Tiit Kärner: Eesti riik peab olema eesti rahva püsimise, mitte elanike ajutise mugava äraelamise garant

"Ka sellel asjal on teine nimi: see on kultuuri allakäik. Kollektiivsed väärtused ongi kultuuri tuum. Me elame kultuuri allakäigu ajal. Kultuuri allakäik tähendab kultuuri loodud sümboolse maailma nõrgenemist ja hajumist; me ei mõista enam tema märke, nad ei toimi meis. Enamasti me ei taju toimuvat kultuuri allakäiguna, vastupidi, uuenemisena, iganenust vabanemisena. /…/

Holland või Rootsi võivad aga endale lubada mõndagi sellist, mida tsivilisatsioonide põrkejoonel paiknev tilluke piiririik endale lubada ei saa, ehkki  ka nemad näivad selle lubatavuse raja olevat juba ületanud: Euroopa seisab uue conquista lävel, sest vastupanuvõime ja -vaim on  haihtunud. Kui meie tahame püsima jääda, siis peame olema nii füüsiliselt kui vaimselt niisama vormis, nagu seda suudeti olla 11. sajandi Hispaanias.

Kultuur, ühised väärtused liidab rahva, annab talle eneseteadvuse ja enesest lugupidamise, selleta seisame välise ohu vastu nagu aganad tuules. See nõuab igaühelt pingutust. Kultuur ongi valikute tegemine, enesepiiramine, vastutasuks on aga uhkus oma jõu tunnetamisest, eneseväärikus. Ja vabadus ning ellujäämine. See, et 60 protsenti rahvast eelistab abielule kooselu, seega väiksemat vastutust ning vähem kohustusi, ei tähenda, et neile tuleks nende soovis vastu tulla. Vastupidi, kui Eesti riigi ülesanne on tagada eesti rahva kestmine, nii nagu see põhiseaduses kirjas, tuleks sellise võimaluse tingimusi karmistada. Eesti riik peab olema eesti rahva püsimise, mitte elanike ajutise mugava äraelamise garant.

See, et 60 protsenti rahvast eelistab abielule kooselu, seega väiksemat vastutust ning vähem kohustusi, ei tähenda, et neile tuleks nende soovis vastu tulla. Vastupidi, kui Eesti riigi ülesanne on tagada eesti rahva kestmine, nii nagu see põhiseaduses kirjas, tuleks sellise võimaluse tingimusi karmistada. Eesti riik peab olema eesti rahva püsimise, mitte elanike ajutise mugava äraelamise garant."