Praeguse valitsuse koosseis on anomaalne, et oodata sellelt mingeid kardinaalseid otsuseid ja sellele vastavat tegutsemist Eesti tuleviku ning rahvuse püsimajäämise huvides. Ei maksa unustada, et valitsust juhib europarlamendi liberaalsesse ALDE fraktsiooni kuuluv Keskerakond, mille juht Jüri Ratas on juba kaks aastat Bilderbergi klubi kutsutute nimekirjas, kirjutab vabadusvõitleja Tiit Madisson.
Loomulikult ei ole mul plaani alljärgnevaga ära rikkuda kellegi suvepuhkust, kuid riskin siiski oma pessimistliku tulevikuvisiooniga lagedale tulla.
Praeguse valitsuse koosseis on anomaalne, et oodata sellelt mingeid kardinaalseid otsuseid ja sellele vastavat tegutsemist Eesti tuleviku ning rahvuse püsimajäämise huvides. Ei maksa unustada, et valitsust juhib Europarlamendi liberaalsesse ALDE fraktsiooni kuuluv Keskerakond, mille juht Jüri Ratas on juba kaks aastat Bilderbergi klubi kutsutute nimekirjas.
Bilderberglaste alavääristamine on rumal
Paar aastat tagasi, kui Eesti peaminister Jüri Ratas oli kutsutud Bilderbergi grupi järjekordsele koosviibimisele, juhtus ette ühe end välispoliitika asjatundjaks pidava "analüütiku" ja Eesti Päevalehe endise arvamustoimetaja Heiki Suurkaski arvamus, et Bilderbergi klubi on vaid jututuba, mille kokkutulekuid ei maksa ülehinnata. Aastakümneid Eesti ja maailma poliitikas toimunut jälginuna ei saa selle "analüütiku" arvamust mitte kuidagi jagada, arvamaks, et kamp mõjukaid inimesi niisama mokalaadal oma aega käib viitmas.
Kulissidetaguse võimu tähtsa organi Bilderbergi Klubi (Bilerberger Club), organisaatoriks oli Poola päritolu juut Joseph Reitinger, kelle tutvusringkonda olevat kuulunud kogu läänemaailma võimu- ja sõjaväeladvik. Pärast kohtumist Hollandi printsi Bernhardiga 1952. aastal tegi Reitinger läänemaailma võimumeestele ettepaneku korraldada rida kohtumisi, et arutada maailma valitsemise probleemide üle. Esimene kohtumine toimus Hollandi linna Oesterbeeki hotellis Die Bilderberg 1954. aasta mais.
2009. aastal ilmus USAs maailma juhtijaid koondava Bilderbergi grupi mõjuvõimu kirjeldav Daniel Estulini raamat "Bilderbergi grupi tõeline lugu" ("The True Story of the Bilderberg Group"), mis 2013. aastal ilmus ka eesti keeles. Oma bestselleriks saanud teoses on Estulin paljastanud, mida maailma poliitilised ja finantsjuhid oma iga-aastastel Bilderbergi grupi salakohtumistel räägivad. See on viinud hämmastavate paljastusteni, maailmasündmuste täpse etteaimamiseni, kuidas pannakse paika presidente (Trumpi valimine oli pigem USA establishmendi tööõnnetus, sest võimule pidi saama Hillary Clinton!), kuidas algatatakse sõdu, manipuleeritakse energiaturgudega jne. Kusjuures suured Lääne ajakirjandusväljaanded on alati kohal, kuid ei kajasta midagi sisulist. Viimaste aastate globalismivastaste aktivistide massiliste protestiaktsioonide tulemusel on avalikustatud siiski vaid kohtumistel osalenute nimekirjad.
Bilderbergi grupi järjekordsel korralisel koosolekul 1991. aastal lausus klubi tegevust koordineeriv miljardär David Rockefeller:
"Me oleme tänulikud The Washington Postile, The New York Timesile, ajakirjale Time ja teistele tähtsatele üllitistele, kelle direktorid on osalenud meie koosviibimistel ja kes on vaikimistõotust hoidnud ligi 40 aastat. Kui nende aastate vältel oleks ajakirjandus meie peale tugeva valguse suunanud, siis poleks meil olnud võimalik maailma jaoks plaani välja töötada. Nüüd on maailm suuresti töödeldud ja ta on valmis maailmavalitsust vastu võtma. Tuleks eelistada eliidi ja maailmapankurite globaalset suveräänsust rahvusliku enesemääramise kõrval, mida kohaldati möödunud sajandeil."
Paraku ei võimalda mu loo piiratud maht kirjeldada Bilderbergi Klubi mõjuvõimsust, mistõttu soovitan raamatukogust laenutada Daniel Estulini raamat.
Jüri Ratas kui tuleviku poliitik
Minu arvates on rumalad need, kes arvavad, et peaminister Ratas Bilderbergi kohtumistel präänikuid käib lugemas või niisama piibujuttu ajamas. Tema on välja valitud läänemaailma tuleviku üle otsustajate hulka. Ega Jüri Ratas oma seljataguse tugevust hindamata niisama julenud eirata ALDE fraktsiooni juhi, vihaseima rahvusriikluse vastase poliitiku Guy Verhofstadti soovitust "natsidega" mitte koalitsiooni teha.
Kuna olen parteitu, võin ka EKRE teise koalitsioonikaaslase Isamaa kohta oma kahtlusi avaldada – partei, mis on aastaid osalenud reformierakonna valitsustes "puudlina". Seepärast ongi Eesti totaalses jamas, kust tegusad inimesed põgenevad välismaale.
Paljudel on meeles, kuidas Ansipi valitsuse tollane teadus- ja haridusminister (praegune kultuuriminister) Tõnis Lukas Eestist vaesuse eest pagejaid mõni aasta tagasi mugavuspagulasteks sildistas. Muidugi ei suuda terve oma teadliku poliitikuelu Süsteemi võimalusi nautinud, tegelikust elust irdunud poliitik mõista EKRE tegevuse motiive. Ja ega teisedki Isamaa ministrid paremad ole. Mingit solidaarsust EKRE poliitikuil neilt minu arvates oodata ei ole!
Kuna on teada, et Brüsselis on veel mitmed ametikohad täitmata, siis võib võimuahne noor mees sihtida palju tulusamat ja rahulikumat Brüsseli kõrgameti kohta, mis muidugi on minu vaid loogikale tuginev arvamus. Selge on see, et "luik, haug, vähk" koalitsioon ei jää kestma järgmiste valimisteni, arvan mina, vaid laguneb tõenäoliselt juba sel sügisel.
Rotierakonna möödapanek
Võib imestada 17 aastat Eesti poliitikat juhtinud Reformierakonna tagatoa rumaluse ja sellest tingitud ülima enesekindluse ning jultumuse üle. Pean siin silmas reformarite käitumist koalitsiooniläbirääkimistele kutsutud keskiga. Kahjuks puudub mul küll täpsem info, mis Jüri Ratase reformarite peale vihale ajas. Ilmselt oli see (kahtlaste e-häältele tugineva) häältesaagist joobunud rotierakondlaste jultumus, millega keelduti Keskerakonna seisukohti aktsepteerimast, nagu võis kartellimeediast välja lugeda. Ilmselt ei suutnud reformarid ette näha, et nii vastandlikud parteid võivad omavahel kampa lüüa ja seega valimised võitnud parteile "kambakat" teha.
Muidugi ei ole koalitsiooni liberaalne juhtivpartei õnnelik tugevalt soleeriva EKRE (kes püüab oma valimiste lubadused ka ellu viia) energilise tegutsemise tõttu, mis on Eesti poliitikale võõrastav kogemus ja mida kartellimeedia vahendeid valimata ründab.
Igal juhul on koalitsiooni "must lammas" suutnud oma senise tegevusega lausa paanikasse ajada korruptiivse Süsteemi (mida Mart Helme nimetab süvariigiks), mille on 17 aasta jooksul üles ehitanud ekskommunistide asutatud partei. Oma valitsemise ajal on ta JOKK–skeemide abill kokku varastanud piisavad rahasummad, et end ka opositsioonis olles turvaliselt tunda.
Nüüd aga on see tülikas EKRE asunud uurima (nagu valimistel lubanud!) elektronhääletuse turvalisust ja hiiglasliku, 200 miljardi dollarini ulatuva rahapesu tagamaid. Loomulikult ajab see hüsteeritsema ja nuputama, kuidas vahendeid valimata taas võimutsema pääseda! Arvan, et siimkallaste ja jürgenligide jaoks on see lausa elu ja surma küsimus.
Minu arvates ollakse selleks valmis taluma Jüri Ratase peaministriks olekut Reformierakonna enamushäältega valitsuses. Seega on vaid aja küsimus, millal Keskerakonna kannatus katkeb, et praegust koalitsiooni sisuliselt juhib "padurahvuslik" erakond. Selle erakonna juhid näivad tõesti soovivat, et eestlased saaksid end ise valitseda ja olla väärikaiks peremeesteks oma sünnimaal. Milline jultunud tahtmine, kas pole?
Aga ootame ära, mida sügis toob!