Hea juhise selle kohta, kuidas olla tõeliselt hea isa, saame mõeldes nendele isikuomadustele, mis peaks iseloomustama professionaalset, tõhusat ja vastutustundlikku ettevõtte juhti, kirjutab James Stenson ja selgitab, et professionaalne töö ja laste kasvatamine on mitmetes olulistes aspektides väga sarnased.
Alustagem ühest ülimalt olulisest tähelepanekust: elu on tervik. Sa oled üks inimene, mitte kaks. Seesama mees oled sa tööl koos kolleegidega ja kodus pere ja sõpradega. Kahte elu sa elada ei tohi. Mõlemal pool tuleb olla samasugune.
Nõrgad ja ebaefektiivsed isad tavatsevad oma elu töö ja pere vahel justkui lõhestada. Teisisõnu: tööl on nad tootjad, kodus tarbijad.
Tööl pühendavad nad kogu oma jõu tõsisele ja vastutustundlikule tegevusele, kodus aga lihtsalt lösutavad ja lõõgastuvad. Tööl pannakse oma iseloom täiega mängu – kõik näevad ja respekteerivad nende tarka läbinägelikkust, vastutustundlikkust, sitkust ja jõudu, enesevalitsemist. Kodus aga on kogu see seesmine tugevus tühikäigul justkui kõrvale pandud – ning seetõttu laste silme eest peidus.
Edukad isad niiviisi ei käitu. Nad on nutikad ja tõhusad juhid nii kodus kui ka tööl. Oma tugevate külgedega avaldavad nad samavõrd muljet nii oma lastele kui ka kolleegidele. Ja tegelikult annab perekonnale pühendumine tähenduse ja eesmärgi ka rasketele ametialastele pingutustele. Töötamise peamine mõte ongi perekonna heaolu. Ja lapsed teavad seda.
Ühesõnaga: üks edukas isa käitub kui juht nii kodus kui tööl – ja laias laastus samal moel.
Mida see tähendab? Vaatame kõigepealt, kuidas tõhusad juhid oma tööd teevad ning kaeme siis selle valguses perra, kuidas needsamad suhtumised ja käitumisviisid koduses juhtimises kasuks tulevad.
Juhtimine tööl
Milliseid omadusi me edukate ärijuhtide ja professionaalide juures kõige sagedamini täheldame? Manage siinkohal silme ette kõige parem ülemus, kellega te iial tööalaselt kokku olete puutunud. Millised suhtumised ja hoiakud üht väljapaistvat juhti iseloomustavad? Sellist, ütleme, milliseks te ise tahaksite saada?
Pakun välja mõned, mis tulevad küllap tuttavad ette.
Väljapaistev juht omab kaugeleulatuvat nägemust ettevõtte edust ning selgitab seda aeg-ajalt kõikidele oma töötajatele. Ta mõtleb vähemalt 5 kuni 20 aastat ette. See siht sunnib neid edasi ning ta teab, et inimesed teevad tulemuslikke pingutusi vaid siis, kui on keskendunud mingile ees ootavale saavutusele.
Iial ei kaota ta tugevat meeskonnatöö taju. Inimestes otsib ta peamiselt tugevaid aspekte ning näeb oma ülesannet selles, et neid tugevusi meeskonnas ühiseks liikumapanevaks jõuks koondada. Ta on oma töökaaslastele toeks – eriti alluvatele – ning aitab luua eeldusi nende oskuste ja vilumuste arenguks. Ühtlasi annab ta alluvatele kätte selged vastutusalad.
Ta on orienteeritud teenus(t)ele ja teenimisele. Ta teab, et äriedu tuleb tänu teenuse kõrgele kvaliteedile ja klientide heaolu teenimisele. Firma toimib kõige paremini, kui kõik on suunatud klientide elu paremaks tegemisele. Ja tema kui juhi ülesanne on tagada, et kõik liiguks kogu aeg selles suunas.
Mõeldes küll kaugele ette, pöörab ta tähelepanu ka üksikasjadele, mis parasjagu käsil on – igasugusele igapäevasele pudi-padile. Tegelikult ongi tal detailide osas terav silm justnimelt seetõttu, et kõike kannab kaugeleulatuv visioon ja pühendumus teha head tööd ja olla seeläbi hüve loojaks.
Ta paneb pidevalt paika prioriteete ning hoiab neist kinni. Kohates probleemi küsib ta: "Kui tähtis saab see asi olema aasta või viie pärast, või veelgi hiljem?" Sellisest raamistikust tulenevalt suudab ta raputada maha vähetähtsad jamad ja tühised tülinad.
Ta oskab keskenduda ning ta fookus on täielikult sellel, mis käsil. Kõige niisuguse, mis tähelepanu kõrvale juhib või ei vääri tähelepanu, koristab ta teelt.
Probleeme tavatseb ta võtta kui väljakutseid, mitte kui tüli ja vaeva. Tööd võtab ta teatud mõttes sportlikult ning mõistab ühtlasi, et spordiga kaasnevad ka sinikad, vead, vigastused ja pettumused. Vigadest võtab ta õppust, nii enda kui teiste omadest. Ja ta annab sama suhtumise edasi ka alluvatele.
Kui ressursse – näiteks aega – napib, püüab ta olla leidlik. Kõik, mis käepärast, läheb täiel määral käiku. Kaasa arvatud siit-sealt pigistatud ajahetked. Homse varna ta tänaseid toimetusi ei viska. Paberid tema töölauale mägedena ei kuhju. Ta mõtleb, enne kui tegutseb, ning tegutseb siis intelligentselt ja otsustavalt.
Ta võtab isiklikult vastutuse – ei mingeid vabandusi, ei mingit virisemist, ei mingeid ettekäändeid, ei mingit "ohvrimentaliteeti" ega süü teiste kaela veeretamist. Omaenda otsuste ja tegude – ka vigade – tagajärgi ta aktsepteerib.
Kui ta pole kindel, mida teha, otsib ta parimat nõu, mis vähegi käepärast, ning kaalub seda tõsiselt. Seejärel ta tegutseb. Mitte mingil juhul ei jää ta lihtsalt jorutama, suutmata midagi otsustada. Ta töö ongi ju otsustada, tegutseda ning kanda oma otsuste ja tegude eest vastutust – selle eest makstakse talle raha.
Oma meelevallast on ta teadlik ning tunneb end seejuures mugavalt, krambivabalt. Kuna tal on kohustused, on tal ka teatud õigused. Ta teab, et koos töö ja kohustustega tulevad ka õigused ning vastutus.
Temas on nii väärikust kui enesekindlust ning need omadused toovad kaasa austuse ja usalduse ka teiste poolt.
Kui keegi tõesti pingutab, siis seda ta tunnustab. Kiitusega on ta sama spetsiifiline kui laitusega – ja täpselt sama siiras. Ta toetab ja julgustab inimesi ning kannustab neid andma oma parimat, vaatamata nõrkustele, eksimustele ja vajakajäämistele. Osana oma tööst näebki ta võimalsust inimeste teedelt takistused ära veeretada, kõrvaldades segajad, mis neid parimate tulemuste saavutamisel kammitseksid ning luues seeläbi nende arenguks eeldusi.
Kui ta kedagi korrigeerima peab, siis korrigeerib ta viga ja mitte vea tegijat. Ta võtab käsile käki, mitte inimese, kes selle kokku keeras. Inimesi korrigeerib ta nelja silma all, mitte iial avalikult. Kui ta üle pingutab, palub ta vabandust. Õiglus on talle egost olulisem.
Ta on hea kuulaja. Kui inimesed tulevad ta juurde oma hädadega, on ta üks suur kõrv. Kuulates katsub ta inimesest aru saada: mis on ta motiivid, millised on ta kogemused (kui neid üldse on), millised on nende vajadused, kartused ja kõhklused. Oma südames mõtleb ta: "Kas selle väikese probleemi taga on äkki mingi suurem probleem? Mis see olla võiks? Kuidas saaksin mina aidata?"
Kui ta mõtleb oma inimeste tööalasele edenemisele, peab ta (teadlikult või intuitiivselt) silmas peamiselt voorusi: kainet otsustusvõimet, vastutustunnet, järjepidevust, enesedistsipliini. Ta tahab ja eeldab, et inimesed pingutaksid selle nimel, et neis valdkondades kasvada. Sellest sõltub tema ettevõtte käekäik. Ta saab aru, et ettevõte on üksnes nii tugev, kui on selle töötajad.
Ta on professionaal. See tähendab, et ta seab oma sooritusele kõrged standardid ning annab oma parima sõltumata sellest, kuidas ta end parasjagu tunneb või ei tunne. Ta on piisavalt tugev, et olla üle kurnatusest, ärevusest või kiusatusest asja lõdvalt võtta. Suurepärastest tulemustest tunneb ta suurt rõõmu. Hästi tehtud töö pakub talle samasugust naudingut kui hobid ja meelelahutus.
Kas siis teadlikult või mingil muul moel on tal arusaam, et ühtegi ideaali ei saavutata ilma ohvrimeelsuse ja pingutuseta. Ja just need isiklikud ja professionaalsed ideaalid teevad raskest tööst ta jaoks rohkete väljakutsetega seikluse.
Kui sul on olnud õnn sellise ülemuse alluvuses töötada, tead sa väga hästi, kuivõrd meeldiv kogemus see võib olla. Niisuguse kaliibriga ülemused õpetavad oma alluvatele tohutult palju ning pälvivad sageli nende südamliku lugupidamise ja pühendumise.
Tegelikult kujunevad sellised ülemused paljude töötajate jaoks otsekui isafiguuriks. Sellises juhis on olemas nii visioon kui praktiline mõtlemine, nõudlikkus ja mõistmine, eneseväärikus ja teenija süda, kompetentsus ja õpihimu, eesmärgitõsidus ja õrn lähenemine – sisuliselt pilt suurepärasest ja pühendunud isast.
Asja iva peitub siin: kui sa oled oma töövaldkonnas sellist sorti mees või igatsed saada kunagi just selliseks ülemuseks, siis võid sa olla ka suurepärane isa. Ülalkirjeldatud suhtumised, väärtused ja hoiakud – st tõhus juhtimine tööl – kehtivad samuti perekondlikus elus. Hea isa on hea mees, hea iseloomuga ja aus mees. Ja sellised mehed ei ela lõhestatud elu.
Juhtimine kodus
Olles heitnud pilgu tööalasele juhtimisele, vaatame nüüd, kuidas needsamad omadused kodus kehtivad. Ja mida me siis näeme?
Esikohale asetab selline mees oma abikaasa. Tema kui mehe jaoks on abikaasa õnn ja heaolu ülimalt olulised ning seda teavad ka lapsed. Nad teavad seda, kuna omaenda eeskujuga õpetab ta neid ema armastama ja austama ning talle kuuletuma. Kui nad seda ei tee, tuleb neil tegemist isaga. (Siin peitubki enam kui pool efektiivse isaksolemise "saladusest": püüdle selle poole, et olla pühendunud mees, kes on oma abikaasale toeks.)
Oma abikaasaga elab ta pidevas koostöö vaimus. Abikaasa on partner nende ühises ettevõtmises. Nad teevad kõik selleks, et seista laste suhtes ühtse rindena. Omavahel arutavad nad läbi kõik laste heaolu puutuvad otsused, suured ja väikesed. Nad ammutavad abi teineteise tugevustest ning täiendavad, täiustavad ja toetavad seejuures teineteist.
Koos oma abikaasaga paneb ta paika ja peab kinni pikaajalisest visioonist laste iseloomu ja vaimse kasvu jaoks, umbes 20 aastat ette – sõltumata sellest, kuidas nood hiljem leiba hakkavad teenima. Mõlemad abikaasad mõtlevad oma lastest kui täiskasvanud meestest ja naistest: vooruslikest täiskasvanutest terve südametunnistuse, asjatundlikkuse, vastutustunde ja enesevalitsemisega. Selline kauge kuid klaar ideaal on aluseks õpetamisele, käitumisele ja kasvatamisele praeguses hetkes.
Ta parandab oma laste vigu, mitte neid kui isiksusi. Ta "vihkab pattu, aga armastab patust." Korrigeerimiste ja karistuste juurde käib ka südamlik andestus, mõistmine ja julgustamine. Ta ei ole ei nõrk ega kalk, pigem soe ja toetav, kuigi samal ajal kindel. Ta armastab oma lapsi liiga palju, et lasta neid kõveriti kasvada.
Kui ta kedagi peres korrigeerima peab, teeb ta seda nelja silma all. Kui vähegi võimalik. Teiste nähes ta kedagi läbi ei võta.
Ta ei karda olla oma laste silmis mõnda aega "ebapopulaarne". Nende heaolu pikemas perspektiivis on tema jaoks olulisem, kui see, et neil on natukeseks ajaks karistuse pärast nina vingus. Ta on veendunud, et laste praegune pahameel läheb varsti mööda ning et ühel heal päeval saavad nad aru – ning tänavad teda põhimõttekindluse ja valmiduse eest neid korrale kutsuda.
Ta julgustab oma lapsi, näidates ja selgitades neile, kuidas teha asju õigesti. Ja kuidas teha õigeid asju. Ta pigem juhib kui korraldab, ning ta kiitus on sama konkreetne kui laitus.
Oma meelevallast on ta teadlik, mõistes, et see on sama kaalukas kui ta vastutus. Ta ei luba elektroonilisel meelelahutusel õõnestada ei oma meelevalda ega ka oma õpetust selle kohta, mis on õige ja mis vale. Meedia ja meelelahutuse hoiab ta oma teadliku kontrolli all ning lubab ainult seda, mis inimest üles ehitab ja perekonda ühte liidab.
Ta poeb kasvõi nahast välja, et oma lapsi (ära) kuulata ning pöörab püüdlikult tähelepanu nende iseloomu kujundamisele. Laste saavutustel ja edenemisel spordis, koduste tööde ja koolitükkidega, käitumise ja kommete vallas ning suhetes õdede-vendade ja sõpradega peab ta silma peal ning juhatab teed. Ta teab, mis kodus ja laste pisikestes peanuppudes parasjagu toimub.
Ta respekteerib oma laste väärikust, vabadust ja õigusi. Ta õpetab neile, kuidas vabadusega vastutustundlikult ümber käia ning rakendab kontrolli vaid sel määral, mis on vajalik. Ta seab laste käitumisele piirid, tõmbab selged jooned eristamaks õiget ja valet. Nende joonte piires võivad lapsed teha, mis heaks arvavad. Neist piiridest üle astudes hakkavad nad aga riivama teiste inimeste väärikust – ja seda isa ei luba.
Ta tahab, et lapsed oleksid aktiivsed ning teab, et kõik aktiivsed inimesed teevad vigu. Ta näitab lastele, kuidas oma prohmakatest õppida. Ta õpetab neile, et elus tuleb vahel teadlikult riskida – riskides ka eksida – ning et vigadest pole midagi hullu, kui me neist õpime.
Ta paneb kõrvale oma kurnatuse, ärevuse ja kiusatuse võtta lõdvalt ning seab kohustused isana ettepoole oma huvidest ja eelistustest. Ta paneb ajalehe või nutividina käest ja aitab lapsi koduste koolitöödega. Ta ajab läbi ilma telekata, et anda head eeskuju. Ta laseb lastel end majapidamistööde juures aidata, mis sest et nad on tal peamiselt jalus. Otsekui hea ülemus, on ta alati olemas, et aidata ja nõu anda. Seetõttu tajuvad ka lapsed, et ta jätaks kõik pooleli, kui neil teda tõesti vaja on. Mõnud, meelelahutuse ja lõõgastumise on ta valmis tagaplaanile seadma või neist üldse loobuma, kuniks lapsed suured ja oma elu peal. Seni kui lapsed veel kodus elavad, on nende vajadused esmane prioriteet.
Ta vestleb lastega ja räägib maast-ilmast, kuni nad tunnevad üksteist läbi ja lõhki.
Katsudes mitte vinti üle keerata, räägib ta kodus sageli voorustest kui väärika elu alusest, kasutades sõnu nagu ausus, siirus, õiglus, hoolivus, julgus, armastus, mõõdukus, truudus, töökus, püüdlikkus ja perekonna au.
Ta aitab lastel tajuda perekonna ajalugu ja järjepidevust. Ta pajatab vanavanematest ja eelkäijatest – vaiksetest ja tagasihoidlikest inimestest, kelles leidus vaprust ja kangelaslikkust ning kes on loonud oma ohverdustega perekondliku identiteedi ja väärikuse vundamendi.
Ta jagab lastega oma arvamusi ja veendumusi päevasündmuste kohta ning selle osas, mis suunas asjad tema meelest maailmas liiguvad – maailmas, milles tema lapsed elama saavad. Nii hästi, kui ta oskab, selgitab ta lastele praeguste sündmuste põhjuseid ja tagajärgi, püüdmata reaalsust ilustada, ent julgustades lapsi mitte vooluga kaasa ulpima, vaid jääma ka raskustes kindlaks sellele, mis on õige ja hea.
Ta on avatud oma laste ettepanekutele ning arvestab nende "sisendiga" perekonna otsustesse. Kui tegemist on väikeste asjadega, annab ta nende tahtmistele järele ja arvestab seda suuremal määral. Suuremad ja kaalukamad asjad jäävad vanemate otsustada, sest otsustega kaasneb vastutus. Ta lubab lastel valida, mida nad magustoiduks söövad või mis mängu mängivad. Aga isa ja ema otsustavad, kus lapsed koolis käivad ning millist meelelahutust perekonnas vastuvõetavaks peetakse.
Oma abikaasa hinnanguid ja hoiatusi võtab mees tõsiselt, eriti laste osas. Ta loobub oma egost ning tunnistab seda ilmset ja elulist tõsiasja, et valdavalt on abikaasal argistes asjades õigus, sest naistel on niisugustes asjades tunduvalt parem vaist. See puudutab ka tema toimetulekut isana. Ta ei lase uhkusel end pimestada.
Kui ta on kedagi solvanud või enaõiglaselt pahandanud, ta vabandab. Õiglus on alati egost olulisem.
Harjumuspäraselt kasutab ta selliseid sõnu nagu palun, tänan ja vabandust. Eriti abikaasaga suheldes.
Ta ammutab tugevust usust Jumalasse ning armastusest oma perekonna vastu.
Ta teab, et aeg lendab kiirelt ning palju tal seda pole. Seega kasutab ta oma nappe ressursse targalt. Kasvõi vägisi näpistab ta siit-sealt natukese haaval aega, et olla koos oma abikaasa ja lastega.
Olla abikaasa ja isa – see on tema jaoks midagi üllast, see on ennastohverdav seiklus, tema inimliku väärikuse ja sellest lähtuva kutsumuse sisu. Niikaua kui lapsed tema hoole all on, ei lakka ta iial vormimast nende iseloomu ega võta seda lõdvalt. Ta kaitseb, katab ja toidab oma perekonda, maksku mis maksab. Sest tema perekond on tema elu sisu, tema mehelikkuse siht, tema südame kalleim aare.
Kui lastel on selline isa, keda abikaasa igati toetab, siis on neil parimad väljavaated eluvõitlustes raskustest hoolimata hästi hakkama saada. Tõeliste meeste ja naistena oskavad nad austada oma ema ja isa, elada nende õpetussõnade valguses ning anda see vaimne varandus omaenda lastele ehedal kujul edasi.
Ole julge. Sellisteks isadeks on saanud paljud tavalised mehed, kes julgevad järgida kõrget vooruslikku ideaali ja pingutada selle poole pürgimise nimel. Kui sa seda tõesti tahad, saad sinagi selliseks isaks.
Te lugesite kuuendat artiklit nädalavahetustel ilmuvast sarjast "Toetades vanemaid".