Katoliiklasest kolumnist Tom Colsy leiab, et ei ole liialt üllatav, et tänapäeva Z-põlvkonna noored pöörduvad üha enam tagasi Jumala juurde. Maailmas, kus isegi ühiskonna alused nagu abielu, perekond ja elementaarsed tõed ei ole enam kindlad, hakkavad noored otsima teed kuristikust eemale.

Ideed ei ole mänguasjad. Neil on võime panna asju liikuma ja mõjutada tegelikkust.

Nagu räägivad meile 1. Moosese raamat, Johannese proloog ja aristotellik-tomistlik metafüüsika, on Sõna, idee, immateriaalne, esmalt mõeldud ja alles seejärel saab sellest materiaalne reaalsus. See on loomise kord.

Puusepp mõtleb välja uhke tooli kujunduse enne, kui ta hakkab puutükke nikerdama, et see teoks teha. J. K. Rowling kujutas Harryt ja Sigatüüka kooli oma vaimus ja teadvuses ette ammu enne, kui noor Daniel Radcliffe kehastus armiliseks noorukist peategelaseks või kui need tuttavad paigad muudeti turismiatraktsioonideks ja kujukesteks.

Arhitekt esitab oma joonised enne, kui ehitajad tema ideed teie tänaval kivisse laovad.

Ideed on võimsad jõud – nii heaks kui halvaks. Marxi ideed said bolševistlike agitaatorite kätes 1910. aastate Venemaal ümberkujundavaks vaimuks, mis sünnitas Nõukogude Liidu. Ideed võivad kukutada valitsusi, päästa elusid, rikkuda elusid.

Õiged ideed, mis on kooskõlas tegelikkusega, viivad headuse ja tõeni ning aitavad nende omaksvõtjatel edeneda. Valed ideed viivad meid – kiiresti või aeglaselt – kuristikku.

Seetõttu ei üllatanud mind liialt, kui sain sel nädalal teada, et noorima täisealiste põlvkonna ehk niinimetatud Z-põlvkonna (18-28-aastased) seas on usk Jumalasse tagasi pöördumas hämmastava kiirusega, ehkki selle tempo ise lõi mind pisut pahviks. Ma mõistan nähtust, kus noored kogu läänemaailmas pöörduvad tagasi religioosse usu poole, mille nende vahetud eelkäijad jultunult kõrvale heitsid.

See väärib tähelepanu. Sest ideed, mille võtab omaks põlvkond, kes peagi asub juhtivatele positsioonidele, kujundavad paratamatult seda, mis on tulemas.

YouGovi viimaste andmete järgi kasvas Suurbritannia noorte usk Jumalasse plahvatuslikult, peaaegu kolmekordistudes aastast 2021 kuni aastani 2025, kasvades selles vahemikus 18 protsendilt 48 protsendini. Ka mina olin nende seas. Mind võeti katoliku kirikusse vastu 2021. aasta märtsis, mõned nädalad enne ülestõusmispühade vigiiliat, ehkki olin hakanud missal käima juba kaks aastat varem Oslos õppides.

Ma ei saa kõigi usklike noorte eest rääkida, kuid mõnede eest saan. Paljud mu sõbrad on samuti usku pöördunud. Me räägime palju. Ma tunnen nende tausta, lugusid, armastusi, kaebusi.

Selle taassünni põhjused võib jagada tõukefaktoriteks – tingimusteks, mis andsid noortele impulsi otsida oma teed mujalt kui kaasaegsest jumalatust ortodoksiast, mida neile ette söödeti – ja tõmbefaktoriteks, miks just need viivad paljusid Jumala juurde.

Ma alustan tõukefaktoritest.

Alates sõjajärgsetest beebibuumi põlvkonnast kuni X-põlvkonna ja millenniumilaste põlvkonnani hariti, valitseti ja kasvatati läänes lapsi suuresti täiskasvanute poolt, kes olid üha enam loobunud tõelisest usust kristlikku Jumalasse ja rangest religioossest pühendumusest. Sageli kaasnes sellega naiivne veendumus, et see toob endaga kaasa kõrgema ratsionaalsuse utoopia, mis on vaba „masendavast" ebausust ja julmusest. Z-põlvkond on esimene, kes mõistab, et tegelikkuses sündis hoopis vastupidine.

Kõik meie vahetud esivanemad on selle asemel "saavutanud" laialt levinud katkised peresuhted, lahutuste kasvu, seksuaalsete ihade orjuse, ühiskondliku korruptsiooni ja 2000-aastase tsivilisatsiooni ühe uskumatuma pärandi kiire lammutamise.

Nad märkavad, et meie inimkonna nurk ei ehita enam Veneetsiat, vaid koledaid metropole. Me ei loo ega ülista enam Caravaggio'sid, Van Eycke, Rembrandte, Canaletto'sid, Michelangelo'sid, Berninisid või Vivaldisid. Meil on sellised nagu Bob Vylan ja Iggy Azalea koos tema „OnlyFansiga". Kontrast on muutunud silmatorkavaks.

Ja kuna negatiivsed sündimusnäitajad viivad rahvad sajandi jooksul kuristiku servale, tajuvad Z-põlvkonna noored oma eelkäijate eksimusi vahetult.

Korduv teema on siin ideed. Ideed on nagu seemned – need võivad kasvada mürgiseks umbrohuks või viljakaks elupuuks. Jeesus Kristus tabas midagi olulist külvaja tähendamissõnas. Sageli kulub ideedel kaua aega idanemiseks, kasvamiseks ja õitsemiseks – mõnikord mitu põlvkonda. Reformatsiooni ideed lõhestasid kiiresti kristluse, ent valgustusajastu ideedel kulus kauem, et Euroopat sekulariseerida.

Pärast Teist maailmasõda muutsid postmodernistlik filosoofia, 1960ndate popkultuur ja sotsiaalne liberalism lääne ühiskondi. Alguses kaasnes sellega väikene materiaalse heaolu kasv. Kuid aja jooksul avaldusid viljad: nihilism, võimetus vastata põhilistele küsimustele soo, seksuaalsuse ja elu mõtte kohta, ning labane materialistlik poliitika raskekujulise ühiskondliku kriisi keskel.

Maailmas, kus isegi ühiskonna alused nagu abielu, perekond ja elementaarsed tõed – näiteks mis on naine – ei ole enam kindlad, ning kus Z-põlvkond kasvas üles liberaalses vaakumis, kus ainsaks väärtuseks ja usuks oli sallivus, hakkasid nad otsima mujalt teed kuristikust eemale.

Nad ei väärtusta enam 1960.–70. aastate „kõik, mida vajad, on armastus" hipi-idealismi. Nad ei pea enam liberalismi ja demokraatiat eksimatuteks jumalusteks, sest on teadlikud nende läbikukkumistest. Ja kogu uute ateistide üleolev, peen, kuninga inglise keeles väljendatud toon ei veena neid, et Jumala kõrvale heitmine oleks mõistlik tee tõeni.

See on tõuge. Mis on aga tõmbefaktorid? Mõned on väljendanud kahtlusi ja küsinud, kas YouGovi küsitlus võib olla ebatäpne. Kui palju on siin immigratsiooni mõju? Kui sügav on see pelk halvasti määratletud „usk Jumalasse"? Need on õigustatud küsimused.

Ent teised statistilised näitajad kinnitavad samuti, et muutus – või vähemalt selle algus – on toimumas. Täiskasvanute ristimised ja pöördumised katoliku usku on kasvamas Suurbritannias, Prantsusmaal ja Ühendriikides. Ladina missa on noorte seas üha populaarsem, ka nende hulgas, kes on üles kasvanud uskmatutes peredes.

Mis neid tõmbab? Paljude tegurite kogum. Esiteks, internet on muutnud religiooni kättesaadavamaks. Teiseks, katoliikluse, traditsioonilise kristluse ideed ja monoteistliku Jumala kontseptsioon on – ilma vaenulike "väravavalvurite" pilkamise ja karikeerimiseta – palju mõjuvamad, kui varasemad põlvkonnad uskusid.

Nüüd võib YouTube'ist leida kõige põhjalikumaid ja peenemaid religioosse apologeetika käsitlusi, mis tuginevad sajanditepikkusele teoloogiale. Nüüd saame me kerge vaevaga nautida seda, millest keskaja mungad vaid unistasid.

Kuigi traditsiooniline kristlik metafüüsika, filosoofia ja teoloogia on sekulaarsest haridussüsteemist suures osas välja tõrjutud ja Hollywoodis, televisioonis, muusikas ning popkultuuris sageli naeruvääristatud, ei pea ma juhuseks, et esimene sõjajärgne põlvkond, kes kasvatati ilma sõltuvuseta raadiost, televisioonist ja traditsioonilisest ajakirjandusest oma info saamiseks (kus oli lihtsam ideid vastavalt otsustajate soovidele tõkestada), leiab tee tagasi tõdede juurde, mis olid kunagi kunstlikult kõrvaldatud.

Lisaks on oluline idee ja tegelikkuse enda kvaliteet. Need, kes elavad ilma Jumalata, leiavad, et nende püüdlused sageli nurjuvad. Statistika näitab, et nad on vähem õnnelikud. Nende pered ja suhted purunevad kergemini. Nende kunst on vulgaarne.

Samal ajal paistavad usklikud kristlikud pered sageli valgusena pimeduse keskel. Kui oleks Jumal, kes pakuks elutähtsat armu, mis on peidus kosmose loori taga, oleks see täpselt see, mida me näha ootaks.

Jeesuse õpetused aitavad inimesel elada paremat elu. Andestamine ja vimmadest loobumine teevad ta õnnelikumaks. Paast, palve ja teiste armastamine toovad õnnistusi mitmel moel. Liturgia, kontemplatsioon ja müsteeriumid äratavad teadvuse sügavamalt kui ekraanide, seksi ja narkootikumide tuimestav mõju.

Selle vastand on aga puudulik. Materialism – vaikne eeldus, et kogu olemasolu on vaid füüsiline mateeria – on naeruväärne absurdsus ja madalaima kvaliteediga vaesunud usk. Teadvust ei saa materialismiga seletada. Samuti mitte matemaatikat, universaale ega küsimust, miks on pigem miski kui mitte midagi. Ometi oli see veel hiljuti läänes laialt levinud uskumus.

Kui kaua saanuks selline positsioon püsida ilma Hollywoodi ja sekulaarse ajakirjanduse toeta?

Ärge alahinnake ideede jõudu. Z-põlvkonna jaoks on vanad jumalad surnud ja vana Jumal on tagasi tulnud. Tulevik näib tõesti hoopis teistsugune.

Artikkel ilmus algselt väljaandes The Catholic Herald. Tõlkis Martin Vaher.