Näitleja ja teoloog Malle Pärn arutleb oma artiklis sallivusest, sallivusideoloogia sallimatusest, inimese armastamisest, patu vihkamisest ja pakub välja omapoolse kompromissi.

Paljud süüdistavad kristlasi “seksuaalvähemuste” vihkamises. Ent selline süüdistus on selge laim.

Homoerootilise käitumise patuks pidamist ei saa kristlastele süüks panna, sest nõnda suhtutakse sellesse Piiblis. See liigitub juba mõtte- ja sõnavabaduse piiramiseks, ja diskrimineerimiseks usu pärast, mis on meil Põhiseadusega keelatud. Kui meil on usuvabadus, siis ei saa keegi nõuda kristlastelt, et nad Piiblis jõledaks nimetatud eluviisi õigeks tunnistaksid.

Kui nemad näevad geipropagandas ohtu, siis on neil ometi kohustus – vastutustundlike ühiskonnaliikmetena – sellest teistele teada anda. Mida nad ka teevad, ent selles pole mingit isikuvastast vihkamist. Küll aga õhkub vihkamist geiabielu läbisurujate poolelt. Otsene isikuvastane ründamine tuleb eranditult sallivuse nõudjate poolelt, nii veider kui see ka pole.

Ristiinimese hoiak on: vihka inimese pattu, õigemini: vihka seda vaimu, kes paneb inimese pattu ihaldama, – aga armasta patust inimest. See aga ei tähenda: ole tolerantne tema patuga, normaalses keeles: lepi tema patuga, ära nimeta seda patuks, õigusta tema pattu. Sest pattu tuleb vihata.

Pattu võiks seletada kui inimese ennasthävitavat käitumist, mis teda kahjustab, mis viib ta vastuollu loodusseadustega, rikub ta vaimse harmoonia. Kui sa inimest armastad, siis ju loomulikult vihkad seda, mis teda hävitab, alandab, rikub.

See tähendab: aita teda. Austa teda – kui inimest. Räägi talle tõtt tema patu kohta. Ära valeta haigele, et vähirakud on loomulik osa temast, et tal on õigus neid omada ja kasvatada ja nende üle uhke olla.

Tegelikult on väga kerge olla "tolerantne". Selleks on vaja vaid paras annus ükskõiksust, hoolimatust, inimese pahedest möödavaatamist. Ja lühinägelikkust, propagandistide poolt levitatavate plakatlike valede uskumist. Piisab, kui mitte mõtelda teise inimese pattudele. Mitte märgata neid. See on üpris mugav ja isekas hoiak.

Patu taunimine ei ole inimese hukkamõistmine. Vastupidi. Hukkamõistmine on pigem see, kui me lepime sellega, et inimene ennast hävitab, kui me ei juhi tema tähelepanu sellele, lubame tal lahkesti orjata oma instinkte.

Kui inimene annab kiusatusele järele ning on isegi uhke oma patu üle, lausa identifitseerib ennast selle patu põhjal, siis pole ju lootustki, et ta sellest vabaneda võiks. Kui inimene oma haigust ei tunnista, siis ta ju seda ei ravi ega saa ka terveks.

Ta hakkab ennast kujundama oma himude või haiguse õigustamisega. “Geikristlased” süüdistavad konservatiivseid kristlasi fundamentalistlikus klammerdumises paarisse kirjakohasse, ent tegelikult teevad just ise seda, milles süüdistavad teisi: otsivad Piiblist ainult neid kirjakohti, millele võiks toetada oma eneseõigustusi. Ja "tõlgendavad ümber" neid, mis käsitlevad homoerootilist suhet patuna. Ka see on, muide, fundamentalism.

Tagantjärele laimatakse tänapäeval paljusid ajaloo- või kirjandustegelasi. Täiesti absurdne on siduda Sherlock Holmes’i ja doktor Watsoni puhast intellektuaalset sõprust homoseksuaalsete kalduvustega! See on alatu armastatud kirjandustegelaste mõnitamine, – nad ei saa ju ennast kaitsta. Üheski lauses pole neis lugudes isegi aimata nende vahel mingeid erootilisi "pingeid"!

Juba on loodud homofilosoofia ja homopsühholoogia, mille järgi nagu kõik inimesed oleksid varjatud homoseksuaalid. Võimalik, et paljud seda ka on, ent mitte need, keda selleks tembeldatakse. Varjatud homoseksuaal ei ole see, kes homoseksuaalsust loomuvastaseks peab, pigem ikka selle kaitsja ja propageerija. Kui inimest ei häiri homopropaganda, siis võib see propageeritav nähtus temas endaski olemas olla, sest see ei tundu talle loomuvastasena.

Miks peaks inimene enda vastu sõdima? Miks peaks keegi vihkama seda, mis on osa temast endast, mis võiks talle kehalist naudingut pakkuda? See ei ole loogiline. Kas see, kes varastamist taunib, on varjatud varas? Et kui julgeks, siis käiks ise kah vargil? Pigem on varjatud varas ikka see, kes varastamist paheks ei pea. Kas vägivalla vastane on ise tegelikult vägivaldne? Kas karsklane on tegelikult varjatud alkohoolik?

"Teadusliku teooria" nime all on tänapäeval võimalik levitada absoluutselt kõike. Maailmas pole ühtegi asja, mille suhtes kõik inimesed, kõik teadlased ja kõik teaduslikud teooriad oleksid ühel meelel. Igasugu arvajatest rääkimata. Ka homoseksuaalsuse kohta on erinevaid teaduslikke teooriaid – nii pooldavaid kui hoiatavaid.

Pooldajatele tundub õigena pooldav teooria, ja mittepooldajatele jälle see teine, hoiatav. Ent miskipärast pole teadused andnud meile ühtki tõeliselt arvestatavat teooriat, mis vastuvaidlematult ära tõestaks, et mõned kõrvalekalded klassikalisest mees-naine seksuaalsuhetest on nendega võrdselt normaalsed.

Mis puutub geiaktivistide väitesse, et ka mees-naine suhtes esinevat homoseksuaalsusele omaseid kõrvalekaldeid, siis, võib-olla tõesti, mina seda ei tea (huvitav, kust nemad teavad), aga igal juhul ei ole neid siiani “ametlikult” normaalseks käitumiseks kuulutatud. Küll aga teeb seda kooseluseadus, ka see on üks põhjus, miks seda ei tohi läbi suruda. Kultuurne ühiskond ei tohi soosida pornograafiat ja perverssusi.

Igal juhul – kui nüüd kumbki pool oma seisukohtadest ei tagane, ja seadus otsustatakse rahva vastuseisule vaatamata vastu võtta, siis tuleks leida kompromisslahendus. Pakun selleks eraldi ainult geisuhte registreerimise seadust, kooselu nii-öelda hälbelise variandina, eriõigusena, nagu see ju tegelikult ka on. Ja kindlasti lisatingimustega, mis keelaks ka traditsioonilise perekonna kaitsjate represseerimise ja sõnavabaduse piiramise, ning homoseksuaalsuse propageerimise meie vaimses keskkonnas.

Et sallivus oleks mõlemapoolne! Kui ühiskonnas saavad kõrvuti eksiteerida usklikud ja ateistid, ilma üksteist aina kohtusse kaebamata või üksteise vallandamist nõudmata, siis peaksid omavahel hakkama saama ka traditsioonilise moraali järgijad ja moraaliuuendajad.

Sest meie ühiskond, meie rahva enamik ei ole praegu valmis homoseksuaalsust normaalseks seksikäitumiseks vastu võtma. Tehkem kompromiss, loogem nii-öelda “vaheaste”. Rahulikult, viisakalt.

Vt seonduval teemal: