Tiit Madisson: ükskord lahvatab vimm, mis kogunend salaja?

Tiit Madisson. Foto: Objektiiv

Vaatamata ajupesule, valele, sõimule ja hirmutamisele, olen suurte kogemustega rahvusaktivistina kindel, et meie võitlus lõpeb edukalt ning marksistlik Euroopa Liit leiab oma koha ajaloo prügikastist, julgustab vabadusvõitleja Tiit Madisson Objektiivi lugejaid. 

Inimesena, kes kahel viimasel aastal on taas kodumaal viibinuna osalenud kõikidel rahvuslikel (protesti)meeleavaldustel, on mul 26. novembri EKRE Toompeal korraldatud meeleavaldus, sellele järgnenud liikumise Tark ja Terve Eesti ning Välisministeeriumi esine EKRE korraldatud rahvarohke pikett tekitanud mitmeid mõtteid ja emotsioone, mis kutsuvad järelduste tegemisele.

Usun, et Objektiivi pidev lugejaskond koosneb individuaalse mõtlemisvõime säilitanud inimestest, kes on võimelised sõkaldest teri eraldama ja kartellimeedia silmakirjalikkuse ning topeltstandarditega varjatava vale eesmärgid läbi näha ja nendest üle olla. Samas saab kindlalt väita, et tänavaile julgesid tulla kodanikujulguse säilitanud rahvusmeelsed inimesed, kelle hulgas oli küllalt nooremaid, kellele oli ajupesumeedia valedest ja arrogantse “eliidi” sigadustest kõrini saanud.

Kasutaksin 2018. aasta lõpuks kujunenud olukorra iseloomustamiseks Eesti populaarses mängufilmis “Viimne reliikvia” kõlanud laulu sõnu: “Ükskord lahvatab vimm, mis kogunend salaja!” Mõtlemisvõimeline rahvuse osa ei soovi enam rahulikult taluda Brüsseli kubjaste, kiltrite, aidameeste valedele tuginevat vaimset terrorit, milleks on orjamentaliteediga võimutsejate, arrogantsete ja jultunud “poliitlimukate” valitsemismeetmed, kus õiglus ja õigus on porri tallatud.

Rahvuse julgem osa, kes ei suutnud enam taluda establishment’i aastaid kestnud rahvusevaenulikku poliitikat ega enamiku rahva arvamusest arrogantselt eiravat tegevust, tuli tänavale oma vastuseisu demonstreerima. Tegelikult oli just ÜRO rändeleppe pettuse ja hämamise abil pealesurumine – kus sotside juhitud välisministeeriumi tõlkest leiti 80 viga, mis moonutasid otseselt selle “ründeleppe” sisu! – paljudele n-ö viimaseks piisaks kannatuse karikas.

Demonstrantide poolt Toompeale 26. novembril kaasa võetud loosungid-plakatid ja kaasaelamine sõnavõtjatele väljendas minu arvates ilmekalt kokkutulnute meelestatust. Ega siis asjata mõni kohalolnud sots hiljem oma hirmu ei väljendanud. Tunnistagem, et juba ammu oma ignorantsuse-arrogantsuse mullis elavale ladvikule, kes ei suutnud ilmselt enam uskuda, et establishment´i poolt sügavalt põlastatava “pööbli” (kelle kukil nad puukidena elu naudivad) vihapurse nii näitlikult võib välja lüüa. Loomulikult tekitab see hirmu. Ja pidigi tekitama!

Palju aastaid Eesti poliitilistel protsessidel silma pealhoidjana ja paljudes neil kaasalööjana “lohutan” elevandiluu tornis elavat “eliiti” – see oli alles algus! Sest ajaloohuvilisena tean, et kui ühiskondlikest protsessidest võtab aktiivselt osa kasvõi 1/10 elanikkonnast, lõpeb see tavaliselt võimuvahetusega.

Ma usun, et ma pole ainuke, kes mäletab 1987. aasta Hirvepargi meeleavalduse mõju Eesti ajaloole. Kuigi ka tol ajal vallandus meeletult hüsteeriline sõimutorm ja mind ürituse peaorganisaatorina maalt välja saadeti, täienes meeleavalduse organiseeritud grupp MRP-AEG uute liikmetega ja organiseeriti veel mitmeid demonstratsioone (1988. aasta Tartu rahu aastapäeval, Eesti Vabariigi aastapäeval, küüditamise aastapäeval 25. märtsil mitmes Eesti linnas).

Paarikümneliikmelisest MRP-AEG-st moodustati 1988. aasta augustis sajakonna liikmega Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, mis hakkas sestpeale rahvuslikke protsesse juhtima. Seega ei olnud Eesti taasiseseisvumisprotsessi algus kaugeltki nii libe, kui nooremad inimesed võibolla arvavad. Kuni Eesti Kongressi kokkukutsumiseni 1990. aasta märtsis ei olnud iseseisvuslaste võit veel kindel. Meedia oli rahvuslikule suunale täielikult suletud ja ühiskonda tuli informeerida (millega Eestist Rootsi saabuva info vahendajana tegutsema pidin) “Ameerika Hääle” ja “Vaba-Euroopa” raadiote ja pisikese tiraažiga samizdat´ilike väljaannete (kus energiliselt oli tegev nüüdne EKRE liige Eve Pärnaste). Ometi suutsid rahvuslased, vaatamata oma väikesele arvule, viia ühiskonnas maksvusele iseseisvuse idee. Tänapäeval on ERSP tolleaegse rolli üle võtnud EKRE.

Nüüd, kus Brüsseli-meelne ladvik viib läbi meie rahvuse vastast poliitikat, püüdes meid  peremeeste suunitlusi järgides ümber rahvastada ja ühiskonda seksuaalperverssete “euroopalike väärtuste” (homoseksualismi, sooneutraalsuse jm) abil perverteerida, ei saa taoline poliitika kuidagi maksvusele jääda. Kui eeskujuks on meile sarnase ajalooga Poola ja Ungari hakanud ajama rahvuslikku poliitikat, kellega on liitumas Tšehhi-Slovakkia ja teisedki kommunismi ikke all olnud Ida-Euroopa rahvad ning rahvuslus on aktiviseerumas isegi Lääne-Euroopas, tunnevad Eesti rahvuslased küünarnukitunnet, mis toeks meie õilsas võitluses eesti rahva püsimajäämisel.

Vaatamata ajupesule, totaalsele valetamisele, sõimule ja hirmutamisele, olen suurte kogemustega elunäinud rahvusaktivistina kindel, et meie võitlus lõpeb ikkagi edukalt ja marksistlik Euroopa Liit leiab oma koha ajaloo prügikastist.

Kuigi väga paljud on võimutsevat establishment’i püüdnud meedias manitseda, on empaatiavõimetu “eliit” demonstreerinud, et neile ei lähe rahva hulgas valitsevad meeleolud karvavõrdki korda, sest järgitakse orjalikult Brüsselist tulevaid korraldusi, olgugi, et ühiskonda valitseb karjuv õigluse ja õiguse defitsiit.

Kõige enam on suutnud ladviku arrogantsust demonstreerida Brüsseli poolt paika pandud mittelegitiimne ja rumalavõitu president Kersti Kaljulaid, kes teenib tões ja vaimus tööandjalt saadavat 12 000 eurost igakuist töötasu, mõnitades oma riigist ja rahvuse saatusest hoolivate kodanike õiglustunnet ja põhiseaduses kirjapandut. Ega siis ilmaasjata kogu liikumine Tark ja Terve Eesti allkirju petitsioonile, mis nõuab Brüsseli käsilase tagandamist.

Aeg on näidanud, et poliitiline ladvik ei ole võimeline adekvaatselt toimuvast aru saama, enne kui “taguots kõrbema hakkab”. Igal juhul on näitlikult selgunud, et empaatiavõimetu valitsev establishment ei ole võimeline aduma ja endale tunnistama, et kodanikujulguse säilitanud inimesed usuvad siiski oma silmi, mitte ei lähtu sellest, kuidas poliitkartell eesotsas kaljulaidide-ratastega tahab ühiskonda uskuma panna, kuidas “tuleb sündmusi näha”. Seda internetiajastul, kui terve sotsiaalmeedia kubiseb videotest, kus Indrek Tarandi ja Vabaduse platsil sotside klooni Eesti 200 liikmete provokatiivne käitumine on internetis kindlalt fikseeritud.

Tegelikult on vale jultunud ühiskonnale pealesurumine mõeldud selle mõtleva osa hirmutamiseks: “Meie käes on seni võim ja meie toimime nii, nagu meile meeldib, ja kui vaja, hakkame vastuhakkajaid ka karistama, ja võite oma põhiseaduse “sinna” pista!”

Kas “eliit” tõsimeeli arvab, et terve Eesti ühiskond sarnaneb paarkümmend aastat kestnud ajupesu tagajärjel vendade Grimmide tuntud  muinasjutus “Kuninga uued rõivad” kirjeldatuga? Minu arvates on viimane aeg aru saada, et Brüsseli ja George Sorose uusmarksistlikest käsilastest Toompea ja Kadrioru võimutsejad kujutavad endast ohtu meie rahvuse eksistentsile – vaenlastena tuleb neid ka võtta ja sellele vastavalt käituda!

Algus väärikaiks kodanikeks saamisel on tehtud, sest hirmubarjäär on lõpuks ületatud. Aeg näitab, kuidas poliitilised protsessid Maarjamaaks kutsutud maalapil edasi lähevad.

Igal juhul, suheldes liikumise Tark ja Terve Eesti juhi Maria Kaljuste ja autodel demonstratsioone korraldanud Maksud Paika juhi Raul Renteriga, siis arvan, et süsteemi tulevik ei saa olla väga roosiline. Kindlasti mõjutab mujal Euroopas ja USA-s toimuv ka siinseid sündmusi. Minul, kui kauaaegsel rahvusmeelse rahvaosa meeleavaldusi organiseerival aktivistil on hea meel, et rahva hulgast on esile kerkinud uued võimekad juhid ja võin tõmblemata nautida vaese Eesti pensionäri põlve. Paratamatult aga tõde tõuseb ja vale vajub, kuigi see ei tarvitse toimuda veel üleöö.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!