lapsuke tegelikult edendab ning jõustab. WEFi rahastab ligikaudu tuhatkond liikmeks olevat ettevõtet, mis on üldjuhul rahvusvahelised suurettevõtted, mille käive küündib miljarditesse dollaritesse. Nende hulgas on maailma suurimad naftatööstuse ettevõtted (Aramco, Shell, Chevron, BP), toidutootjad (Unilever, Coca-Cola Company, Nestlé), tehnoloogiafirmad (Facebook, Google, Amazon, Microsoft, Apple) ja ravimitootjad (AstraZeneca, Pfizer, Moderna). Kõnekas on ka WEFi nõukogu koosseis. Seal on BlackRocki tegevjuht Laurence D. Fink, Carlyle Groupi nõukogu kaasesimees David M. Rubenstein ja Nestlé'i tegevjuht Mark Schneider. Pole vaja olla vandenõuteoreetik järeldamaks, et WEFi eesmärgid kujunevad selle rahastajate ja nõukogu liikmete huvide järele – kelleks on maailma ülirikkad ja suurimate ettevõtete juhid – ning see ei teeni mitte nii väga "maailma olukorra parandamise" eesmärke, nagu organisatsioon ise kuulutab.
WEFi globalistlike eesmärkide jõulisemaks sümboliks on ilmselt selle 2019. aastal ÜROga sõlmitud strateegilise partnerluse kokkulepe, milles paljud näevad ÜRO tirimist WEFi avaliku- ja erasektori koostöö maailmanägemusse. Avalikus kirjas, millele on alla kirjutanud rohkem kui 400 kodanikuühiskonna organisatsiooni ja 40 rahvusvahelist võrgustikku, selgitatakse, kuidas antud kokkulepe kujutab endast "häirivat ÜRO allutamist korporatsioonide huvidele, mis viib maailma ohtlikult lähemale üleilmsele erastatud halduskorrale". Selle strateegilise koostöö punktides nähakse ette, et "suurettevõtete juhtidest saavad ÜRO süsteemi juhtide salanõunikud, kes kasutavad oma eelisjuurdepääsu neile inimestele turupõhiste kasumit teenivate "lahenduste" pakkumiseks vastusena globaalsetele muredele, kui samal ajal jäetakse kõrvale päris lahendused, mis järgivad avalikku huvi ning läbipaistvaid demokraatlikke protseduure".
Globaalse agenda korporatiivne anastamine, millele aitas kaasa WEF, väljendus eriti ilmekalt Covid-19 ajal.
Globaalse agenda korporatiivne anastamine, millele aitas kaasa WEF, väljendus eriti ilmekalt Covid-19 ajal. Maailma tervisepoliitika ja "valmisolek epideemiateks" on olnud pikka aega WEFi tähelepanu keskmes. 2017. aastal käivitati Davoses Epideemiaks Valmisoleku Uuenduste Koalitsioon (Coalition for Epidemic Preparedness Innovations; CEPI), mille eesmärgiks on tagada rahvusvaheliste hädaolukordade tarbeks vajalikus koguses vaktsiine, mille hankimist rahastavad valitsused ja Gatesi sugused eraannetajad. 2019. aasta oktoobris, kaks kuud enne ametlikku Covid-19 vallandumist Wuhanis, oli WEF Event 201 (Sündmus 201) kaaskorraldajaks, millel mängiti läbi "uudse zoonootilise koroonaviiruse puhang, mis kandub nahkhiirtelt üle sigadele ja nende kaudu inimestele, mis lõpuks hakkab kanduma üle inimeselt inimesele, mis omakorda toob kaasa laiaulatusliku raskete tagajärgedega pandeemia". Pandeemia puhuks nägid organiseerijad ette, et riikide valitsused, rahvusvahelised organisatsioonid ja erasektor peavad tagama piisavas koguses ressursse, et toota ja tarnida suurtes kogustes vaktsiine, milleks omakorda peab looma "vastupidavad era- ja avaliku sektori koostöövormid".
Sellest omakorda järeldub, et kui Covidi pandeemia sai alguse, siis oli WEFil suurepärane positsioon haaramaks selle haldamises keskne positsioon. 2020. aasta 21.–24. jaanuarini toimunud Davose kohtumisel, mõni nädal peale koroonaviiruse ametlikku tuvastamist Hiina Rahvavabariigis, kohtus CEPI Moderna tegevjuhi Stéphane Banceliga ja selle kokkusaamise käigus pandi paika Covid-19 vaktsiini tootmise kavad. Viidatud koostöö partneriks oli lisaks USA Rahvuslikud Terviseinstituudid (National Institutes of Health; NIH). Mõned kuud hiljem sai CEPIst Covid-19 vaktsiinide üleilmse ligipääsu ühenduse (Covid-19 Vaccines Global Access; Covax) oluline kaasasutaja. Covaxi üheks partneriks sai Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), mis rahastas mitmete Covid-19 vaktsiinide tootmist.
Pandeemia tõi esile WEFi aastakümnete pikkuse avaliku sektori globalistliku survestamise karmid tagajärjed.
Viidatud avaliku- ja erasektori koalitsioonid, mille keskmes olid korporatsioonid – mis kõik olid seotud WEFiga ja millel puudus igasugune demokraatlik vastutus – mängisid olulist rolli, et pandeemia lahenduse keskmes nähti tootjatele tohutuid kasumeid tagavaid vaktsiine. Samuti vastutasid need võrgustikud vaktsiinide tootmise ja laialijagamise eest. Teiste sõnadega tõi pandeemia esile WEFi aastakümnete pikkuse avaliku sektori globalistliku survestamise karmid tagajärjed. Veelkord: seda pole vaja näha vandenõuteooriana, sest WEF on alati olnud oma eesmärkide osas väga avameelne. Tegemist on ainult "mitmiksidusrühmade" lähenemise tagajärgedega, kus era- ja "heategijate" -huvidel on maailma asjades kõvem hääl kui enamusel riikidel.
Murelikuks teeb asjaolu, et WEF edendab nüüd samasugust ülevalt alla korporatiivset lähenemist suures hulgas teistes valdkondades alates energeetikast kuni toidutootmise ja üleilmse jälgmisühiskonna poliitikateni, millel on samasugused kohutavad tagajärjed. Sellel on põhjus, miks valitsused on tihti valmis selliste algatustega kaasa minema ja seda isegi siis kui ühiskonnas on neile laiaulatuslik vastuseis: WEFi strateegia läbi aastate pole olnud ainult riikide valitsuste võimu vähendamine, vaid see on ka valitsustesse sisse tunginud.
Enamasti on WEF saavutanud seda Noorte Maailmajuhtide (Young Global Leaders; YGL) programmi kaudu, mille väidetavaks eesmärgiks on välja õpetada tuleviku ohjureid. Programm käivitati 1992. aastal (siis kutsuti seda Homse Maailma Juhid; Global Leaders for Tomorrow) ja sellest on osa võtnud suur hulk tänaseid riigijuhte, ministreid ning ettevõtete tippjuhte. Tony Blair osales esimese grupi programmis ja Gordon Brown läbis 1993. aasta koolituse. WEFi maailmajuhtide programmis on veel osalenud Angela Merkel, Victor Orbán, Nicholas Sarkozy, Guy Verhofstadt, Vladimir Putin, Jacinda Arden, Justin Trudeau ja José Maria Aznar.
2017. aastal tunnistas Schwab, et Noorte Maailmajuhtide programmi kasutatakse "valitsuste hõlvamiseks" ja väitis, et "rohkem kui pooled" Kanada peaministri Trudeau valitsuse liikmed on olnud programmi osalised. Hiljuti pälvis näiteks tähelepanu, et kui Hollandi peaminister Mark Rutte kuulutas välja põllumajanduse lämmastikuheitmete suuremahulise vähendamise kava, mis järgib WEFi "roheliste" poliitikate eesmärke, mis põhjustas riigis laiaulatuslikke meeleavaldusi, siis kriitikud osutasid, et Ruttel on lähedased sidemed WEFiga ja tema valitsuse sotsiaalküsimuste ja tööhõive minister oli 2008. aastal nooreks maailmajuhiks ning tema asepeaminister ning rahandusminister Sigrid Kaag on üks WEFi tegevuskavade kujundajatest. 2021. aasta detsembris avaldas Hollandi valitsus oma kirjavahetuse WEFi esindajatega, millest tuli välja nende tihe ja laiaulatuslik koostöö.
WEFi roll maailma poliitilise nomenklatuuri kujundamises ja selle liikmete valimises ei ole vandenõuteooria, vaid igati avalik tegevusprogramm.
WEFi agenda pühendunud kaastööline oli samuti Sri Lanka peaminister Ranil Wickremesinghe, kes pidi massiliste rahvarahutuste sunnil eelmisel aastal tagasi astuma, kuna ta keelustas riigis väetised ja umbrohumürgid ning sundis põllumehi kasutama "orgaanilisi kliimasõbralikke alternatiive". 2018. aastal avaldas ta WEFi kodulehel artikli "Nii ma teen oma riigi 2025. aastaks rikkaks". (Peale meeleavaldusi eemaldas WEF üllitise oma kodulehelt.) Taaskord võib näha, et WEFi roll maailma poliitilise nomenklatuuri kujundamises ja selle liikmete valimises ei ole vandenõuteooria, vaid igati avalik tegevusprogramm, mille üle Schwab on avalikult uhke.
Selles pole kahtlustki, et WEFi mõju on märkimisväärselt suur ja tänu sellele on rahvusvaheline kapitalistide klass saanud enda kätte ajaloos ennenägematu võimu. Kuid teiselt peab ka mõistma, et WEFi võim on ainult "superklassi" võimu väljendus, mida see esindab. "Superklass" on väga väike grupp, kuhu teadlaste sõnul kuulub mitte rohkem kui 6000–7000 inimest, ehk 0,0001 protsenti maailma rahvastikust, mis on kõigist ajaloos tuntud sotsiaalsetest klassidest tohutult jõulisem. Samuel Huntington, kes on määratluse "Davose inimene" väljamõtleja, arutleb, et selle üleilmse eliidi liikmed "ei vaja lojaalsust riigile, nad näevad riigipiire takistusena, kuid mis tänuväärsel kombel on haihtumas ja valitsusi kui mineviku igandeid, mille ainus kasu seisneb eliidi globaalsete tegevuskavade elluviimises". See oli ainult aja küsimus, kui need kosmokraadid arendavad omale välja tööriista, mille kaudu on neil võimalik kehtestada oma võimu alamklasside üle. WEF on kõigeks selliseks täiuslik tööriist.
Toimetas Karol Kallas